Hakkasin mõtlema, kuidas kirjutamist alustada ja taipasin, et oleks ma mõned päevad veel oodanud, oleks eelmisest postitusest täpselt kuu aega.
Olen vahepeal mitu korda kirjutada tahtnud, kuid pole suutnud end kokku võtta.
Viimastel päevadel olen aga täheldanud, et miski kripeldab mu sees ja päris korralikult. Big news, 22st veebruarist pole mind enam McDonaldsi töötajate nimekirjas. Ise arvan, et mind närib mingi süütunne, et ma nad nii nõmedalt maha jätan.
Meie restoranis alustas just üks inimene juhataja kohustuste täitmist ning hetkel vajab ta vist kõige rohkem meie abi.
Also, koosolekul selgus, et pole ühtki mgr kandidaati. Kõige parem variant olekski ehk oodata, kuni üks töötaja lapsehoolduspuhkuselt naaseb.
Ja siis kõige parem on muidugi see, et iga päev küsitakse minult kurjalt, et miks ma lähen ja kuidas ma nad nii jätan jne..
On the bright side, üks mgr tundub küll selle üle rõõmu tundvat..
Aga ma olen otsustanud, et see on minu jaoks parim. Ma ei suuda enam nii jätkata, tahan oma elule keskenduda, kuna praegu on mu elu vaid mäkkmäkkmäkk.
Bdbslsksh halamispostitus sai läbi :-D
