Inga mõlgutab mõtteid

See nädal on mul paljuarmastatud õhtune vahetus. Mõnes mõttes on see hea, kuna siis pole meie osakonna ülemust kohal (kaks tundi peale minu tööpäeva algust lõppeb tema oma). Ja see on ka kõik. Ülejäänud on ainult miinused.

Ärge nüüd arvake, et ma olen selline, kes tööd teha ei viitsi ja ootab vaid, kuni ülemused läinud, et saaks siis niisama tühja vahtida ja telefonis istuda (jätke märkamata fakt, et praegu kõige kõrgem boss meie osakonnast läinud ja ma kirjutan telefonis blogisissekannet). Mulle meeldib tööd teha, olgu see siis kasvõi nii nüristav nagu seda on minu töö. Mulle ei meeldinud mu eelmine õpetaja, kes vaatas mind imelikult, kui ma tund aega enne tööpäeva lõppu (kõik ülemused olid õhtul kell 22 läinud) tööd tegin. Kujutate ette, mis napakas teeb töö ajal tööd selleasemel, et harjavarrega nähtamatut golfi mängida?

Ma tegelt tahaks kirjutada ühest tööga seotud asjast (tegelt tahaks osasid inimesi taga ka kiruda, aga see ei olevat sobilik), mille ajamine kestab aprilli kuu algusest ning nagu täna selgus, kestab maksimaalselt kaks nädalat veel, kuid otsustasin sellest kirjutada siiski, kui see muudatus juba tehtud on. Mainisin seda sel lihtsal põhjusel, et ma poleks ainus, kes seda ootab. Noh, muidugi ootan mina seda rohkem ning olgem ausad, ei suuda ära oodata, aga ehk kellelegi teist pakub ka huvi ja siis ootan teid kui mitte varem, siis vähemalt kahe nädala pärast siia tagasi. :D

Aga sellest, miks ma praegu üldse telefonis istun. Oli avalik saladus, et ma kontrollin plaate, kuigi ma ei tohiks. Sellest ei tohtinud teada mu liinijuht, osakonnajuht ja hiinlane. Ja mis te arvate, kes sellest teadsid? Jep, kõik teadsid. Naljakas on vaid see, et mulle pole keegi öelnud, et ma ei tohi (kuigi ma teadsin väga hästi), aga mida ma pean arvama/tegema, kui liinijuht kutsub mu õpetaja suitsule ning mind jäetakse üksi? "Me käime ära, lükka paar plaati ahju," ütles liinijuht, kuna muidu on kontrolllaua taga nii palju plaate, et eelnevad masinad jäävad seisma ning kogu liin seisab.

Nii ma siis hakkasingi neid kontrolla, kuni täna öeldi mu teisele õpetajale, et ma ei tohi seda teha. Osakonna ülemus ütles mu liinijuhile, et too ütleks mu õpetajale, et ta mind sinna laua taha enam ei lubaks. Ussipesa, ma ütlen!

Aga ma olen aru saanud, et siin need asjad nii käivadki.

Praegu pean aga ühe masinaga mässama minema, seega lõpetan. Jutt hakkaski juba kuidagi laiali valguma.

Mõned read meie preilist

Peale eilset vestlust härraga tahtsin siia mõned read kirja panna. Nimelt kui enne elasime nii, et oli üks mees ja kaks naist, siis nüüd on üks mees ja neli naist (+ üks lõigatud härra). Kui veel eelmises kohas elasime, siis naeris ta pidevalt, et kui mind kodus pole, siis kass on kui vana rahu ise. Nii kui mina koju tulen, hakkab kass ringi jooksma, mängima, kräunuma, ühesõnaga psycho mode ON.

Aa, ja eelmises kohas oli alati nii armas, kui keerasin ukse lukust lahti ja ukse avamise hetkeks oli kass juba koridoris ja ootas mind. Siin ma seda vist hinge kinni hoides ootama ei tohiks jääda, kuna me ei huvita teda enam väga.

Aga eile oli samamoodi, et kui mind kodus polnud, siis kass "vedeles vaiba peal nagu banaanikoor". :D (Sellise väljendiga sõnumi sain eile härralt). Aga kui mina koju jõudsin, siis tuli tal jälle eluvaim sisse ning hakkas see trall jälle pihta.

Siia kolides oli alguses nii, et kui kass alles mõned korrad alumisel korrusel käinud oli, hakkas talle seal meeldima ning kui meid üleval polnud ja uks oli kinni, hakkas ta kräunuma. Ja siis me viisime ta õue.. Mainiks ära ka, et õues talle väga ei meeldinud. Ta sõi paar rohututsakat ning tahtis siis tuppa. Aga eile olime suitsul härraga, ülevalt oli uks lahti ning kass läks maja peale trippima. Kuni kuulsime, kuidas ta meie selja taga välisukse juures kräunub. Ma täitsa usun, et varsti saadetakse meile loomakaitse uksetaha, kui asi samamoodi jätkub. Kass teeb reaalselt sellist häält, nagu keegi üritaks teda mõrvata. Oeh..

(vara)hommikune segadus

Ärkasin (okei, vedelesin tund aega voodis ja siis tõusin) ja mõtlesin suitsule minna, kui kuulsin mingit muusikat. Pole enne kodus seda kuulnud, tean kindlalt, et ema telefonihelin see ka pole, pesumasin sellist häält ei tee.. No mis see olla võis? Läksin alla, tegin ema toa ukse lahti, muusika oli seal vaiksemalt. Selge, seal see olla ei saanud. Köögis ka polnud, akna juurde minnes jäi järjest vaiksemaks. Liikusin koridori, kus see järjest paremini kostus.

Tegin vetsu ukse lahti, siin see oligi! Aga mis? Pesumasin on üldse seinast väljas.. Hakkas juba veidi imelik, kui vaatasin maha ja nägin vennalapse pissipotti.  Päriselt?? Sain enda üle veidi naerda. Ja vetsus muusika saatel istuda, sest kas keegi teab, kuidas seda kinni panna?

Enda vabanduseks ütlen, et teine vend käis ükskord Pärnus ja ta otsis sama lolli näoga muusika põhjust ja taipas ka alles hiljem, et see on lapse pissipott..

Igatahes, mina seda kinni panna ei oska ja ema ärkab eeldatavasti alles 2-3 tunni pärast ja see vist laulabki nii kaua, kuni ta ärkab.. või kuni patareid (?) otsa saavad. Kas keegi teab, kui kaua sellisel asjal patareid peavad?

Potitaimeistandus

Ma olen juba niiii kaua tahtnud end kokku võtta ja oma taimemajandusest kirjutada, kuid olen seda alati edasi lükanud. Kuna täna aga terve päeva õues olin ja toimetasin, siis otsustasin ka pildid ära teha ja need siia uploadida.

Ahjaa, ma tegin omale ka need pulgakesed vms, kus peal kirjas, mis parajasti potis kasvab, aga kuna ma suht ideevaene olen ja kunstiannet pole ka antud, siis tulid sellised näkatsid, nagu tulid. :D

Otsustasin alustada taimedest, mille ma alles täna istutasin. Nimelt olid kõik mu viis väikest paprikataime väga ilusad ja tugevad, aga üks kiskjapreili otsustas need ära süüa. Seetõttu istutasin ma talle potti muru, mis juba kasvab ilusti, kuid kui need veidi lopsakamad on juba, siis tõstan selle aknalauale, las närib seda. Also, ema otsustas, et teisel kassil on ka muru vaja, seega kasvab mul nüüd kahes potis muru.

Minu au ja uhkus- herned. Tähendab, kui härra sai teada, mis seal kasvab, otsustas ta, et võtab nende kasvatamise enda peale. Lubas neid hoida kui oma silmatera, hoolitseda ja kasvatada. Peaks muidugi mainima, et need taimed kasvaks nagu üleöö. Aa ja me emaga otsustasime, et jätamegi need potti. Ei tea, mida arvavad herned sellest, et me nad rippu jätame? Emaga naersime, et las ripuvad, meil niigi maasikad kasvavad torus, et meil polegi kõik just kuigi tavaline.

Ma palun teil märkamata jätta, et need maasikad suremisäärel on. Ema tõi mulle ilusad taimed, kuid ma ütlesin talle,et olen enam kui kindel, et need on suitsiidsed maasikad. Te ju näete ka, et nad ei ole just kuigi eluvaimu täis? Ma kinnitan, et asi pole minus! Nad ongi sellised, suitsiidsed...

