DIY järjehoidja

Ma tean, et ma pidin tegema postituse aastapäevakingist, aga ma pole jõudnud sellest pilte teha. See postitus on aga järjehoidjatest, kuna mulle meeldib väga raamatuid lugeda, aga mul pole ühtki korralikku järjehoidjat. Ma panen tavaliselt kas raamatu lahtiselt lauale või panen mõne ettejuhtuva asja vahele, et järg ära ei kaoks.

Viimase kolme raamatu vahel on see järge hoidnud :D

Siilipoiss:

Vajaminevad asja: paber, marker (kasutasin ka pliiatsit), käärid ja liim

Selline nunnukas tuli :)

Bulldog:

Minu käkats tuli selline. Kui te hakkate seda tegema, siis soovitan veidi suurem paber võtta. Ma mõtlesin, et siiliga samas suuruses peaks sobima küll, aga ma panin korralikult puusse. Selle õpetuse leiate siit.

Vuntsid:

 

Puudu on pildid sellest, millega vuntsid raamatu küljes on. Selleks lõikasin ribad ning liimisin nende ümber pruuni värvi paberi. Otstele panin liimi ja kinnitasin vuntside külge.

Random: 

Minu tulemus:

Selle "põhjaga" saab päris palju erinevaid teha. Ma kindlasti teen mõnipäev neid veel, mul on neli "põhja" tehtud, aga ma ei jõudnud lõpuni teha, kuna oli aeg välja minna.

Loodan, et kellel aega, viitsimist ja tahtmist on, leidis siit mõned ideed :)

31. august

Ma peaks kalendrisse eilse peale suure punase risti tõmbama- ma käisin lausa kolm korda väljas! Ja selle hulgas sain ma ära viidud proovi + käisin seljast pilti tegemas. :D

Tulles aga tänase juurde, siis päev algas kell seitse (nali, ma magasin edasi!), kui härra äratas mind (ma palusin, et ta teeks proovi). Ma vastasin, et magan edasi. :D
Ärkasin ma aga hiljem ning ei tahtnud üldse voodist tõusta, kuna selg oli nii valus. Ei tea, kas ma peangi siis valuvaigisteid sööma jääma? Valuvaigistite mõju all on selg täitsa talutava piiril, aga kui hommikul pole veel jõudnud võtta, siis on lausa raskusi voodist püsti saamisega.

Aa ma tahtsin veel seda öelda, et eile öösel, kui kõik normaalsed inimesed juba magasid või magama sättisid, siis mina korraldasin bloody mess'i ja seda sõna otseses mõttes.

Ma käisin mingi nädalakese nii, et kandsin kõrvakaid vaid kõige alumistes aukudes (need põhiaugud või tavalised vms), aga õhtul otsustasin, et puhastan augud ära ja panen kõik uuesti tagasi. Esimese sain ilusti pandud (alustades alt), teine nii hästi minna ei tahtnud, siis otsustasin, et panen kolmanda, see läks ilusti, ja siis panin krõmpsu omad, mis läksid ka ilusti. Kui tulin aga selle alumise juurde tagasi, siis hakkasin seda läbi suruma, see ei läinud, seega võtsin välja ja verd hakkas lihtsalt voolama. Ma ei liialda. Kõige parem oli see, et mul olid valged teksad jalas. :D Ütlen ära, et teksad jäid puhtaks ja kõrvarõnga sain august läbi ja kõrv ei läinudki paiste. :D

Ütlen paar sõna ema kingist ka. Mõtlesime (keskmise lapsega) vennaga talle ühe suurema asja kinkida, aga see maksab ka mitmeid sadu eurosid. Noh, mina istun haiguslehel ja tema pidi makarone sööma, seega kahepeale me seda osta ei jõua, kutsusin punti ka härra ja rääkisin ka vanema vennaga. Viimane oli nõus, aga tegi ettepaneku ema vennad ka kampa võtta. Selleks peab neile helistama, aga meil pole väga soojad suhted (mingit viha ega midagi pole, lihtsalt ei suhtle eriti. Ühe onuga näemegi vist vaid tähtpäevadel).

Lootsin, et ehk vanem vend on nõus nendega rääkima, kuid ta pani meid hoopis tanki ja ütles, et meie plaan, meie peame rääkima. O well, kui nii, siis nii. Ütlesin kohe esimesele vennale (nooremale), et ma räägin selle onuga, kes meil tihedalt külas käib ja ta selle kaugemaga. Tal tuli muidugi geniaalne plaan, et ma võiks ise mõlemaga rääkida. Oli väga ahvatlev pakkumine, kuid seekord pidin kahjuks keelduma. Sellega seoses tuli täielik deja vu tunne peale. Kõik korrad, kui me (lapsed) oleme tahtnud emale kambapeale midagi kinkida, siis olen pidanud mina kõike tegema. Näiteks ükskord tahtsime noorema vennaga talle fotoalbumit kinkida. Siis ma läksin öösel mäkki, kaasas mälupulk ja fotopaber, sest vend ei teinud väga midagi ja ma lootsin ta abile, mida ei tulnud, ja pidin kasutama viimast võimalust. Okei, nii palju ta tegi, et helistas öövahetusele ja ütles, et ma tulen. :D

Praegu ma aga lõpetan. Ma olen terve hommiku pinterestis sirvinud ja vaatab, ehk hakkan nüüd midagi meisterdama. Lisaks tahtsin ma teile näidata, mis ma eelmine aasta härrale aastapäevaks kinkisin. Ehk kuulete minust täna veel :)

Enne magamaminekut

Ütlen kohe ära, et proovi ma täna ei viinudki. Ma ärkasin poole 12 ajal ja siis oli juba selge, et kella kaheteistkümneks ma sinna ei jõua. Lisaks, ma avastasin, et ilm pole paranenud ja sellise padukaga polnud mul mingit tahtmist kodust välja ronida. Ilm paranes kuskil poole ühe ajal, isegi päike tuli välja.

Midagi tarka ma täna teinud ei ole, käisime emaga ujumas. Noh, enamasti istusime küll erinevates saunades, aga tegin siiski basseinis seljale harjutusi + vesivõimlemist nii palju, kui selg lubas. Vees oli mõnus olla, aga kui pesema ja garderoobi läksin, siis tundsin, kuidas selg valutama hakkas. Ilmselt hakkas hommikuse valuvaigisti mõju üle minema ning ma polnud selga kreemitanud ega ka plaastrit peale pannud, aga selle vea parandasin garderoobis.

