Läksime siis täna lõpuks valgeranna seiklusparki- mina, Roman ja Margo. Me Romaniga oleme enne ka paar korda käinud, kuid Margole oli see esimene kord. Seal oli mõned muudatused ka tehtud, enne oli treeningrada vms + viis rada, nüüd oli üks juurde tehtud. Viies rada oli kergemaks tehtud ja lisatud oli kuues rada, mis pidi olema (ja ka oli!) kõige raskem.
Kui ma viimati käisin, siis viimasel, viiendal rajal, läksin lühemat teed pidi. Seal saab valida, kas teed mingi mega suure tiiru või läbid paar takistust ja lähed lõppu. Seekord läksime ikka pikalt. Oh, lollid.. Okei, viies rada ei olnudki nii hull, kui ma arvasin, aga selle eest oli kuues ikka väga.. raske. Seal redeli juures, kust ülesse pidi ronima, et rajale saada, ma veel kõhklesin, kas minna või mitte, aga kuna poisid ikka tahtsid, siis mis minulgi muud üle jäi.
Esimesed viis rada ma läbisin, noh, suhteliselt hästi. Aga viimasel rajal ma kahetsesin ikka väga, et olin sinna üldse läinud. Noh, ütleme nii, et seal oli mingi kaks-kolm takistust, kust ma ei tahtnud (loe: ei julgenud, sest kartsin oma elu pärast) üle minna. Üks oli mingi selline, et sa hüppad ühe võrgu külge ja siis see läheb trossi mööda ühte suuremasse võrku, kust sa pead üles ronima. Seal ma kõhklesin päris kaua, kuni lõpuks see instruktor tuli, lisaks sellele, et Roman ja Margo mind julgustasid. Ma olin täiesti kindel, et ma hüppan esimesest võrgust mõõda ja kukun surnuks, turvavarustusest hoolimata. Võtsin siis lõpuks julguse kokku ja läbisin selle takistuse. Täitsa ellu jäin.
Siis oli üks selline, kus olid mingi need puupulgad nagu kiigud ja pidid neid pidi edasi liikuma. Kahjuks aga olid need üksteisest nii kaugel, et mul läks seal vist mingi 15min vähemlt. Vahepeal istusin kuskil seal keskel ja mõtlesin, et kui ma alla kukun, siis Margo vähemalt teab, mida mu emale öelda. Ja siis ma mõtlesin, et kui instruktor tuleks, kas ta ütleks siis mulle nagu ükskord mu emale öeldi; "Sa ei kuku alla.. Aga kui kukud, siis ma püüan su kinni!" Ja siis ma oleks naerma hakanud ja siis nutma, sest mu olukord oli lihtsalt nii lootusetu, ja siis ma mõtlesin, et ma jäängi sinna.
Lõpuks tuli siiski instruktor ja õpetas, kuidas edasi saada. See nägi siis välja nii, et ma istusin ühe selle peal, varbaotsaga lükkasin järgmist, et see kiikuma hakkaks, siis panin jalad selle peale ja istusin järgmisele. Margost on väga kahju, kuna ta tuli peale mind ja pidi kogu seda tsirkust pealt vaatama ja nii kaua ootama. Õnneks peale seda olid vaid mõned üksikud takistused ja siis tuli viimane laskumine võrku ja kogu see õudus oli läbi.
Pean vist mainima, et kui ma selle tobeda takistuse peal omaette turtsusin, siis kirusin taga ka seda inimest, kelle idee oli sinna üldse minna. Tuleb välja, et see olin mina.. ups.
Peale viimast rada läksime Romaniga ujuma (!!!). Ma võin alati kindel olla, et kui keegi minuga ujuma minna ei taha, siis Roman ikka tahab. Vesi oli mõnusalt karastav, kuid valgeranna põhi on niiii kivine. Mitu korda olin täiesti kindel, et no nüüd küll lõhkusin jala mingi terava kiviga ära, kuid ujumine ei vigastanud mind siiski nii palju, kui turnimine.
Igatahes, peale randa käisime kodus, sõime kõhud täis ja saatsime Romani ära ning siin ma nüüd olengi, kodus, vaatan Simpsoneid..