Nendel piltidel on mu must rõigas istutatud. Wait, what? Jah, pakil oli inglise keeles kirjas radish ja eesti keeles must rõigas. No jah, see selleks. Alguses ema tõstis need koos ämbriga kahe rehvi sisse, kuid see oli selline varjuline koht, kus meeldis Matildal oma lapsi jalutada (Meil emaga on selline inside joke, et kuuris elab Matilda oma kuue lapse ja joodikust abikaasaga.). Nimelt oli ämblik oma võrgu üle terve rehvi ülemise osa teinud, seega ma vaatasin, et oi, nii ilusad suured taimed, aga las olla, ma ei tahtnudki neid. Kuni ühel päeval kallis härra tõstis need sealt välja ja tegi võrgust puhtaks. Nüüd ma julgen neid kastmas ka ikka käia. 

Mmm... salad.. Panin aedsalati seemned potti kasvama ja ema pani oma sibulamugulad ka sinna juurde, võikumaterjal ühest potist. :D

Ma mõtlesin pikalt, kas selle pildi panen siia või ei, kuna see oli nii möödaminnes tehtud pilt ja isegi mina saan aru, et see on alla igasuguse arvestuse, kuid tahtsin siiski siia panna põhjust, miks arst mu käel olevad musti täppe vaadates küsis, ega mul nahaga mingeid probleeme pole. :D See on kunagi ammu ostetud mingi odav küünlahoidja, mis oli läbi ja lõhki ära roostetanud, kuid me nühkisime suurema osa roostest ära ja lasime spreiga üle (roostevaba metalli värv).

Mõned random lillepildid ema "istandusest". 

Vaesekene jääb oma kraega igale poole kinni. Pildistamise hetkel oli ta lausa nii õnnetu, et ei vaadanud kordagi kaamera poolegi. :D

Ja lõpetan postituse random selfie'ga :D

Lehmad söövad karjamaal, mina ka, mina ka

Okei, pealkiri on täiesti offtopic, kuid kirjutasin postituse valmis ja hakkasin pealkirjale mõtlema, siis see oli esimene asi, mis mul pähe tuli, ja ma mõtlesin, et las ta siis jääda.


Ma ikka käin igapäevaselt teiste blogisid uudistamas ning mõnikord tuleb ette teema, millel tahaks ka sõna võtta, kuid ma olen pigem selline tasane lurker, kes ka suurima soovi korral jätab miskipärast kommenteerimata. On olnud juhuseid, kus olen juba kommentaari ka valmis kirjutanud, kuid siis kustutan ära ja loen teiste arvamusi. Weird, right? Igatahes, teiste postituste all ma ei kommenteeri, AGA, mulle meenus, et mul on selline asi nagu blogi, kuhu ma saan kõik oma mõtted kirja panna. ;)

Igatahes, oli selline teema nagu "istume kõik koos laua taga". Ma olen ka alati mõelnud, et mulle nii meeldiks, kui terve (allesjäänud) pere istuks õhtusöögikski koos laua taha ja räägiks oma päevast ja arutaks igasuguseid asju, või kasvõi lihtsalt naudiks pere keskel head toitu. Kuna meil aga ruumipuudus on, siis tahes tahtmata oleme pidanud sööma igaüks oma nurgas, kunagi veel põlveotsas ka.

Siis ma unistasin, et ühel päeval.. Ühel päeval ma kolisin härra juurde, kus oli köögis laud ja toolid olemas, kuid mulle kuidagi üldse ei meeldinud see köök. Ma piirdusingi seal vaid toidu valmistamisega (ja küünalde, aga see selleks). Niisiis me istusimegi toas diivanil, toit süles ja "nautisime toitu", aga vähemalt koos.

Siis me kolisime ema juurde ning siin on küll oma maja ja palju vaba ruumi, kuid mitte sobivas kohas. Noh, selles mõttes, et köök on siin tilluke, kus on laud olemas, kuid minu meelest vaid Margo ja mu vanem vend söövad seal laua taga. Seal on üldse pisike laud ja vaid kaks tooli, kuid kui kaks inimest tahavad koos laua taga istuda, peab ühe tooli pealt asjad maha tõstma. Seega praktiliselt on seal vaid üks tool.

Jah, siin on küll kaks tuba täiesti mitte kasutuses, kuid sinna ei hakka ju söögituba tegema. Kassi tuppa.. söögituba.. ahah.

Igatahes praeguseks mulle vist sobibki kasvõi see, kui terve pere istub suures toas pisikese laua taha ja söövad. Mulle polegi nii väga oluline, et oleks ühine söögikord, vaid pigem ma vist tahan luua võimalikult palju selliseid momente, kus võimalikult palju pereliikmeid on koos ühes kohas ning teevad midagi koos. Aga see "istume kõik koos laua taga ja sööme" on ju ka vist see, et vähemalt kord päevas pere istub ühe laua taha maha ja keegi ei kiirusta kuskile, vaid kõik saavad üksteisega koos aega veeta.

Reede ja laupäev

Kuna vend neljapäeva õhtul kodulinna tuli, leppisime kokku, et reedel peale tööd läheme linna. Me polnud nii ammu näinud ega rääkinud, et terve tee linna ma rääkisin, ja nii usinalt, et kuskil suure silla peal ma enam ei jaksanud rääkida, kuna kurgus reaalselt kriipis juba. Andsin siis vennale sõna. :)

Tegime seal tiiru, naersime, et mida sõbranna peas kannab, sain oma mini uv-lambi kätte ja asusime kodupoole. Veidi pettunud olen vennas, kuna sõbranna pidi kahe töö vahel (peale esimest, enne teist) meie juurest läbi käima, kuna tahtis venda näha ja temaga veidi aega koos veeta. Kuna vennal olid aga grillimiseks plaanid tehtud, kutsusime sõbrantsi ka seltsi. Mida me aga ei teadnud, oli see, et üks teine sõbranna (kellega grillima pidime) oli hiline ärkaja ning tahtis veel solli minna + neil oli vaja veel poes ära käia. Esimene sõbranna oli juba meie juures, kui nad rääkisid telefonis vennaga ja tuli välja, et vend jõuab nii hilja tagasi, et nad ei näegi üksteist. 

Kunagi hiljem läksime neile järgi (peale kell 22-te) ja hakkasime lõpuks grillima. Parim aeg grillimiseks ongi ju aeg, mil kuum päike ära läinud ja sääsed välja tulnud, eelistatavalt peaks olema ka pime. 

Nali naljaks, aga päris mõnus oli. Kõik rääkisid igasuguseid naljakaid juhtumeid ja naersid, meenutasime lapsepõlve Kesk tänaval, meie (minu, venna, sõbranna ja veel mõndade) sõpruse algust jne. 

Ja tulles tänase päeva juurde, siis kes krt lasi mul terve päeva maha magada?! Ok, ok, nali. Alustan algusest.

Tahtsin kirjutama hakata ja läks meelest, millega päev täna algas...

Mmm.. Ärkasin lõuna paiku, vend oli juba üleval (oli seitsme ajal koju jõudnud), imestati, et me härraga nii hilja ärkasime. 

Kohutav, kui mäluga sellised probleemid on. Ma mõtlen praegu, et grillisime, aga enne tegime midagi muud, kuna vanem vend küsis, kas nüüd hakkame grillima. 

Käisin all õuna toomas ja tuli meelde, et me vist lampi läksimegi õue istuma. Onu ja ta tütar olid siin, vend oli oma perega, teine vend oli ka Pärnus, ja siis mõtlesimegi grillida. Duh...

Täna oli super ilm, päike paistis ja tuul jahutas. Meie ema lapsed igatahes vedelesid kõik ja võtsid päikest. Vennad avastasid, et meil on kaks veepüstolit ja asi lõppes sellega, et vanem vend viskas nooremale ämbritäie vett pähe. See pole muidugi mingi üllatus, kuna meie pere lapsi tundes on teada, et veepüstolitega asi ei piirdu, kui hästi läheb, võetakse vaid kopsikud lisaks kasutusele. Me emaga jäime ka kahe tule vahele. Ma ei kurtnud, mõnus jahutus oli, kuid emale ei meeldinud ja kuna ta vennalast süles hoidis, oli tal "diplomaatiline puutumatus" ja teda ei tohtinud märjaks teha. :D

Mingiaeg hakkas mul aga kõht meeletult valutama ja ma ronisin tuppa voodisse, teised jäid välja. Ja siis järgmine asi oli see, et ärkan kell kaheksa õhtul. -.- Oleks ma siis vähemalt ilusti välja puhanud ja fresh tunne oleks, aga ei, nüüd ma loivan vaikselt majas ringi ja kamandan elukaaslast poodi. 