Ma mõtlesin ka selle valuvaigisti teema peale, et lähen reedel arsti juurde ja ütlen, et selg on täitsa talutav, kuna olen terve nädala valuvaigistite mõju all olnud ja kui haigusleht lõpetatakse, siis pean ju edaspidi ka neid näost sisse ajama, et tööl käia ja üleüldse kõike teha (apppiii, kui pikk lause :D). Sest taastusravi konsultatsioonile sain ma aja oktoobri lõpuks ja seegi on alles konsultatsioon, siis alles mõeldakse, millist ravi täpselt ja siis pean jälle järjekorras olema, et ravi saada. Vahepeal saangi vaid selga kreemitada, päevaks plaastri peale panna (infolehes oli kirjas, et ei tohi kasutada üle kolme päeva järjest, kui arst pole muud öelnud, ja kui ongi nii öelnud, siis ei tohtinud üle viie-kuue päeva kasutada), ujumas ja massaažis käia, ja see on ka kõik ju. Ma tegin kassivenitusi, kuid need ei teinud sugugi paremaks ja midagi muud ma ise teha ei julge. Ma ei soovi riskida sellega, et teadmatuses teen midagi valesti ja seeläbi läheb selg veel hullemaks.

Okei, las see selg praegu olla, kirjutan lõpetuseks sellest, kuidas ma härralt küsisin oma lemmikuid asju, et kas ta teab. Alguse sai see sellest, et midagi ta ütles minu kohta ja ma ütlesin umbes et vau vähemalt midagigi teab ta minust peale kaheaastast koos oldud aega.

I: Mis mu lemmikvärv on? Ma tean, et sinu lemmik on sinine, mingi oceanic blue jumalteabmistoon.

M: Ma tean küll su lemmikut värvi, see om roosa! Ei.. Kollane.

I: Eiii.

M: Kuule on küll, kui sa viimase viie minuti jooksul muutnud ei ole!

I: *naerab* Okei okei. Mis mu lemmiktoit on? Sinu oma on juustusnitsel.

M: Eiii, mu lemmiktoit on hernesupp!

I: No see on vedel, aga tahke on juustusnitsel :D

M: Su lemmiksöök on see külm supp (mõtles okroškat).

I: Eiii, mul ei ole lemmiksööki. Aga mis mu lemmikjook on? *trikikas, sest mul pole ka seda*

M: *mõtlemata* Apelsinimahl

I: *mõtleb veidi* Ahjaa, okei..

Hommikused mõtisklused

Ma läksin täna (jep, kell kolm öösel) magama kindla plaaniga, et hommikupoole katsun varem tõusta ja arsti juurde minna. Nüüd ma aga vedelen voodis ja mõtlen, kas minna või mitte.

Kes pole Pärnakas ja kellel ilusam ilm hetkel, siis vihjeks võin öelda, et meil koer kardab müristamist ja ma ärkasin selle peale, et ta oli minu poolelt pooleldi voodis (esikäppadega) ja valmis end meile kaissu suruma.

Alguses ma ehmusin päris ära, et misasja, nii nahhaalne pole ta veel kunagi olnud, et pressib end voodisse, kui meie seal oleme (talle meeldib vooditel ja diivanitel magamas käia, kui kedagi valvamas pole). Ajasin ta maha ja härra ütles, et müristab. Mõtlesin, et nojah, ju siis müristab, vihma ja tuult ma kuulsin suurepäraselt.

Millalgi, kui härra alla oli juba läinud, ma kuulsin ka müristamist. No ütleme nii, et see, mis praegu just oli, kestis umbes 10-12 sekundit. Seega üpris korralik ilm on täna.

Ja siis rääkisin emaga, kes ütles, et läks täna rattaga tööle.. -.-

Non-smoker's life

Kui mu vend enne Itaaliasse minekut Pärnus oli, läksime, nagu ikka, suitsule. Aga kui tal oli peaaegu terve suits tehtud, küsis ta, miks ma suitsu ei tee. Noh, vastasin siis, et ma polnud umbes kuu aega ühtegi suitsu teinud ega soovinud tol hetkel ka teha.

Siis ta läks Itaaliasse ja me rääkisime sellest, et kuna ma nüüd suitsu ei tee, võiksin panna iga päev suitsupaki raha kõrvale, et järgmine aasta enne Weekendit ei olegi suurt väljaminekut, kui tahan seal osaleda. Naersin selle peale ning soovitasin tal sama teha.

Siis tuli ta tagasi ning jõudis omadega taaskord Pärnu. Läksime, nagu ikka, suitsule. Läksime aeda ja istusime laua taha. Nagu ikka- mina istusin pooleldi telefonis, vend jõi kohvi ja tegi suitsu. Või nii ma vähemalt arvasin. Olnud seal mõnda aega istunud, ütles ta, et läheks nüüd tuppa tagasi. Kuna väljas oli aga niiii ilus ilm (peale pikka vihmaperioodi), siis ma tahtsin veel väljas istuda ja ütlesin, et tehku ta veel üks suits. Selle peale tegi ta suured silmad ja alles siis ma märkasin, et ta suitsupakki polnudki laua peal. Tuli välja, et vend võttis Weekendiks raha kõrvale panemist tõsiselt. :D

Ma tahtsin sellest juba mõnda aega tagasi kirjutada, aga mul läks järg käest. Ma ei suutnud meelde tuletada, mitu nädalat ma ilma suitsuta olin olnud. Nüüd ma võtsin aga ette Facebooki vestlused inimestega, kellega ma ilmselt ka sellest rääkinud olin, ning tuli välja, et ma tegin oma viimase suitsu täpselt täna 7 nädalat tagasi.

Ma tean, et hõisata on veel vara, seitse nädalat ei ole teab mis pikk aeg, aga enamus päevadest ma üldse ei mõtlegi sellele ning minu enda jaoks tundub see väga pikk aeg olevat.

Ma tahaksin öelda, et ei olnud raske see mahajätmine, sest noh, tagantjärele mõeldes ei meenu, et raske oleks olnud, aga tegelikult käis paar korda päevas ikka läbi mõte, et teeks. See ei olnud isegi selline tunne, et oi kui ma nüüd ei saa, siis löön kellegi mättasse, vaid selline, et kui oled kodus ja midagi pole teha, siis harjumusest mõtled, et läheks teeks suitsu ja siis meenus, et oi, aga ma ju ei suitseta. :D

Ma olin maha jätmisele mõelnud, aga tõin vabanduseks (iseendale), et aga mis ma siis töö juures teen. Ma teadsin, et ei suuda päevas vaid lõunat teha. Aga nüüd teen ma selle arvelt ühe 20-minutilise söögipausi. Jah, see on tõsi, et ma söön rohkem. Selle asemel, et suitsule minna, pistan enamasti midagi põske. Alguses oli see veel eriti hull, nüüd aga enam mitte nii väga. Mõned kilod tulid vaid juurde. :D

Midagi rohkem mul öelda polnudki, tahtsin lihtsalt teiega ka jagada uudist, et ma praegu olen suitsuvaba (ei, ma ei ole rase, et ma suitsu ei tee). :)

Jätkub: issiasega kodus

Tänase seisuga olen ma kaks ja pool nädalat kodus olnud. Ühtlasi oli täna ka see päev, mil ma uuesti arsti juurde pidin minema.

Kusjuures plaan oli mul hea, et lasen härral endale kell 9 helistada ja äratuse panin ka poole kümneks (arstiaeg oli 12.30), et ma jõuaks ikka kindlasti kõik asjad ära teha ja õigel ajal arsti ukse taga istuksin.

Reaalsus oli aga see, et kella poole kaheteistkümneni ma vedelesin voodis, siis käisin ruttu pesus, föönitasin juukseid, tegin end korda ja astusin kodust välja.

Kohale jõudsin ma ka muidugi veerand tundi varem, vot just nii hea ajaplaneerija ma olengi!

Arsti juures käigust täpsemalt, siis noh, ma istun veel ühe nädalakese kodus..
Küll aga sain ma palju erinevaid saatekirju, pabereid ja soovitusi/kohustusi.

Alustama peaks vist sellest, et ma pean seljast pilti tegema minema, kuna ta kahtlustab, et ehk selg kõver vms, ja uriiniproovi viima. Muide, kas arstid ei annagi enam neid topsikuid? Ma tean küll, et neid on apteegis müügil, ma nägin neid isegi Maksimarketis, aga viimati, kui haiguslehel olin (kevadel), andis ikka arst mulle topsiku. Oh well, see selleks.

Lisaks pean ma hakkama ujumas käima ja ta soovitas veel ka massaaži.

Aa, ja sain ka saatekirja taastusravi arsti juurde. Sinna ma saan ilmselt küll alles septembri lõpus, aga abiks ikka. Ta ütles, et saaks ka varem kuskile füsioterapeudi juurde, aga et siis ei maksa haigekassa kinni. Ja noh, minu rahaline seis on täpselt selline, milline see võiks olla inimesel, kes on kuus ainult ühe nädala/pool tööl olnud, seega ma pigem ootan septembri lõpuni kui et panen oma haigisrahad sinna magama. :D

Noh ja siis muidugi külastus naistearsti juurde. Mingeid plaastreid pidin ka ostma seljale, aga nime ma ei mäleta. Eks ma siis lähen googeldan või teen end apteegis lolliks, kui üritan seletada. :D Aa ja noh, kaks korda päevas valuvaigisteid, jee.

Kindlasti oli midagi veel, aga mul pole neid pabereid hetkel lähedal ja minu mälu te ju teate.

Ma tahtsin ühtlasi ka kiita oma perearsti ja mõtlesin selle ka siia postitusse mahutada.

Nimelt olen ma juba ammu aru saanud, et ta on väga põhjalik. Mu vennal näiteks (meil on sama arst) oli kõhuvalu ja ta saatis venna kohe haiglasse. Mul oli köha-nohu ja ma istusin sellega kaks nädalat kodus. Et ikka korralikult terveks ravida. Nii ka seekord, ma läksin seljavaluga ja istun juba peaaegu kolmandat nädalat kodus, et aga terveks saaks. Ükskõik, millega sa tema juurde lähed, ta uurib veidi ka lisaks, kui nii võib öelda. Näiteks ma arvan, et ma olen iga haigusega pidanud vereproovi andma.

Pluss veel see, et ma küsisin ta käest, et kui mul töötervishoiuarsti kirjutatud tõend hakkab läbi saama (2a), kas pean siis ootama, kuni mind uuesti sinna saadetakse töö poolt, või kirjutab tema (perearst) mulle uue/pikendab. Ta uuris, miks mul see on, ja vastas, et kui mind ei saadeta sinna või seal mingil põhjusel ei kirjutada seda uuesti, siis ta loomulikult kirjutab mulle ise. :D

Rääkisin emaga ka sellest, et kui hea arst mul ikka on jne. Selle peale ütles ema, et jah, ta on küll põhjalik. Näiteks esimest korda kirjutas ta mind haiglasse sisse, kui ma olin kolm nädalat vana, põhjuseks oli kerge nohu. Tegelikult oli asi aga nii, et mu vend (minust 1a 4k vanem) oli väiksena astma tõttu pidevalt haiglas ning kuidas oleks ema pidanud rinnalapse koju jätma, kui alla pooleteistaastasega haiglas on. Nii väikest last niisama haiglasse ei lubatud, siis perearst vaataski, et no näed, oleks nagu kerge nohu, kirjutame ta haiglasse sisse siis. :D

Siit ja sealt

Ma olen ilmselgelt liiga kaua kodus istunud. Aru sain ma sellest siis, kui mu pisike, kes enamasti minu ümber tiirleb, jooksis hoopis suure hurraaga härra juurde ja sinna ka jäi.

 

Also, ma olen pidevalt moose-kompotte vaaritanud, teadmata, kas keegi neid üldse sööbki. Ma saatsin vennaga pealinna päris mitu purki, pluss täna tegin pannkooke, aga kõik moosid, mis olid, olid juba keldrisse viidud ja pannkookide peale polnud midagi panna. Ja mida teeb Inga sellises olukorras? Keedab kolm purki moosi- "kohe söömiseks"! 

Kõik keldris tehtud pildid on härra tehtud, kuna mina oma jalga sinna ämblikupessa ei tõsta!!

Aa, kui mu vend Pärnus käis, tahtsin sellest ka kirjutada, aga ilmselgelt taaskord unustasin. Nimelt ta käis Itaalias. Noh, seda ma ei hakka ümber jutustama, kuna mina ise seal ei käinud ja siis ma ju jagaks võõraid reisikogemusi, küll aga võin ma rääkida sellest, mis toimus Pärnus, kui ta siin oli.

Alustan sellest, et päev enne tulekut tegime videokõne, kus ta jagas muljeid ja demonstreeris kaasatoodud suveniire. Ma pean mainima, et vaadates pilte, mis ta kohapeal sotsiaalmeediasse postitas ja neid suveniire, siis jube palju oli kujutatud meheau. Mõned suveniiridki olid sellega ja seetõttu ütlesin ma talle, et kui ta toob mulle kaelakee või käevõru, kus küljes tilbendab noks, siis ma saan kurjaks. Joppas mul ja noksi ma ei saanud, sain hoopis sinise kaelakee koos ripatsitega (Neitsi Maarja? ja rist). Ta pidi veel eraldi ära mainima, et seisis pikalt järjekorras, et see püha vee seest läbi kasta. Tegelikult ta jõi seda, vöäkk. But hey, nüüd mul on vähemalt Itaaliast pärit kaelakee, mis on käinud pühas vees ja millel polegi noksi ripatsit!