Lõpetuseks ütlen, et ma ausõna kunagi kavatsen end kokku võtta ja potiistanduse teema ära kirjutada. Obviously olen ma sellega juba hiljaks jäänud (vähemalt pildistamisega), kui mu kass on vahepeal jõudnud mu ilusad paprikataimed ära süüa ja seal juba tilliseemned asemel on.

Ööklubidest ja minu suhtest alkoholiga

Mõned aastad tagasi meeldis mulle sõpradega kuskil niisama istuda või klubides kolada, muidugi oli kaasatud ka alkohol.

Alkoholi tarbimist alustasin ma enda meelest liiga vara. (Samas, kui praegu 9-10-aastased joovad end mällerisse, siis ma vist polnudki kõige noorem...) See oli sõprade õhutusel ning tol ajal ma arvasin, et korda läinud nädalavahetus on see, kui alustad reede õhtul sõpradega joomist ning pühapäeva hommikul põed tuumapohmelli. Stupid, stupid me, ma tean.

15-aastaselt kohtusin oma eksiga, kes oli minust tunduvalt vanem ning kellel oli alkoholiga probleeme. Nähes, et ta joob pidevalt, arvasin, et see on igati normaalne. Tol ajal sai vist (suvel eriti) paar korda kuus ikka maal (ta ema juures) käidud ning ilmselgelt sai linnast liiga vähe alkot kaasa ostetud ja pidi poest juurde tooma.

18-aastaseks saades avanes mul uus võimalus- klubid. Saigi kokku lepitud, et alustame toitude-jookide-mängudega minu pool ning õhtu kulgedes läheme kluppi. Kuna selleks ajaks oli tolleaegne peika juba eks, rikkus ta mu sünnipäeva ära ning oli eriti suur tahtmine klubides käia.

Umbes eelmine aasta ma avastasin, et kui on hea seltskond, siis polegi alkoholi vaja. On mulle jooke küll peale surutud, aga kui inimene ei taha, siis ta ei taha.

Ei, see ei tähenda seda, et ma pole tilkagi võtnud. Vahest mõne kokteili siiski libistan, kuid mitte tuju tõstmiseks, vaid mulle meeldib osade kokteilide maitse. Ja kuna ma eriti fancysid kokse enne proovinud polnud, sai Kakulaande erinevaid kaasa ostetud ja ka Türgis proovisin värvilisi kokteile.

Aastavahetusel sai ka mehe isa juures viisakusest pokaal shampust ära joodud (+ mehe oma, kuna talle see ei maitse) ning mõned pakutud siidrid.

See aasta ma olen korduvalt kainena kluppi jõudnud. Kuigi kadus minu huvi alkoholi vastu, klubides meeldib mulle endiselt käia. Mulle meeldib sõpradega sinna minna ja ma tunnen, et ma saan end nn välja elada ja "tühjaks tantsida". Kui ma olen korralikult hommikuni tantsida saanud, siis ei tõmba mind sinns enam mitu kuud. Samas sõbranna sünnipäeval polnud ka mingi probleem kainena kluppi minna.

Minu jaoks ei ole klubi koht, kuhu minna ilma meheta, et silmarõõme otsida ja flirtida. Minu jaoks ongi see tantsimise koht.

Paljud väidavad, et klubi pole koht ajaviitmiseks ning mehed, kes seal käivad, on vaid ühe asja peal väljas ning naised enamasti samamoodi. Ma vaidlen vastu. Klubis käies tõrjun ma eemale igasugused näiliselt "teatud kavatsustega" kutid. Kui ma lähen sinna oma seltskonnaga, siis nendega ma seal ka olen ning mulle ei meeldi, kui mind üksi jäetakse. Ma ei jäta enda sõbrannasid ku-na-gi klubis üksi. Ja kui keegi peakski mind "ära unustama", siis ma tean, kus asub garderoob, väljapääs ja kodu. No hard feelings.

Seoses selle alkoholi mittetarbimisega, siis minult on korduvalt küsitud, kas ma ei joo, kuna olen rase. Samalajal, kui mul on suits ees olnud. It's like you wouldn't know me at all..

Viisakusest

Oma lühikese elu jooksul olen märganud, et meestest pole kadunud kogu härrasmehelikkus. Jah, on ka troppe, kes lasevad mul raskeid asju vedada ning ise samalajal passivad niisama, kuid ma katsun seda mitte märgata ning olen tänulik neile, kes mulle ust avavad, mind enne läbi lasevad, kes suitsunurgas tuld pakuvad ja muud sellid, kelles on säilinud härrasmehelikkus.

Üks näide on mu oma mees. Ta ei lase mul ega emal tassida raskeid kotte. Kui ta teab, et poest on vaja osta raskemaid asju (kartul, kassiliiv), siis ta pakub üldse, et sõidutab meid autoga. Uksest ukseni kannab ta raske(ma)id kotte. Ta on mulle isegi autoust avanud. Siis ma olen kuidagi awkwardilt käitunud ega osanud midagi teha. :D

Viimasel ajal olen tööjuures ka viisakaid (noor)mehi kohanud. Peaaegu alati avatakse mulle uks, hoitakse ust lahti ja lastakse mind enne läbi.

Aga ma olen selline naine, kes hindab sellist käitumist, mis peaks olema iseenesestmõistetav, kuid tänapäeval harv nähtus. Seega ma tänan neid alati. Aga ma mõtlen, kas on sobilik(?) selle pärast tänada? See peaks ju meestel automaatselt tulema. Samas on tänapäeval kõik hoopis teisiti kui kunagi. Ja viisakas nagu ma olen (tere-aitäh-palun ette ja taha), ma tänan neid.

Mis teie arvate, kas peaks mehi sellise käitumise pärast tänama? Või lihtsalt naeratama? Ülbelt edasi kõndima? :-D

Why hate?

Väljas on nii ilus ilm, mul igapäevaselt tunne, et peale tööd mine lihtsalt aeda magama ja saa pruuniks. Võiks sõpradega kokku saada, grillida ja muidu toredasti aega veeta. Aga mida teevad inimesed tegelikult?

Väga paljud ärkavad hommikul ja hakkavad kohe hauduma plaani, kuidas kellegi tuju ära rikkuda. Jah, ilmselge liialdus, kuid just selline mulje jääb, kui internetiavarustes ringi kolada.

Miks võtavad inimesed nii palju (negatiivselt) sõna teemal, kuidas keegi oma lapsi kasvatab? Kas uus presidendiproua tõepoolest on rase? Kes saab enne pruuniks, kas naine, kel oma maja (oma aiaga) või naine, kes elab kesklinnas rõduta korteris ega viitsi (või pole aega/võimalusi) randa minna? Kellel on istumise all uhkem auto? Mis sai blogijate omavahelisest fight'ist, kas nad leppisid ära? Kes avaldab uue raamatu? And so on and on and on...

Who cares? Jah, ka mul on huvitav lugeda, kes mida teeb, kuid ma ei lähe kuskile foorumisse räuskama, et ou kuule, see täiesti lamp tegelane avas oma foorumi, kus ta jüngrid saavad teda ülistamas käia ning kõikide teisitimõtlejate mõtteavaldused kustutatakse, kuna seal selline diktatuur.

Jah, te ilmselt saite aru, kellest enamus juttu on, kuid olgu mainitud, et ma ei ole üks tema heiteritest ning ma hoopis elan tema ja ta pere tegemistele kaasa. Ma ootan alati huviga uusi postitusi ning isegi, kui ma tema arvamusega ei nõustu, ma ei lähe teda anonüümselt kuskile heitima ega solva teda ega ta pere.

Jah, ma saan aru, et kuulsusega tuleb ka heitereid, aga milleks? Kas tõesti on inimeste enda elud nii igavad või masendavad, et pole teha muud, kui teisi taga rääkida ja maha teha? Võiks hoopis rääkida sellest, kuidas mõni pingutab tõsiselt, et ta lapsel oleks võimalikult hea lapsepõlv. Või sellest, kuidas üks (samuti küllaltki tuntud blogija) sai nn masendusest üle ja lausa õhkab positiivsusest. Või üleüldiselt sellest, et elu ei ole tegelikult nii masendav ja maailmas on väga palju positiivseid asju.

Mõelge nüüd, kui inimesed ei suhtuks kõigesse nii negatiivselt, siis oleks nende enda elu ju ka kohe veidi kergem. Ei peaks "muretsema", et keegi on selline ja selline ja tegi nii, mitte hoopis naa.

Kas tõesti on inimesed nii kadedad ja kibestunud, et ei märka positiivset, vaatavad sellest üle ja näevad vaid seda veidikest negatiivset?

Jah, ka mina olen vahel kellegi peale kade või mõtlen, et oh, tahaks ise ka seda. Aga siis ma pingutan veidi rohkem, et seda saada ja üleüldse mõtlen kõigele heale, mis mu elus on. Mul pole tegelikult halb elu, mul pole millesti puudu. Jah, mu magamistoas puudub isegi voodi, rääkimata kõigest muust, kuid mul on elutuba täiesti valmis ja elamiskõlblik. Mul pole enam isa, kuid mul on ema, kes armastab mind ning hoolib minust ja tahab, et mul oleks kõik hästi. Mul on kaks venda, kellega vanasti kaklesime, kuid me oleme nüüd kõik suureks kasvanud ja saame suurepäraselt läbi, me toetame üksteist ja kõik koos toetame oma ema. Mul on suurepärane mees, kes armastab mind väga ning ei jäta mind ka mu kõige hullemate kapriiside ajal. Mul on kass, kes on küll väike põrguline, kuid kui ta mjäugudes mu kaissu tuleb ja nurruma hakkab, siis teeb see mind seest soojaks ja ma unustan kõik korrad, kui ta on mind hammustanud või üritanud mu veene läbi küünistada.

Need on vaid mõned head asjad minu elus, seda nimekirja võikski jätkama jääda. Kui ma suutsin nii palju häid asju mõelda, kas teised siis ei suuda?

Üleskutse kõigile- ärge otsige negatiivsust, vaid keskenduge kõigele heale, mis on teil ja teie ümber. Elu on siis kohe palju parem, uskuge mind. :-)

Lohutus.. umn, wait, what?

Vestlesime ühe noormehega, kes hiljaaegu oma naisest lahku läks. Ta kolis välja ning hakkas uuesti tööl käima, enne oli tema lapsega kodus ja naine käis tööl. Peale lahkuminekut tundub tal olevat terve maailma aeg sõpradega väljas käimiseks ja üldse inimestega suhtlemiseks. Ta käis meid puude vedamisega aitamas ja selle peale mu enda härra ütles, et kui tal oli vaja 10 ruumi puid vedada, siis too noormees tal abis ei käinud, kuna oli naise ja lapsega nii hõivatud.

Ta naine leidis omale uue mehe juba ajal, mil nad veel koos olid ning sellest rääkides läks jutt kuidagi sujuvalt sellele, et ma ütlesin, et ma astusin peale eksist lahku minemist küllaltki ruttu uuesti suhtesse. Selle peale väideti, et uus mees oli lohutuseks ning et naistel ongi kergem lahkuminekust toibuda.

Oot-oot, mida? Sellega ma nüüd küll ei nõustu! Minu eksil (nagu ka tema lapse emal) oli lausa nii lihtne, et leiti uus mängukann juba meie koos olemise ajal. Ja mis kuradi lohutus? Härraga tutvudes ja üksteist tundma õppides oli mõlemal õige tunne, no milleks siis oodata? See oli ilmselt parim otsus mu elus, kuna ükski teine noormees pole mind varem nii õnnelikuks teinud. Ta on esimene partner mul, kellega ma tunnen end reaalselt turvaliselt ja ka peale (peaaegu) kahte koosoldud aastat on mul endiselt liblikad kõhus. Ma ei tea, kuradi hea lohutus peab siis olema.

Saturday, finally!

Kuna mul oli see nädal õhtune vahetus, lootsin, et saan vähemalt laupäeval kaua magada ja end korralikult välja puhata. Nädala jooksul olen ka seda üritanud, kuid väga ei õnnestu, kui naaber otsustab pool üheksa hommikul puid saagima hakata..

Eile arvasin, et ei tule ka laupäevasest kaua magamisest midagi välja, kuna vend helistas ja ütles, et ta on kell 11 puudega kohal.

Tegelikult ärkasin täna pool üheksa, kuna nägin üliiiiihaiget unenägu, kuid jäin üheksa ajal uuesti magama ja ärkasin 11.30 ajal kui vend seda hiiglaslikku sõidukit aeda manööverdada üritas. Noh, tegelikult tuli tal see päris hästi välja.

Aa, teist korda magama jäädes nägin imelikku unenägu, kus mul jalg kolmest kohast muljuda sai ja pidi mingi osa külge tagasi ka õmblema jne, ja siis puid vedades mõtlesin, et nooohh...

Ajasin end püsti ja läksin välja. Mõnus soe ilm oli, sai lühikesi riideid üle pika aja kanda. Korralikud randid on ka nüüd jälle..

Arvasime, et 16 ruumi puude vedamiseks ja ladumiseks läheb kaks päeva, arvestasime selle jaoks terve nädalavahetuse, kuid meid oli nii palju, et kolme ja poole tunniga saime kõik tehtud. Siis käidi juba poes ja tehti grilli tuli. Nüüd on kõht niiii täis, aga mmm need ribid...

Muidugi suutsin puude vedamise ja ladumisega oma seljale ka liiga teha, nüüd kõnnin nagu pensionär ja ohin igal sammul. 

Ooeeehh

Hetkel on mul käsil see õnnis õhtune vahetus, mida ma nii väga jumaldan. Eile oli tööl lausa nii vägev olla, et tööpäeva algusest umbes 4h suutsin vaid vaevu silmi lahti hoida.

Täna mõtlesin, et ei taha sama korrata ja seega katsun võimalikult kaua magada. "Bwahahahahaha, dreamer. " mõtles keegi mu naabritest ja otsustas pool üheksa hommikul puid saagima hakata.

...

Are you serious? ...

Ei, aga best part on see, et kümme minutit hiljem, kui mul juba uni läinud, ta enam ei sae...

Ebanormaalne

Ükskord minu käest küsiti, kas üks inimene on normaalne. Selle peale ma jäin mõtlema, et palun, defineeri normaalne.

See mõiste inimese kohta on nii erinev. Üks noor neiu on selline veidi labane ja lihtne, käib iga nädalavahetus peol, ärkab peale joomist iga kord erineva kuti kõrval üles, eriti tööle ei jõua, ja tema jaoks on see normaalne.

Samas kui mina käin tööl, olen ühe kindla inimesega koos, teisi ei vaata, kasvatan oma kassi ja vahel leian aega ka sõprade jaoks, enda arust olen mina normaalne.

On ka selliseid inimesi, kes pühenduvad esialgu õppimisele, hiljem karjäärile, pere loomisele ei mõtle, ning samas peavad end normaalseteks ja ebanormaalseteks neid, kes peale põhikooli või keskkooli jätavad karjääri ning keskenduvad pere loomisele.

Olgu mainitud, et see on vaid minu arvamus ning ma ei ütle kellegi neist kohta, et nad normaalsed pole. See on nende elu ja nad teevad, mis õigeks peavad ning see ei puutu minusse.

Lihtsalt on selliseid küsimusi ja teemasid, mille kohta on igal ühel oma arvamus. Ei saa olla nii, et on mingid raamid ja kes neist välja astuvad, tembeldatakse kohe ebanormaalseteks.

Aa ja kui ma palusin defineerida, siis peale mõttepausi mulle vastati: "Mis mõttes? ... No... Sina oled normaalne." :-D

Ühest huvitavast inimesest

Sain ükspäev kokku ühe huvitava naisterahvaga, kes on minu meelest nii huvitav ja ta peaks olema eeskujuks nii mõnelegi, sealhulgas ka minule.

Tegu on sellise naisega, kes võtab omale alati väga palju kohustusi ja ülesandeid, kuna just nii püsib tal mott laes. Ja ei ole nii, et väga palju asju vaja teha ning lõpuks ei tee midagi. Ei, kui ta omale mingi kohustuse on võtnud, siis teeb ta seda südamega. 