Kui rääkida suveniiridest, siis võib vist kokkuvõtvalt öelda, et ta tõi nokusid ja "I ♥ ROMA"-sid. Ma kannan praegugi särki, millel selline kiri. Tegelikult oli see särk küll mõeldud härrale, aga vend teadis juba seda Pärnu tuues, et härra seda never kandma ei hakka. Ja olgem ausad- me kõik teadsime, et mina hakkan seda kandma. Alguses arvasin küll, et öösärgina, kuid täna olen päev läbi sellega ringi jooksnud. Mis puutub aga sellesse "I ♥ ROMA"-sse, siis ma ütlesin vennale, et ma sain vihjest aru. Umbes et ta kingib kõigile sellise tekstiga asju, et ikka kindel olla, et inimesed teda armastavad (Roman-> Roma).

Kui ta Itaalias oli, ütlesin ma talle, et ta mingit maiustust või midagi söödavat ka ikka tooks. Selle peale vastas ta, et seal pole midagi sellist, kuid midagi ta meile siiski tõi.

 Alguses pidime meiegi mõistatama, mis see on, aga siis ema arvas ära, et vend tõi meile söömiseks kaktust. Maitse poolest pidi olema nagu õun. No ma ei tea, kivine oli. :D Õuna minu meelest ei meenutanud, aga magus oli küll. 

Kiire googeldamine väitis, et just niimoodi need seal kasvavadki.

Ainult üks asi veel seoses venna Itaalia tripiga, I promise!!! Nimelt ostis ta endale cap-i, millel peal kirjas "ROMA". Jälle see Roman-> Roma, aga ma alguses naersin kõvasti selle peale, päriselt ka.

 Tulles tagasi oleviku Pärnu, siis täna ma kukkusin diivanilt maha, ja selja peale. *ootab, kuni naermine lakkab* Naljakas hakkas kohe, kui pisarad alla surutud sain. Lugu ise oli selline, et vaatasime härraga Fear the Walking Dead-i. Episood sai läbi ja härra hakkas tõusma, et järgmist peale panna, aga ta tõusis kuidagi nii, et ma prantsatasin põrandale. Ja ma lebasingi seal mõnda aega. Ma isegi ütlesin, et ta mulle padja tooks, kuna lubasin põrandalt edasi vaadata. Lõpuks ma siiski sain kuidagi koos härra abiga püsti, aga no jumal, kui valus see oli. Ma rääkisin emale ka seda, siis ta ütles umbes midagi sellist: "Ma soovitasin sulle ravivõimlemist, see ei tähenda, et sa kohe kukkuma pead!" ... ha. ha.

Aga kuna kell on südaöö läbi ja ma pean homme arstile minema ja ütlema, et mul pole endiselt paremaks läinud, siis tõmban siin otsad kokku.

Update: issiasega kodus

Peale pooleteistnädalast kodusistumist käisin (reedel) arsti juures. Kuna asi paremaks läinud ei olnud, pikendas ta mul haiguslehte, seega istun see nädal ka kodus.

Enamasti pole mul häda midagi, välja arvatud see, et üks hommik surusin end läbi pisarate voodist püsti, sest selg valutas meeletult. Või see, et nüüd juba lühemat maad jalutades hakkab selg korralikult tunda andma. Või näiteks see, et ma olen ilmselgelt liigapalju moosi ja kompotte teinud, kuna kummardada ei saa ma enam üldse. Ja see, et praegu on kell juba pool üksteist ja ma olen voodis pikali veel, kuna tõusmine oleks liiga valus. Muidu on kõik ok. :)

Kõige rohkem kardangi ma seda, et lähen uuesti arsti juurde ja mul pole endiselt paremaks läinud. Ma olen niigi 2,5 nädat (koos selle nädalaga) kodus istunud ja septembrikuu palgapäeva pole mul üldse mõtet oodata. Ja kui mul veel paremaks pole läinud, kas ja millal siis üldse läheb?

Ja seoses selle lehel olemisega, siis ms ütlen päris ausalt, et ma ei kujuta ette, kuidas ma ükskord tööle tagasi lähen. Ma vist polegi enne kella üheksat voodist tõusnud. Täna hommikul mõtlesin tõusta, kui härral äratus tööle hakkas, aga see jäi ära, kuna mõtlesin, et mis ma ikka üksi üleval istun. Praegu ma vist ikka võtan end kokku ja tõusen, muidu läheb vend enne pealinna tagasi, kui mina voodist välja saan.

"Ärge sandistage oma loomi!!"

Teate, ma tegin suuure vea ja läksin perekooli foorumisse.. Ma teaaan.

Igatahes jäi mulle seal silma selline pealkiri, kus keegi kutsus inimesi üles oma lemmikuid mitte steriliseerima/kastreerima. Umbes et sellega sandistatakse oma loom ning võetakse temalt ta hing.

No mul on tõesti kahju, kui sinu kassi hing oli tema kottides.

Minu kass on ka lõigatud ning ma ei ütleks, et ta sellepärast kuidagi halvemini end tunneks. Vastupidi, ma kujutan ette, et tal on just kergem. Kui tal oli esimest korda jooksuaeg, siis mõtlesin, et okei, peab kliinikus aja kinni panema. Mingil põhjusel ma siis aga ei jõudnud ning jooksuaeg läks üle. Et siis nädala pärast uuesti tulla. Ja peale mõnepäevast vahet tuli see kolmandat korda! Ma ei mäleta nüüd, kas see oli üks või kaks kuud ja kas tal oli kokku jooksuaeg kolm või neli korda.

Jooksuajal ta kräunus ja väänles igatepidi ja oli näha, et ta absoluutselt seda ei naudi. Muidugi, kes naudiks meeletut sugutungi, mida rahuldada ei saa?

Enivei, ma ei usu, et mu kass seda nautis. Seega minu meelest oli igati parem ta lõikusele viimine kui nägemine (ja kuulmine!) kuidas ta iga nädala tagant kaebleb.

Ja noh, loomulikult see kõige tähtsam asi, miks loomi üldse lõigatakse- järglased.

Ma nõustun, et kassipojad ja koerakutsikad on üliarmsad, aga nad ju ei jää pisikesteks. Mis saab neist edasi, kui nad suureks kasvavad? Varjupaigad on ju kõik täis. Ma ükspäev just vaatasin Pärnu varjupaiga elanikke ning seal oli mitmeid kiisupoegu.

Ma tahtsin hakata kirjutama, et ma saan aru, et ei taheta enda lemmikuid noa alla saata, et ehk on neil valus või nad solvuvad vms, aga siis ma mõtlesin, et ei. Mis tähendab, et sa võtad endale lemmiku ja sa põhimõtteliselt keeldud tema eest vastutuse võtmast?

Tema ju ei mõtle, et okei ma ei tee seekord uut pesakonda, kuna pole kedagi, kellele neid jagada. Tema on loom, ta lähtub oma instinktidest. Kui temal lasta paljuneda, siis ta seda ka teeb. Järglased on siis aga juba loomaomaniku mure.

Ma ei tea, kas ma tõesti pean katkist kassetti mängima ja rääkima sellest, kuidas varjupaigad on loomi täis ning pisikestega pole midagi peale hakata. Ma loodan, et ei, seega siin ma lõpetan ja panen teile südamele, et kui te ei soovi looma järglasi, siis paluuuun viige ta lõikusele. See 40-50eurot on seda väärt, uskuge mind.

Kas ja mida kinkida?

Seoses selle "kingitus võiks mahtuda ümbrikusse" teemaga jäin ma mõtlema sellele, et kui juba kinkida raha, siis kui palju. Või kui on näiteks koolilõpetaja, et siis kas üldse midagi peale lillede kinkida.

Näiteks kui on minek pulma. Keegi kuskil isegi ütles, et kui vähemalt sada euri pole ümbrikusse panna, siis ärgu üldse hakaku tulemagi. Nagu, päriselt? Kas ma olen kuskil kivi all elanud? Hea küll, see selleks, ma ei peagi pulmakingitustega kursis olema, kui ma pole üheski pulmas käinud.

Eriti jäi mulle silma teema (õigemini kommentaarid selle teema all) koolilõpetajatest. Seal märkasin kahte arvamust. Esimene oli, et kui inimene lõpetab põhikooli, siis kindlasti peab kinkima lilli ja raha/šokolaadi, kui gümnaasiumi, siis lilli. Ja edasi, kui juba ülikooli lõpetamine, siis kui väga tahad, kingi lilled, aga pole kohustuslik. Umbes, et nii suur inimene juba ja pole vaja üldsegi tähistada. 

Teine arvamus oli, et kui inimene lõpetab põhikooli, siis pole vaja midagi kinkida, kuna kõik me (enamus) oleme põhikooli lõpetanud, see on kohustuslik ja see pole mingi suur lõpetamine. (Oluline pole ka see, et see on inimese esimene suurem lõpetamine ning ühtlasi ka kohustusliku poole lõpp). Kui inimene lõpetab gümnaasiumi, siis võib mingid lilled näppu visata ja kui ülikooli ja edasi, siis juba suur pidu teha, sest vot see juba on midagi. 

Ma pean ütlema, et ma ei saa kummasti poolest aru. Kas teil on raske inimesele kasvõi lilled kinkida, kui te juba kutsutud olete? Aa, oli ka selline argument, et ei kingita lilli, kuna lõpetajal on ebamugav suure lillekimbuga seal ringi käia. Ma pakun, et sellest vaid ebamugavam oleks see, kui kõigil on suured kimbud käes ja sulle ei kingita ühtegi õit, et sul ebamugav ei oleks. 

Siis oli jälle see tore rahateema, et kas ja kui palju kinkida. See muidugi sõltub otseselt inimese enda majanduslikust seisundist, aga oli inimesi, kes ütlesid, et milleks üldse raha kinkida, ja samas ka neid, kelle arvates on mida rohkem, seda uhkem. 

Ma ei tea, mulle ja mu vennale on erinevalt kingitud ja me pole kordagi kurtnud. Ehk on asi ka selles, et minu poolest tulgu kasvõi ilma kingita, peaasi, et inimene ise kohale tuleks. Aga vennale näiteks kinkis onu gümnaasiumi lõpetamisel 100 euri. Mainin aga ära, et see ilmselt on meie pere lastele suurim kingitud rahaline kink ning neil oli kokkulepe, et vend läheb ülikooli. :D

Ja muidugi ei saa ma rääkimata jätta sünnipäevateemast. Ma ütleks, et krooni ajal oli lihtne- 25, 50 või 100 krooni, olenevalt sünnipäevalapse vanusest ja sellest, kui lähedased olite. Euro ajal aga? Noh, kui just raha kinkida, siis vastavalt võimalusele katsun mina alla 20 euro mitte kinkida (ja nüüd arvutage see kroonidesse ümber ja võrrelge). Samas, kui ma teen kingi härraga koos ja kingime raha, siis pole mul ka mingi probleem kahepeale 20 eurot kinkida (oleneb muidugi, kellele).

Mis mulle aga silma on jäänud, et viimastel aastatel näiteks pole mina sünnipäevaks eriti lilli saanud. Mõned üksikud õied vaid. Samas kui kunagi sai tihti kingiks ümbriku/šokolaadi ja lilled. Mulle endale meeldib lilli kinkida. Ükskõik mille kõrvale. Ma olen vist väiksest saati kõigile lilli kinkinud. Muidugi sünnipäevaks. Aa, ühe korra siiski ka jõuludeks, aga see oli jõulutäht, seega pole vast hullu. :D

"Kingitus võiks mahtuda ümbrikusse!"

Palun selgitage mulle, rumalale, kuidas ja miks on tekkinud kaks leeri teemal "kingitus mahtugu ümbrikusse".

Olen erinevatest kohtadest lugenud neid kingiteemasid ning no lausa kriibib silma.

Üks leer on selline, et kui peo täht tahab kingiks raha, siis nad ei suuda lihtsalt raha kinkida. Neile on enamasti vastukarva ka need rahapuud, välismaa valuutad, kinkekaardid isegi. Kulla inimesed, miks nii kibestunud? Jah, mõned inimesed ei soovigi mingeid esemeid vms, kuna teadagi ju, et leidub siiski inimesi, kes ei oska valida kingitust just sellele inimesele, seega saab ta mingit nodi, millega pole tal midagi peale hakata. Samas üks ütles isegi, et kui ei oska peale raha midagi kinkida, siis ärgu kinkigu midagi. Ma saan aru, et kui ma kutsun mingiks puhuks külalised, siis ütlen, et kui kinki pole, ei ole hullu, peaasi, et ise kohal oleks. Aga kui nad mulle raha kingivad, siis ma ei ütle nina kirtsutades, et ma ei taha seda. :D

Ja mis oleks viga näiteks rahapuul? "Sellega peab hiljem mässama hakkama.." *lugege vinguva häälega*

Ma käisin ka kevadel sünnipäeval, kus sünnipäevalaps tahtis kingitust ümbrikus. Me tegime talle pundi peale "kingituse ümbrikus". Võtsime suure kasti, sisse pabime kortsutatud paberi sisse igasugust nodi (komme, kondoome, suitsu, jms) ja kasti seinale panime ükshaaval läbipaistva teibiga umbes 80 euri üheeurostena. Kasti katsin valge paberiga ja joonistasin ümbriku jooned vms. Palun väga- kingitus mahtus ümbrikusse. Tol korral oli muidugi tegu inimesega, kes mõistab nalja ning ta sai korralikult naerda (peale seda, kui oli korduvalt lubanud meid kõiki maha müüa).