Ta on selline inimene, keda mul on tohutult huvitav kuulata. Me istusime tunde ja lihtsalt rääkisime (ehk siis tema rääkis ja mina kuulasin, vahepeal avaldasin arvamust ja küsisin küsimusi, kuid enamasti kuulasin suure põnevusega). Kui ta räägib, siis elab ta sellesse teemasse nii sisse. Ta on õpetaja ning kui ta klassi ees räägib, siis satub ta nii hoogu, et õpilased on talle öelnud, et ta peaks kindlasti näitlejaks hakkama. Ei, see ei ole vaid õpilaste üritus tunniteemat edasi lükata, teda kuulates ma tõepoolest usun, et kui ta minuga juba nii räägib, siis ta õpilastel tunnis igav küll ei ole. 

Ta on selline inimene, et mul on lausa kahju, et ta mulle kooli ajal tunde ei andnud. 

Ta on inimene, kellel on vist iga asja kohta oma arvamus, aga ta ei loobi seda lihtsalt huupi, vaid ta põhjendab selle ilusti ära. 

Mina igatahes satun temaga vesteldes täiesti vaimustusse ja laiali minnes ma lausa pakatasin energiast. Ma sain sellise energialaksu sellest kokkusaamisest. 

Ma igatahes ei saa aru, miks me nädalaid kokkusaamist edasi lükkasime, sest see oli tõepoolest väga tore.

Ma usun, et ta mees on õnnelik, et tal on selline naine, lapsed on õnnelikud, et neil on selline ema ja õpilased peaksid olema tänulikud, et neile on sattunud just selline õpetaja, nagu seda on see naine.

Kuradi vend, ma ütlen!

Ma olen selline inimene, kes satub kergelt paanikasse, kui teema puudutab mu lähedast. No näiteks kui pole kellestki juba mõnda aega midagi kuulda olnud ja siis ei vastata kõnedele ja ei olda näiteks sotsiaalmeedias pikemat aega käidud. Kirjutan seda, kuna praegu otsin oma venda taga. Teist korda muideks!!

Nimelt, mu vend pidi täna Pärnu tulema, emale ütles, et jõuab lõuna paiku. Millalgi ema lasi mul talle helistada, et uurida, kus maal ta on, kuid ilmselgelt vend ei vastanud kõnele. Nüüd oleme mitu tundi üritanud teda kätte saada, kuid tulutult. Asja ei tee paremaks ka see, et üks ta parimatest sõbrannadest ei tea ka temast midagi ja otsib teda samamoodi taga.

Sarnane asi oli eelmine aasta Weekendi ajal. Poiss kadus kui tina tuhka. Ma otsisin teda erinevate inimeste kaudu ja ajasin nii mõnegi juba paanikasse, kuid ei midagi. Lõpuks, kui ta välja tuli, ütles, et oli purjus, telefonil aku tühi ja pidu täies hoos. Ütles, et kui mind huvitab, siis pidu oli vähemalt vägev.

Kirjutasin tema teisele parimale sõbrannale praegu ja vaatasin, et viimati olingi temaga fb's suhelnud, kui eelmine kord venda taga otsisin.

Ma tean, et ilmselt on temaga kõik korras, sõbrannagi lohutab, et ilmselt magab autos või Tallinnas, et ehk käis eile ka peol ja magab alles, kuid sellest mulle ei piisa. Ma mõtlen enda peas automaatselt kõige kohutavamad stsenaariumid välja ja luban ta maha lüüa, kui ta ükskord välja ilmub, kuid vähemalt on ta siis endast märku andnud ja elus ja terve.

Alguse sai selline muretsemine ilmselt siis, kui aastaid tagasi ühe noormehega suhtes olin. Kõik oli ok kuni ühel päeval helistasin talle ja üritasin igat moodi teda kätte saada. Lõpuks jäin magama ja ärkasin ta venna kõne peale, kus too ütles, et kuule jah, nüüd on lood niiviisi, et teda enam pole.

Tavaline klubi-bitch

Pealkiri on veidi eksitav, kuid selle ütles välja minu elukaaslane. Nimelt olen tahtnud kirjutada uuesti sellest, kuidas meie loomad omavahel läbi saavad, kuid ilmselgelt pole suutnud end kokku võtta. Nüüd ütles ta aga nii tabavalt, et ma tundsin, et lihtsalt pean selle kirja panema, muidu unustan jälle ära.

Eelmine kord vist ütlesin ka, et hoopis meie piiga on see vihaõhutaja ja terrorist. No nüüd on ta igatahes nii julgeks läinud, et käib kogu maja peal ringi nagu tõeline perenaine. Ta läheb alla, kui koer on õues, kui koer on toas oma koha peal (Koera ase on täpselt trepi all ning kass on ka koerale pähe hüpanud... :D), kui koer sööb, kui all inimesed ringi liiguvad... Igatahes, kokkuvõtvalt võiks vist öelda, et ema küsis, kas koer on nüüd ülemise ja kass alumise korruse elanik. Ilmselgelt mitte, sest ma ei jõuaks seda koera ära sööta. :D

Meil on nüüd majas kaks kassi. Alguses ma kartsin neid kokku lasta, kuna suurem ja vanem kass sisises meie lollikese peale ning tundus väga kuri olevat. Nüüd ma aga enam ei põe, kuna meie Stjopa käib seal nii palju ning teda üldse ei huvitagi, kas teine kass on kuri või mitte, ta läheb sinna ikka.

Üks hommik just oli nii, et vanem kass magas ema kaisus, kui meie kass alla läks ja teist kassi terroriseerima hakkas. Vaene (hiiglaslik) kass peitis end teki alla ja sisises seal edasi, kuni ma terroristi ära viisin ja ta oma tuppa julges joosta.

Ükskord enne magama minekut otsisin meie kassi, et saaks toa ukse kinni panna. Ülevalt ma teda ei leidnud, seega mis mul muud üle jäi kui alla vaadata. Ja mis ma nägin? Teine magas suurema kassi toas diivani peal. Ma olin siis see kuri lapsevanem, kes keelas sleepoverit vanema noormehe juures. :D

Aga kust tuli siiski selle postituse nimi? Ma paitasin kassi ja märkasin, et tal on vurrude juurest veidi katki, ilmselt küünega tõmmatud. Kes see muu ikka olla sai, kui see sama vanem kass. Aga see haav oli juba paranemas, kärn oli peal, seega ma sain kinnitust, et ta lihtsalt mängib oma õnnega või ongi loomult veidi tobu, kuna ta käib endiselt all ja teise kassi juures. Härra ütles selle haava peale, et ta on nagu tavaline klubi-bitch, et käib, saab peksa/kakleb ja läheb teinekord uuesti. :D

The most random post ever

<div id="MjE1MTYzNjE="><a href="https://activate.bloglovin.com/profile/21516361"><img src="https://activate.bloglovin.com/common/images/badge1.png" width="200" height="92"/></a></div>

Ma ei saa aru, mis toimub. Ma olen 20-aastane ja mul on mäluga kohutavad probleemid. Tööl olles tuleb nii palju ideid, millest kirjutada, ma isegi mõtlen teksti peas valmis, ja koju jõudes on kõik peast pühitud. Pean vist ka pisikese märkmiku ostma ja mõtteid üles kirjutama hakkama.

Praegu mõtlesin ka, et oh, kirjutan sellest. Võtsin blogi lahti, hakkasin kirjutama ja unustasin ära. Nagu, päriselt või? Seal oli maksimaalselt pool minutit, ja ma unustasin ära...

Igatahes, pikk töönädal on nüüdseks seljataga ning ma vedelen aias ja mõnulen päikese käes, varsti ilmselt jään magama. Ma olen viimasel ajal üldse nii väsinud, eile jäin enne kella viite magama ja ärkasin alles täna hommikul kell viis. Niisiis magasin ma üle kaheteist tunni ja ma olen ikka nii väsinud. Ilmselt kirjutan selle postituse ära ja jään magama.

Also, sain kinnutust, et keegi ei soovi minuga suhelda. Mitte konkreetselt üks isik, vaid üldse mitte keegi. Helistasin mehele, mees ei vasta. Valisin siis venna numbri. Võite kolm korda arvata, kas ta vastas või ei. Lubas ühele täna enda kostüümi laenata ja mina pidin selle ära andma. Vend ütles, et see on ta kapis. Okei, ma siis annan pooled ta riided ära ja ütlen, et jätku endale.