Ümbrikuga tuli meelde ka ema sünnipäev eelmine aasta. Tal polnud kingituste kohta küll erisoove, aga me kinkisime siiski ümbriku. Ümbriku sees oli Türgi reisi kava.

Teine leer on just need, kellele meeldivad vimkaga kingitused, nagu näiteks see kast-ümbrik.

Umbes et kui keegi ütleb, et kingitus mahtugu ümbrikusse, siis on kindel, et sealt tuleb midagi hoolikalt väljamõeldut.

Hea küll, ma saan aru, et te tahate näidata, et olete pingutanud, aga tõesti. Kui on öeldud, et tahetakse raha, siis miks on nii raske seda anda? Ilmselt on inimesel see raha kuskile juba planeeritud. Näiteks abielupaar on plaaninud reisi, või kasvõi see, kui inimene loodab peo pidamise eest veidigi raha tagasi saada, mina isiklikult ei pane ka seda pahaks.

No hea küll, on ka selline leer, hästi väike, kes kingivadki midagi ütlemata raha, kui nii on öeldud. Aga neid jäi mulle silma väga vähe.

Minu blogi- minu kodu

Ma pean tunnistama, et kustutasin täna ühe postituse, kuna inimesele, kellest see postitus oli, ei sobinud, et ma temast kirjutasin (ei, ta ei palunud mul seda maha võtta ja ta ei öelnud seda ka otse mulle). Inimene ei kannata kriitikat, hea küll, ma ka kuskilt maalt enam ei kannata.

Siis ma aga mõtlesin,  et no kurat, see on minu blogi ja ma kirjutan, millest tahan. Ma ei taha pidada sellist blogi, et panen oma mõtted kirja ja siis võtan selle maha, kui kellelgi sellega probleeme tekib.

Nagu.. Mis mõttes?

Esiteks, miks olla selline, et kui keegi räägib, milline sa oled, siis kaebled kohe, et sind laimatakse?

Teiseks, ma pole kedagi relvaähvardusel oma blogi lugema sundinud.

Kolmandaks.. Lihtsalt ajab kurjaks.

Mingiaeg, kui pere avastas mu blogi, otsustasin, et oleks parem, kui ma mõned postitused postitamata jätaks, kuna need olid sellised asjad, millest ma ei tahtnud rääkida oma ema või vennaga, vaid just nimelt võõra inimesega. Ja just seda see blogi ju ongi- ma kirjutan siia oma mõtted ning seda loevad võõrad inimesed, keda ma suure tõenäosusega kunagi ei näe ega kohtu teiega. Kui pere aga blogi lugema hakkas, jätsin need kirjutamata. Praegu ma näiteks tean, et võiksin need vabalt kirja panna ja postitada, kuna ema ega vend mu blogi vastu enam huvi ei tunne. Minu teada loeb aktiivsemalt mu blogi (tuttavatest) vaid üks sõbranna. Isegi härra tunnistas, et kui ta satubki siia lehele, siis loeb vaid neid postitusi, mille pealkirjad huvi pakuvad.

Just sellepärast ei tahagi ma, et ma peaks valima, mida ma kirjutan. Jah, ilmselgelt jään ma sündsuse piiridesse ega hakka siia jumal teab mida postitama. Ma mõtlen just seda, et kui ma kirjutan oma arvamuse kellegi või millegi kohta, siis ma ei pea (eriti veel kelleltki teiselt) kuulma, et kuule see ikka ei sobi ja sellele või tollele see ei meeldi või keegi tundis end puudutatuna vms.

Mul on vaja kohta, kus ma saan kõik hingelt ära rääkida. On asju, millest eelistan lähedastele mitte rääkida ning seetõttu meeldib mulle, et blogi täidab mõneti nagu psühholoogi rolli. Oleks siis blogiga ka nii, et kogu see jutt on konfidentsiaalne nagu arsti-patsiendi vaheline jutt.

Inga hädaldab

Teate, mis juhtub, kui ärkate vabal päeval varakult, käite linnas ja toimetate? Mina tean.

Tulime täna linnast ning peale pikka jalutamist/seismist hakkas mu selg väga valusalt tunda andma, nagu ikka, seega otsustasin veidi arvutis istuda ja simsi mängida. Arst ütles ju, et palju istuda ja pikutada ning vahel ka sirutada.

Kuna istumine polnud ka just parim variant, siis otsustasin hoopis pikali visata, et seljale korralikult puhkust anda. Olin siis voodis ja näppisin telefoni ning olin seda juba tunde teinud, kui jäin mõtlema, et vend pidi teed jooma tulema, kuid teda pole ikka veel tulnud. Raudselt on kell juba nii palju, et ei tea, kas üldse tulebki. Ma arvasin reaalselt, et kell on mingi viis või kuus juba, kuid suur oli mu imestus, kui kell oli vaid veerand kolm.

Päriselt ka, peab magamistuppa kiiremas korras katuseakna paigaldama. Seal on nii pime, et alates haiguslehele jäämisest (+kõik eelnevad nädalavahetused) olen ma maganud vähemalt kella kümneni. Muidugi istun õhtul seeläbi kauem üleval ja sealt hakkab juba surnud ring kujunema, kuid kuidagi oleks vaja peale haiguslehte hommikul õigeks ajaks tööle jõuda.

Katkine inimene

Ma jäin ühele asjale mõtlema ning mida rohkem ma mõtlesin, seda suurem oli minu tahtmine need read siia kirja panna.

Kas teie teate mõnda sellist inimest, kes on seltskonnas kõige vaiksem, kuna ta teab, et tema naljade peale (enamasti) ei naerda, kuid naerdakse, kui keegi teine tema nalja kordab? Inimest, kes võib rääkida, kuid keda ei kuulata? Kelle küsimustele ei vastata, kellega ei käida väljas, kellel ei käida külas? Inimest, kes naeratab laialt, et varjata sisemuses pesitsevat kurbust? Inimest, kes on alla andnud ning ei vaevu isegi kodust lahkuma, kui pole vaja just tööl või poes käia? Inimest, kes tundis varem elust rõõmu ning nautis head seltskonda, toitu, üritusi, kuid kes on kõigele sellele praeguseks käega löönud? Inimest, kellel on palju tuttavaid, kuid vaid käputäis sõpru, kellega vahel harva kokku saab? Inimest, kes on ümbritsetud pere ja selle sama käputäie sõpradega, kuid kes samas tunneb end üksildaselt, kuna ta ei arva, et ta oleks nende inimeste jaoks piisav?  Inimest, kellel on armastav paariline, kes tema eest hoolib ja armastab teda meeletult, kuid inimene arvab, et pole teda "ära teeninud"? Inimest, kelle muusikamaitse on kaheldav, kuna ta võib kuulata Lana del Rey'd ning samas ka DMX-i ning laulab oma varesehäälega kaasa, kui Zelmerlöw'i "Heroes" mängib? Inimest, kellele on sisendatud, et ta pole midagi väärt ning et kõik halb on saanud alguse just temast? Inimest, kes pole kunagi varem tulevikku nii väga kartnud ning kes ei tea, mida oma eluga peale hakata?

Istun issiasega kodus

Uues kohas töötamise ajal olen ma juba kolmandat korda haiguslehel ja seda kuue kuu jooksul. Aga ma võin kindlalt väita, et mul pole kahju, et praegu veidi (poolteist nädalat) töölt eemal olen. Viimasel ajal on tõesti selline tunne, et sõima ülemusel nägu täis ja pane lahkumisavaldus lauale enne, kui nad sind sõimamise eest lahti jõuavad lasta. :D Vaatasin täna isegi edasiõppimise võimalusi, kuid ei saanud just kuigi palju targemaks.

Igatahes, kui ma istun siin nüüd vähemalt poolteist nädalat kodus, mõtlesin, et installin härra arvutisse jälle simsi (don't judge). Ta küll üritas vastu puigelda, kuid nüüdseks on see installitud. Hakkasin asju tõmbama, kui järsku arvuti jooksis kokku. Ta ütles, et arvuti teeb mõnikord selliseid tempe. Okei. Kuna midagi teha ei saanud, siis vajutasin pikendusjuhtme on-off nuppu/lülitit (et restart teha), kui see lüliti lendas minema. Nagu, lihtsalt. Lendas minema. Okeeei. Üritasin seda tagasi panna, kuid tulutult. Kurtsin siis härrale ning ta saatis mulle pildi, et tal uus pikendusjuhe juba korvis (ta on poes). No kas pole mitte tore mees mul? Hoolitseb selle eest, et naine saaks simsi mängida, kui haiguslehel on. :D

Blablabla

Ma olen koguaeg blogimist edasi lükanud, kuna peale tööpäeva tahaks ma lihtsalt voodisse kerra tõmmata ja sinna jäädagi, teki sisse mähituna.

Mul on tegelikult pea üsna tühi, aga ma lihtsalt kirjutan, kuna tavaliselt mul hakkab sedasi mõte liikuma.

Tööjuures on viimasel ajal kõik suurepärane, väljaarvatud see, et mu otsene ülemus vihkab mind üsna avalikult.

Ma mõtlen, et kui ma ühe kõrgema ülemusega sain asjad korda (tegelikult ta ühel päeval lihtsalt tuli tööle ja tegi näo, nagu ta poleks mind kunagi heitinudki), siis ilmselt saab ka temaga. Ilmselt siiski mitte, aga noh, jääme positiivseks.

Ma tahtsin hakata korraldama nädalavahetuse-trippi, kuid selgus, et see paar, kellega minna tahtsime, on juba hõivatud, seega ma jõudsin juba masetsema hakata, et suvi saab läbi (muuseas ma alles ootan, millal suvi algab. Pole oluline, et käimas on viimane suvekuu) ja me polegi ühtegi trippi jõudnud teha (väljaarvata pealinna-tripp ja need mitmed Soome külastused). Härra aga lohutas mind ja ütles, et siis lähme kahekesi kuskile. Mmm, tahaks Peipsi äärde minna..

Ma ausalt ei mäleta, kas ma olen maininud, et ema ja härra moosi-kompotti-siirupit talveks ei taha, kuid nad väljendasid end üpriski selgelt. Siis selgus aga, et vend tahab küll. Niiet peale tööd läksin aeda õunu korjama, et moosi keetma hakata, kuid kuna ma pole kunagi varem üksi teinud seda, siis lootsin, et saan emalt veidi juhiseid, kuid ajaks, mil mul õunad puhastatud said, ema juba magas (kell kuus õhtul).

Lõpetuseks jagan juhiseid, kuidas endal kerge vaevaga (nali, vaeva ei pea üldse nägema) mark täis teha. Nimelt pöördu kahe noormehe poole abipalvega. Kui näed, et kumbki neist ei taha eriti sellega tegeleda, pomise mokaotsast "Ärge siis lausa kaklema minge," ning tunne häbi, kui üks hakkab sellega tegelema, ja küsib, kas siis on juhtunud, et noormehed on sinu pärast kaklema läinud. Taaskord pomise mokaotsast, et sellest ei räägita ning oota (samal ajal kindlasti piinlikkust tundes), kuni probleem lahendatud saab, et siis ruttu sündmuskohalt jalga lasta.

Vaese inimese kotletid

Ma sõitsin täna rattaga töölt koju ja mõtlesin, et kui ema pole vahepeal poes käinud, siis peaks meil kappides valitsema täielik tühjus (jätkem välja sašlõkk, sest grillima ma ei hakka ja ahi ei tööta).

Koju jõudes toimetasin veidi ja suundusin siis kööki, et avastada koorega keedetud kartul. Avasin külmiku lootusega leida materjali, et midagi kõrvale valmistada, kuid leidsin vaid hakkliha. Mõtlesin veel, et mida peaks ma tegema hakklihast? Ilmselgelt midagi kartuli kõrvale, seega jäävad välja riis ja makaron, kuid paprikat ega midagi polnud ka. Mõtlesin nii ja läksin üles. Istusin läpakas ja nii ajaviiteks googeldasin, mida saaks valmistada hakklihast. Kuskil oli mingi retsept ala et "kõige tavalisemad lihapallid" ja ma mõtlesin- ahhaa, kotletid! (Jah, ma tean, et mu mõte liigub imelikult.)

Läksin alla ja hakkasin segu kokku meisterdama. On kaks varianti, kuidas ma süüa teen:
a) mul on enam-vähem teada, mis ma teen (materjal ostetud just selle asja jaoks)
b) ma panen toidu sisse kõike, mis kappidest leian ja mis omavahel enam-vähem kokku sobib.