Aga päike kütab hetkel nii mõnusalt, ma nüüd keeran kõhu päikese poole ja naudin ilusat ilma, kuniks seda jätkub.

Feeling low

Millalgi ma vist mainisin, et alustasin blogi kirjutamisega nagu isikliku päevikuna. Noh, eriti isiklik see vast ei ole, kui see avalik on. Igatahes, kirjutamine on minu jaoks nagu psühholoogi juures käimine- ma kirjutan oma mured ja rõõmud siia ning mul hakkab peale kirjutamist kergem. 

Kuna viimasel ajal on pere mu blogi vastu huvi tundma hakanud, ei saa ma siia päris kõike kirjutada, kuigi hetkel tunnen, et seda oleks mulle praegu väga vaja. 

Olen selline inimene, kes ei suuda oma muredest lähedastega rääkida. Pigem hoian kõike endas ja nutan õhtuti patja, kuid ma lihtsalt ei suuda end nii palju oma lähedastele avada. 

Hoopis teine lugu on psühholoogiga. Jah, ma kunagi käisin ühe toreda naise vastuvõtul. Mõned nädalad käisin, kuid mingil põhjusel jätsin pooleli, täpselt enam ei mäleta, miks. Igatahes, seal tundsin, et saan rääkida kõigest, mis mulle haiget teeb ja mis mind kurvaks teeb. 

Alguses sinna minnes arvasin, et istume kogu selle aja ja lihtsalt vaatame tõtt, kuna ma ei oskaks kusagilt alustada. Siis ta hakkas vaikselt rääkima ja esitas mõned küsimused, millele mul oleks muidu olnud raske vastata, kuid temaga rääkides tulid kõik vastused nii lihtsalt. Endalegi üllatuseks suutsime esimese korraga probleemi välja selgitada. (Fun fact: teise inimese seltskonnas olles kui ma tunnen, et hakkan nutma või juba nutan, siis ma hakkan naeratama. Ta ütles, et see on kaitsereaktsioon.) 

Ma arvan, et see võõra inimesega mure jagamine on minu jaoks kergem, kuna ma eeldan, et ma ei näe seda inimest enam ja ma ei pea midagi selgitama hakkama. Kui ma oma perest kellelegi midagi räägiks, siis teaks sellest varsti ilmselt kogu perekond, ja seda ma kohe kindlasti ei soovi. Ma tean, et kui ma külastan psühholoogi, siis mu jutt ei jõua kellegi sellise kõrva, kelle puhul ma ei taha, et ta teaks.

Näiteks kasvõi isa surm: esimesel aastal, kui ema (või ükskõik kes) seda teemat puudutas, ma läksin vetsu ja nutsin. Ma ei suutnud sellest rääkida, sellele mõelda. Psühholoogi juures sain ma sellest aga rääkida. Ma küll nutsin, kuid ma sain rääkida ja mul hakkas palju kergem. 

Tean, et kõlab imelikult, et võõraga rääkida on parem, kuid minu puhul see just nii on. 

Vahel ma lihtsalt tahaks kõik hingelt ära rääkida, et veidigi kergem hakkaks, kuid psühholoogi juures ma praegu ei käi ja perega paljudest asjadest rääkida ei saa. Ka blogi on nüüdseks välja jäänud, kuna kui mu pere seda loeb, siis pole vahet, kas räägin otse neile või nad loevad seda siit. 

Kunagi ma arvasin, et mul on mingi pubekate värk, et koguaeg olen stressis ja masetsen, kuid see on vist juba elustiil. :D

Kettasse ajab

Hommik algas juba nii ilusti, et terve tööpäeva mõtlesin, kelle, raisa, ma nüüd maha löön.

Ma olin väsinud ja kõht oli tühi ja ma sain kahe inimese omavahelise tülitsemise pasa enda kaela. Tahes tahtmata selliste asjade kombinatsioon tõmbab tuju alla.

Rääkisin töökaaslasele ka oma halvast tujust, selle peale ta hakkas laulma "üks väike värdjas päkapikk, kes oli pikk kui tuletikk.." :D Pean tunnistama, et tegelikult tegi see tuju paremaks küll, kuna inimene, kelle peale pahane olin, on isegi minust lühem.

Ega kella edasi liikudes mu tuju ei paranenud, oo ei, mida rohkem kell kukkus, seda rohkem langes ka minu tuju.
Kujutage ette järgmist: te sätite tööpaigal KÕIK järgmiseks tööks valmis ja lasete esimese paneeli (teeme paneele tööl) masinast läbi. Seejärel ootad, et esimene paneel kontrollitud saaks. Sel hetkel tullakse teie juurde ja öeldakse, et eelmisest tööst jäi üksteist paneeli puudu. Ja sa pead vana töö jaoks kõik tagasi sättima. ÜHETEIST PANEELI PÄRAST! Kõige parem on see, et see polnud isegi sinu süü, et neid puudu jäi.

Okei, see selleks. Surud hambad risti ja paned kõik valmis. Kui kõik 11tk masinatest läbi läinud (enne ahju), hakkad loogiliselt järgmiseks tööks (jälle!) sättima. Teed selle ära ja siis tullakse ja öeldakse, et kuule pane eelmise asjad uuesti tagasi, kuna osad ei jäänud ilusti. Nagu.. Mida sa just ütlesid??!

Siis tegelikult mul viskas üle. Ütlesin, et tehku ise ja läksin lõunale.

Aga ma ei viitsi enam tööst rääkida. Kui sellele ei mõtle, siis polegi nagu kuri. Lihtsalt leban teki peal aias ja naudin suurepärast ilma! :)

Pühapäevane emadepäev

Tänane päev algas sellega, et tegime härraga end korda, võtsime ta venna peale ja põrutasime Märjamaa poole. Kohapeal muidugi selgus, et see oli tühi sõit, aga see selleks. Pärnusse tagasi jõudes lippasime lillepoest läbi ja läksime koju tagasi, kus sai emale lilled üle antud.

Meil oli plaan minizoosse minna ja peale seda kodus grillida. Kuna minizoo pühapäeviti kella neljani lahti on ja kell juba pool kolm oli, siis panime end valmis ja seadsime sammud (auto) linna poole.

Minizoo meeldib mulle nii väga ilmselt juba esimesest korrast, kui seda külastasime. Mäletan hästi, et alguses oli see silla juures ja neil oli seal kõvasti vähem ruumi.

Neil oli muidu krokodill ka, aga seoses külma talve ja kehvasti soojustatud majaga pidid nad ta talveks ära andma. Küsisin, millal nad ta tagasi toovad, selle peale mulle öeldi, et suveks tahaks saada, aga et kuna see konkreetne krokodill on juba nii suur, siis ehk võtavad hoopis uue ja väiksema.

Üleüldse on seal nii palju erinevaid roomajaid ja muid elukaid, keda vaadata ja katsuda (!!!). Mürgiseid ämblikke ja madusi meile muidugi pihku ei pistetud, kuid härra võttis küll ühe mao kätte, teistele pakuti ka, kuid keegi ei soovinud, me emaga niisama näppisime. :D

Seal on üldse alati nii tore, ei ole lihtsalt tuim teen-ringi-peale-ja-lähen-ära, vaid omanik ise räägib sulle kõigest nii põhjalikult ja vastab küsimustele ja teeb üleüldse selle külastuse väga meeldivaks.

Edasi läksime koju, kus hakkasime üsna pea grillima.

Tegelikult pakuti kooki (igaüks tõi midagi ja lõpuks oli nelja erinevat kooki/torti) ja joodi teed/kohvi/morssi. Saanud suu magusaks, põrutasime me härra ja ta vennaga Tahkuranda. Sips sinna, sips tagasi. Tagasi jõudes oli neil juba grillitud ja me läksime soolast sööma.

Praegu on aga juba õhtu ning nädalavahetuse kokkuvõtteks võiks öelda, et pilgutasin kaks korda silmi ja läbi ta saigi.

Laupäev

Laupäevaks oli kokku lepitud, et kaks sõpra tulevad külla ja hakkame grillima. Väga lõbus päev oli, alustasime küllaltki varakult (umbes kl 15 ajal?) ja istusime peaaegu 22ni. Grillisime, sõime, jõime, külvasin veidi seemneid pottidesse ning enamasti ajasime niisama juttu, ja mängisime muidugi ka reaalsuskontrolli (ma olin kõige ilusama maniküüriga inimene, aga see ei loe, et ma olin ühel küünel enne just laki maha võtnud).