Täna valisin teise variandi. Seega panin kaussi hakkliha, pudistasin (rebisin?) tükkideks kaks viilu saia/sepikut, peale lõin kaks muna ja kõige tipuks hakkisin enda kasvatatud rohelist sibulat ja tilli. Aa, ma oleks peaaegu unustanud. Et kotletid liiga "igavad" ei jääks, avasin purgi marineeritud seeni ja tükeldasin neid ka sisse, lisaks mõned purgist õngitsetud porgandiringid ja sibulatükid. Kogu selle jama peale raputasin silma järgi soola. (Ema ütles isa toitude kohta "surm vaenlasele läbi soola", aga minu toitudele panevad kõik soola juurde.)

Jäi üle veel vaid see ära segada ja pätsikesed voolida, riivsaia sisse kasta ja pannile praadima panna (note to self: teinekord ära tee nii, et esikusse minnes avastad, et terve maja on sinine).

Proovisin, tulid väga maitsvad välja ning homme nosin neid lõunaks.

Köögist väljudes avastasin külmiku pealt kirja "Tehke hakklihakastet!"

Üks väga kurb lugu

Mu töökaaslasel on kass, kes käib väljas "jalutamas". Mõnikord jääb ta aga kauemaks ning siis töökaaslane jälle muretseb ja käib teda otsimas.Töökaaslane hoolib oma kassist lausa nii väga, et käib teda isegi töö lõunapauside ajal otsimas. Ning miks ka mitte? Kass on ju pereliige. Ma ei kujuta ettegi, kui minu piiga peaks ära kaduma- ta on ju mu pisike beebi, minu pisike Stjopa. Seega ma saan täiesti aru oma töökaaslase murest, kui ta kass jälle koju ei ilmu.

Viimati oli ta kass kadunud lausa kolm päeva- laupäeval jäi kadunuks ning eile ilmus välja. Seekord oli ta kass aga viga saanud. Nimelt märkas töökaaslane, et kass lonkab ning lähemalt uurides selgus, et nahk karvade alt on sinakas.

Mis siis ikka- lõunapausi arvelt viis kiisu arsti juurde.

Tore ei olnud aga see, mis talle öeldi, kui arsti juurest helistati.

Nimelt on kassil reieluumurd. Seda "ravib" Pärnus vaid üks arst, kuid too on praegu puhkusel. Ma sain juba selle juures kurjaks- mis mõttes, kuidas saab olla nii, et terve linna peale vaid üks arst teab, kuidas seda ravida. Kas ei ole siis teada, et erakorralisi asju juhtub ning siis on vaja kiiresti arstiabi? Jah, ka loomadel. Kass jäi kadunuks juba laupäeval, ei ole ju täpselt teada, mitu päeva on tal luumurd olnud. Okei, see selleks.

Öeldi, et sellega tegeletakse Tallinnas ja Tartus ning kuna Tallinn on lähemal, küsis ta Tallinna kliiniku numbrit.

Sinna oleks ta saanud aja homseks hommikuks, mis tähendab seda, et ta oleks pidanud päeva vabaks küsima, sebima auto (sest bussiga ei vii ju kassi teise riigi otsa), maksma kütuse eest, ja lisaks ei osatud talle öelda, kui palju see maksma läheb. Öeldi, et enne, kui pilti näinud pole, ei oska öelda. Ehk siis oleks kohale läinud ja oleks selgunud, et tuleb tasuda jumal-teab kui suur arve.

Aa, muideks, kliinik, kus ta kass kõigepealt läbi vaadati, ei osanud talle öelda esiteks opi summat, ja teiseks ei osanud nad isegi öelda, kui palju neile tasuma peab. Ütlesid, et "Me vaatame, lööme siin numbrid kokku."

Siis helistas teine töökaaslane oma isale ja tutvuste kaudu said kätte Pärnus töötava arsti, kes oleks olnud nõus täna välja tulema, kuid ta küsis selle eest 600 euri!! Kujutate ette?!

Ma usun, et ta oleks mõtlemata selle summa välja käinud.. kui tal see vaid oleks. Meie töökohas ei teeni ületunde tehes ka sellist summat, rääkimata siis sellest, et peab maksma veel makse ja ülejäänud kuu tahaks ilmselt süüa ka.

Töökaaslane on nüüd raske valiku ees, mis ta edasi teeb. Ma ei kujuta ette ka, mida ta tunda võib, kui isegi mina oleks (võõra kassi pärast) nutma hakanud töö juures.

Ma ausõna ei kujuta ette ka, mida ma ise tunneks, kui minu Stjopaga midagi juhtuks. Ma ilmselt laenaks end lõhki, et ta arsti arveid tasuda, kuid minu puhul on veidi teine teema, ma ju ei pea näiteks üüri, arveid ega midagi maksma ja poleks mingi probleem see mõne kuuga tagasi maksta. Aga tal ju pole kedagi teist, kes toetada saaks.

Ma ei tea, ma isegi ei oska midagi kosta selle peale. Olime teise töökaaslasega pahviks löödud. Ma loodan, et tuleb ka mingi kolmas variant, et ta ei peaks oma kiisut magama panema... :(

Ma igatahes tulin koju, võtsin oma mjäuguva kassi sülle ja kaisutasin teda ning mängisin temaga, kuni ta magama jäi. Nüüd ma hoian tal silma peal, kui ta mu jalgade juures magab. Pani küll mõtlema sellele, et ei võtaks end ümbritsevaid inimesi-loomi-asju iseenesestmõistetavalt.

Hdhslaldh

Niisiis, kell on üks päeval ja ma olen juba püha viha täis ning õnneks on mul blogi, kus saan end välja elada.

Nimelt olen ma täna õhtuses vahetuses, ülejäänud nädal ikka tavapäraselt 8st poole viieni. Seda seetõttu, et õhtuses vahetuses on see nädal vaid üks inimene ning kuna nii ei saa olla, jagasime töökaaslastega ära, et kes mis päeval on õhtuses vahetuses. Lolli peaga ma siis pakkusin välja, et olen esmaspäeval...

Täna aga selgus, mõnedkümned minutid tagasi, et täna on nii vähe tööd, et inimene oleks üksi kenasti hakkama saanud. Kuna mina seda aga nii hilja teada sain, pean ma ikkagi poole kolmeks kohale ronima ja vaikides kella üheteistkümneni seal olema.

Lisaks selgus veel see, et inimene, kellega koos ma olen, läheb pool tundi varem ära. Mulle ei sobi aga absoluutselt üksi jäämine, kuna ma ei tunne end sel kohal üldsegi hästi.

Hsjsklwkdhfh.

Ma nüüd lähen pakin kokku oma lõuna ja kõrvaklapid.