Taimemajandusest nii palju, et mu paprikataimed on u 5cm juba ja sellest sain vaid indu juurde. Külvasin hernest, valget redist, piparmünti ja aedsalatit. Härra oli mul nii tubli, et tegi potid ämblikuvõrkudest puhtaks. Pottidesse on veel vaja külvata kahte erinevat sorti kurki, tomatit ja jääsalatit.

Ja härra tegi eile ühe toru, kuhu sisse me maasikataimed täna istutasime. See on selline, et toru külje pealt kasvavad maasikataimed välja, ma kunagi teen pilti ja panen blogisse ka, et te aimu saaks.

Ma tegelikult ei oskagi laupäeva kohta enam midagi öelda, hea oli ja otsa ta sai.

Unenägudest

Alustan sellest, et pole mingi saladus, et ma peale walking dead'i vaatama hakkamist hakkasin väga tihti unes zombie'sid nägema. Enamasti ongi olnud mu unenäod sellised, kus on maailmalõpu-järgne keskkond ja "tegelased".

Nagu mainitud sai, siis enamasti näen unes elavaid surnuid, kuid täna oli mu unenägu sarnane, kuid samas hoopis teistsugune.

Nimelt olin ma kuskil kõrbes ühes majas, suht selle maja kõrval olid järsud mäed.

Majas olin mina, mu sõbranna (kes muide oli seal rase), mu isa ja mu ema. Tegelikult see naine ei olnud välimuselt üldse mu ema moodigi (juuksevärv oli vaid sama), kuid ma teadsin, et ta on mu ema. Sõbranna oli ka selline, et kui rasedus välja arvata, siis oli ta täpselt üks-ühele mu sõbrannaga, kuid seal me polnud väiksest saati sõbrannad olnud, me olime hiljuti tutvunud. Keeruline seletada, kuid just nii see mu unenäos oli.

Üldse kogu see tegevus seal oli ka imelik. Näiteks mu ema riputas aias pesu nöörile kuivama (maailmalõpp on käes ja sa riputad pesu kuivama nagu midagi poleks juhtunud) ja sõbranna rääkis "naljakat" lugu sellest, kuidas ta omale nime sai ja ta oli üldse kuidagi hästi õnnelik ja positiivne (ehk on see seotud sellega, et tal elus praegu kõik hästi läheb).

Ja siis olime meie isaga. Täpselt samasugused nagu päriseltki.

Imelik oli veel ka see, et näiteks üks mutantidest tuli meie hoovi kokkama. Tal oli mingi suur pott või kauss vms ja ta keetis seal midagi. Siis mu ema vaatas tema poole ja küsis, kas ta ikka teab, et ta haikala keedab. Jep, sellist asja ma unes nägingi.

Mäletan veel, et isa tõmbas ribikardinad ette ja pani kinni (?) ning ütles, et kui mägedest kriiskamist kostub, siis me hoiaks hästi madalale (et väljast näha poleks) ja oleks kuss, kuna need on need samad mutandid.

Aa ja also, meie maja kõrvalt jooksis raudtee, kus ka rong sõitis. Seda ma ei saanudki teada, kas seda juhtisid inimesed või mutandid.

Peale selliseid unenägusid on kaks varianti, mis tujus ma üles ärkan.

Esiteks võin ma olla ehmunud või hirmul, seda siis juhtudel, kui zombie'd või muud kollid hakkavad mind kätte saama.

Ja teine on selline, et ma ärkan üles suurepärase tujuga, kuid siis mõne minuti pärast muutun kurvaks ja suure tõenäosusega tihun mõned minutid nutta. Seletan lahti.

Ma näen sellistes unenägudes pea alati oma isa. Seal ta on minu jaoks olemas ja ALATI kaitseb mind, hoiab ja õpetab. Ärgates on mul hea tuju, kuna ma olin oma isaga ja meil oli koos tore (hoolimata sellest, et on maailmalõpp), kuid siis mulle jõuab kohale tegelikkus, et teda pole enam ja et ma ei näe teda enam kunagi, me ei saa koos nalja visata ega poes käia ega kalale minna. Ma ei saa temaga enam mitte midagi teha.

Seega, arusaadavatel põhjustel teevad sellised unenäod mind kurvaks.

This was my date.. my love.. my grapes..

Võtsin peale tööd diivanil istet ja hakkasin oma megaburgerit sööma, kui telekas sai reklaamipaus läbi. Vaatasin, et ah mingi imelik saade, aga vot ikkagi poole silmaga vaatasin. No miks ka mitte? Vahest on ju naerda ka vaja. Aa, ja muidugi tuli see tv6'st. Ma ausalt arvasin, et ei ole midagi jaburamat kui "Inimene vs kärbes", aga vot, eksisin.

Ma sain umbes nii aru, et mingi naine (Julie) otsib endale meest, ala et mitu meest on kokku tulnud ja ta käib nendega kohtingutel jne, umbes nagu Bachelor. Alles on neid mehi neli.

Ma ausalt isegi ei tea kust alustada. Eks ma proovin kuskilt.

Ühesõnaga mina nägin sealt maalt, kus ta oli ühe kutiga kohtingul, neil oli fotoshoot. Naine läks make-up'i ja seal tuli mees nr2, kes avaldas talle armastust, nad tegid musi-musi ja naine läks mees nr 1 juurde tagasi (endal pool nägu huulepulgaga koos, musitamisest), ainult et avastada, et mees nr1 musitab seal teise naisega. 

Naine lepib olukorraga ja laseb neil koos minna ja õnnelik olla. 

Siis tuli välja, et naisel on tugevad tunded mees nr3 vastu. Naine pani mehed räpivõistlusesse, mille ajal tuli mees nr3 sinna. Ja naine oli kohe lummatud ja läks temaga viinamarju sööma, *köhh* tähendab kohtingule.

Mees nr3 oli aga mängust väljas juba ja naine sai ta tagasi kutsuda, kui saadab kaks meest välja. See oli umbes selline:

-Julie saab mees nr3-e tagasi kutsuda, kui ta..

-Ma kutsun ta tagasi.

-Me ei tea veel, mida Julie ütleb..

*whispers* Ma kutsun ta tagasi.

Ja no vestlus jätkus samas vaimus. 

Siis naine lõpuks kutsus mees nr3-e tagasi. 

Nagu ma aru sain, siis naisel oli mega crush mees nr3-e vastu, kuid mees oli umbes nagu..

Ma vahepeal ütlen, et seal on juba mitu korda olnud see "Järgmises osas..." ja siis näitab, mis järgmises osas on, ja ma olen siiralt lootnud, et see õudus saab läbi, kuid ei.. 

Siis ta näitab, mis on eelmistes osades juhtunud ja ma sain aru, et see mees nr3 on juba mitu korda edasi-tagasi pendeldanud. Ja mehed, võtke õppust, mida tuleb öelda, kui tahad naise juurest ära minna ja oma koju naasta- öelge, et te ei saa oma posti (mail) üksi jätta. 

Kõige parem oli muidugi peredega kohtumine.

*Ühel mehel on laps. Talle tulid külla ta õde(?) ja poeg. Nad siis istusid natuke, mees jutustas oma õega ja laps mängis mudelautoga. Hiljem naine kurtis, et ta on telekast näinud lapsi, kellega on väga lõbus, aga et selle mehe poeg ei vastanud ta ootustele ja ta on igav.

*Teise mehe perekonnas oli vääga palju inimesi, oli ema-isa, kolm naist ja palju lapsi. Mees musitas ema-isa ja kolme naist, mille peale Julie ütles, et talle sobib, et ta oma õdesid suule musitab. Selle peale nad kõik naersid ja ütlesid, et nad on tema abikaasad. Ala et mees armastab saate kangelannat ja tahab väga teha temast oma neljandat naist..

*Ja kolmanda mehe perekond oli väga super tore ja.. oota, ta ei kutsunudki neid. 

Sellegipoolest arvan ma, et naisele meeldis just selle mehe pere kõige rohkem. 

Pikk jutt, s*tt jutt, lõpuks oli alles kaks meest, kellest naine pidi ühe abieluettepaneku vastu võtma. Neljandaks naiseks ta ei hakanud, vaid ta tahtis igava lapse isale "jah" öelda, kui tuli see sama mees nr3 ja ütles, et ah ta ikkagi tahab selle naisega abielluda. Naine oli muidugi over the moon ja võttis ettepaneku vastu. Ja kas te kujutate ette, mis siis juhtus? Muidugi mees nr3 mõtles ümber ja kõndis minema..

Oli korraks awkward silence ja juba otsustati eelmise mehega jätkata, kust pooleli jäi. Aga see pole veel kõik! Siis jooksis kuskilt kohale eelmisest hooajast üks mees, kes lausus paar ilusat sõna, tegi naisele abieluettepaneku ja nad otsustasid leivad ühte kappi panna.

Selline segane saade, kuid näitlejate poolt väga hea töö, naerda sai palju, eriti hästi mängis peategelane (Julie), jättis sellise dumb-desperate-bitch'i mulje.

Aa, ja kas ma mainisin, et see naine arvas vahepeal, et on üldse lesbi?

Niisama mõlgutan mõtteid

Haiguslehel olles ma mõtlesin, et miks ma ometi vahel lausa kuid ei bloginud. Tegin siis päeva-paari tagant mõne postituse, mõnikord isegi iga päev. Ja siis läks lahti..

Ma olen neli päeva tööl käinud, täna on viies ja mulle jõudis kohale, et ma olen peale tööd niii väsinud. Tööpäev lõpeb kell 23 ja kuskil 23.30 olen ma voodis, sirvin erinevaid blogisid, ja ei suuda end kokku võtta, et midagi kirjutada. Tööl olles tuleb nii palju ideid, kuid koju jõudes lihtsalt ei jaksa enam kirjutama hakata.

Ma loodan, et asi paraneb järgmine nädal, kuna siis olen hommikuses vahetuses. Üleüldse mulle ei meeldi see õhtune vahetus. Näiteks ükspäev sõbranna ütles, et läheb randa ja kutsus mind ka. Muidugi ma ei saanud minna, kuna pidin tööle sättima hakkama. Siis tööjuures härra saadab pilte, mil taustaks niiii ilus päikesepaisteline ilm. Selle peale vaatan ma aknast välja, kuidas päike sillerdab, ja meel läheb kurvaks, et mina pean samal ajal tööl olema. Ebaaus, ma ütlen.

Nii on ka praegu- termomeeter näitab, et kao randa, aga mina pean tunni pärast tööl olema..

Õnneks on nädalavahetuseks ilusad plaanid tehtud, ja oi kui ilm kavatseb mu plaane rikkuma hakata!

Ei taha ei viitsi ei taha

Mul on hetkel päris mitu teemat, millest tahaks kirjutada, aga ma lihtsalt ei viiitsiii. Täna ärkasin nii halva tujuga ja otsustasib kirjutada sellest, mida ma hetkel tunnen, mitte teistest. On the bright side, kui ma endast kirjutan, siis ei saa keegi solvuda ega mu peale pahandada.

Alustan sellest, et nägin öösel unes ämblikke. Öäkk, ÄMBLIKKE!!!! Mingit muud jama oli seal ka, aga kõige erksamalt jäi meelde see, kuidas ma ämblike sisse(?) kukkusin ja sealt välja ei saanud.

Siis ma ärkasin kell 11, mis tähendab, et tööpäeva alguseni jäi 3,5h. Õhh kuidas ma ei taha sinna minna. Jah, töö ise on igav, kuid talutav. Mis mulle aga ei meeldi on see, kuidas mu õpetaja minuga käitub ja üleüldse kuidas ta end ülal peab, kuid sellest räägin mõni teine kord.

Nii ma nüüd istungi zombiena ja masetsedes köögis, söön präänikuid ja peale joon piima. Endal on laktoositalumatus. What an idiot.

Statistika- vaatajaskond

Olen viimasel ajal rohkem tähelepanu pööranud sellele, kes ja kui palju mu blogi üldse loetakse. Kunagi kasutasin blogi niiöelda isikliku päevikuna, kuid hiljuti hakkasin mõtlema sellele, et see on avalik blogi ja päris kõike siia vast kirjutada ei saa, kuna ma ei tea iial, kes seda lugeda võib.

Tulles aga teema juurde tagasi, siis mis mul silma on jäänud, et lugejad pole vaid Eestist, vaid ka kaugemalt. Alguses mõtlesin, et ah ilmselt on lihtsalt kogemata siia satutud, kuid see pole vist enam kogemata, kui lugejaid on USA-st rohkem kui kodumaalt. Mind ajab see kergelt muigama, esiteks kuna ma mõtlen, et kes ikka mu blogi loeb, ja teiseks, sest see on minu jaoks kuidagi koomiline, et okei, lugejaid on, aga et domineeriv osa on välismaalt.

Ega mul selle postitusega mingeid väga suuri plaane polnudki, tahtsin lihtsalt mõned tähelepanekud kirja panna :)

Back to work

Alles ma rääkisin, kuidas ma ei tahtnud kohe üldse tööle tagasi minna. Eile siiski vedasin end läbi raskuste kohale ja mis selgus? Polnudki kõige hullem. Aeg lendas ja töökaaslased olid toredad, ma ei tea, miks ma põdesin.

Mõtlesin, et ma olen kaks nädalat eemal olnud, kui ma enne ei osanud midagi teha, siis mis ma nüüd sinna lolli mängima lähen? Tuli välja, et päris niisama ma ikka ei passinud. Sain isegi kiita ja väikse ego-boosti. Kellele ei meeldiks tööl käia, kui pidevalt kiita saaks?

Igatahes, töölt lahkusin väga hea tujuga. Küll aga ei istu mulle see õhtune vahetus kohe üldse. Minu meelest läheb sellega terve nädal raisku, kui lähed vastu hommikut magama, ärkad enne tööpäeva ja vead end tööle ja nii nädal aega. Also, ma lõin end eile vastu masinad ära ja nüüd on kintsul sinikas, pluss mu jalad on  niiiii valusad. Ja tööjuures on niii palav, päriselt. Ma panen täna ilmselt lühkarid, et mitte palavusse surra. 

Kas sind lasti lahti?

Paljud teist teavad, et ma vahetasin veebruari lõpus mäki "uue ja parema" vastu välja. Selle uue kohaga on aga sellised lood, et ma alustasin seal 22. veebruaril, kuid sellest ajast kuni praeguseni olen ma olnud kokku kolm nädalat haiguslehel ja kümme päeva võtsin palgata puhkust. 

Praegu olingi just kaks nädalat haiguslehel ja siis pelgasin uuesti arsti vastuvõtule minna, kuna teadsin, et ta ilmselt saadab mu tööle. :D Ja nii oligi- neljapäeval käisin arsti juures, kes siis ütles rõõmsalt, et ma esmaspäeval oma laisa tagumiku tööle veaks. 

Oli küll hea kodus istuda ja puhata (kui haigusnähud enam nii hullud ei olnud), kuid küsis töökaaslane mu käest ala et "Ma pole sind nii ammu näinud, kas sind lasti lahti?" Siis oli küll veidi imelik olla, hakkasin mõtlema, et mis nad ikka hoiavad töötajat, kes istub haiguslehel rohkem, kui tööl. Siiski rahunesin veidi maha, kui liinijuhiga suheldes ta (vähemalt ei näidanud välja, et oleks) polnud mu peale kuri ega midagi, ütles vaid, et ootavad mind tagasi. 

Neljapäevast alates on aeg aga meeletult lennanud ning nüüd on juba pühapäeva õhtu ja no ma üldse ei taha homset, ei taha seda vastikut õhtust vahetust. 

Siis ma mõtlesin, et viimane vaba päev ja olen hullult produktiivne jne, ja mis ma siis täna teinud olen? KÜÜSI VIILINUD. Päriselt ka, mu tehnik ei võtnud mind hooldusesse ja mind nii häiris see üks lahtine küüs, et ma käisin eile Kilingi-Nõmmes küünepuuri toomas. Lisaks sain mini UV-lambi ja muud nänni ning nüüd on mu küüned ära lõhutud ja lühikesed. Kogu selle hävingu peitmiseks panin peale musta värvi geellaki, mis soojuse käes muudab värvi. Jahedas on need musta värvi, kuid soojas lähevad kuldseks. 

Praegu on aga juba õhtu ning ma mõtlen õudusega, et ma pean homme end inimeseks tegema ja lõuna kaasa pakkima ja inimeste sekka minema.