Teate, ma hakkasin praegu mõtlema, et noh, eile olin tööl, täna vaba, siis tulevad töised kolmapäev ja neljapäev, siis jälle pikk nädalavahetus ja hakkab kõik uuesti pihta. Päevast päeva, nädalast nädalasse. Ainus, mis väikse vahelduse sisse toob on see, et meil härraga on väga palju ümbrust uurida ja seega nädalavahetused pole ka lihtsalt kodus istumiseks. Kui nüüd päris aus olla, siis me polegi veel saanud kahekesi lebotada. Nädalavahetustel käivad külalised ja nädala sees läheb härra kuskil kaheksa-üheksa ajal magama, sest peab hommikul neljast ärkama.
See öeldud, räägin veidi, mis uut on juhtunud.
Alustame halvast ehk härra auto läks katki. Ja ta töökoht asub 60km kaugusel. Kas pole mitte tore? Tal oligi nüüd kaks valikut:
a) sõita autoga, millel soojendus ega puhurid ei tööta ehk hingata äärmiselt vaikselt ja vähe salli, et klaasid uduseks ei läheks või
b) käia koos täditütre mehega, aga selle härra välistas kohe, kuna too teeb ületunde ja tema "tavaline" päev algab hommikul kuuest ja lõpeb õhtul kuskil 20-22 ajal.
Ta arvas, et siil (???) on katki ja vahetas selle ära (Soomes maksab jupp 60eur) ja oi näe üllatust- ei olnudki see katki. 60eur põhimõtteliselt tuulde loobitud. Nüüd ta arvab, et salongi vent (pead ei anna, aga vist ütles seda) läbi/katki ja Soomest ta juppe ostma ei hakka, seega peab Eestist otsima. Aga täna tuli ta koju ja ütles, et oli hea üle pika aja sooja autoga sõita, ta oli seal ise käsitsi midagi tööle lükanud ja siis oli toiminud, aga no ära peab selle ikka parandama.
Ja teine asi on see, et ma sain omale nüüd henkilötunnuse ja elamisloa kätte. :)
Ja sellega seoses ka kolmas asi.
Ütlesin härrale, et sain paberid korda ja maksin 54eur. Selle peale küsis ta, et mille eest, kuna tema küll midagi maksma ei pidanud. Tuli välja, et ta tegi vaid henkilötunnuse ehk elamisluba tal ikka pole. Ja henkilötunnus pole tal ka kohale jõudnud. Ta läks tööpäeva lõpus (peale 14:30) sinna ja ta käest küsiti, kas tuleb järgmine päev tagasi või saadetakse postiga. Mõelnud, mis järjekord seal oli, ütles ta, et postiga. See oli nädal tagasi ja endiselt ootab. Nojah.
Igatahes mul on vaja veel kela ja pank teha ning härral kõik peale henkilötunnuse. :D
Tuesday, January 31, 2017
Sunday, January 29, 2017
Laske veel hull kööki
Nii, nüüd ma sõin viimase tüki võileivatorti ja võin rahus kirjutama hakata. Teate, millest selline pealkiri tuleb? Ma kohe räägin teile.
Meil on siis korteris täiesti korralik ja funktsioneeriv praeahi, mille ma kohe esimest korda süüa tehes ka järgi proovisin (kana). Siis koitis mulle, et ahhaa, ma saan ju ka kooke teha. No ja vot täpselt sealt see kõik allamäge minema hakkaski. Teate, mis me täna söönud oleme? Võileivatorti, magusat kooki (eilset), magusat kooku (tänast) ja mingeid omaloomingu pitsasaiakesi, mis ma nii muuseas tegin. Ja just ma kirusin, et ma olen kaalus juurde võtnud..
Noh ja kui nüüd teemast kõrvale kalduda, siis ma räägin selle ka ära. Mu ema on mulle rääkinud, et tema lapsepõlves neid olid väiksed gaasiballoonid, millega nad oma siirupivett limonaadiks tegid ja alati ma olen unistanud, et ma endale ka sellise saaksin. Ja arvake nüüd, kas ma sain selle? Muidugi ei! Okei okei, tegelt sain ikka. Nagu te teate, siis härra isa käis meil täna külas (vend ja isa elukaaslane oma lapselapsega ka). Eile, kui härra oma isa kutsus, siis isa küsis, mis meil vaja on, et ta toob. Ütlesin, et midagi ja selle peale ta vastas, et ah siis ei saa tulla, kui midagi ei too. No ja sinna see jäi. Kuni nad täna tulid ja selle sama asja meile tõid. Ma alles katsetan seda, aga juba ma jumaldan seda. No see võib muidugi ka alguse asi olla, aga siiski.
Meil on siis korteris täiesti korralik ja funktsioneeriv praeahi, mille ma kohe esimest korda süüa tehes ka järgi proovisin (kana). Siis koitis mulle, et ahhaa, ma saan ju ka kooke teha. No ja vot täpselt sealt see kõik allamäge minema hakkaski. Teate, mis me täna söönud oleme? Võileivatorti, magusat kooki (eilset), magusat kooku (tänast) ja mingeid omaloomingu pitsasaiakesi, mis ma nii muuseas tegin. Ja just ma kirusin, et ma olen kaalus juurde võtnud..
Noh ja kui nüüd teemast kõrvale kalduda, siis ma räägin selle ka ära. Mu ema on mulle rääkinud, et tema lapsepõlves neid olid väiksed gaasiballoonid, millega nad oma siirupivett limonaadiks tegid ja alati ma olen unistanud, et ma endale ka sellise saaksin. Ja arvake nüüd, kas ma sain selle? Muidugi ei! Okei okei, tegelt sain ikka. Nagu te teate, siis härra isa käis meil täna külas (vend ja isa elukaaslane oma lapselapsega ka). Eile, kui härra oma isa kutsus, siis isa küsis, mis meil vaja on, et ta toob. Ütlesin, et midagi ja selle peale ta vastas, et ah siis ei saa tulla, kui midagi ei too. No ja sinna see jäi. Kuni nad täna tulid ja selle sama asja meile tõid. Ma alles katsetan seda, aga juba ma jumaldan seda. No see võib muidugi ka alguse asi olla, aga siiski.
Praegu on meil kahe maitsega siirupit, aga juba proovisime ka tavalise siirupiga teha ja juba tegin ka tavalist mullivett. Ma otsisin, kust seda lisaballooni saaks (meil kaks tükki praegu, üks on sees). See käib nii, et kui viid tühja ballooni, saad täis odavamalt. No ja ma vaatasin, et täis balloon niisama prismas maksab 25 euri, aga ühe ballooniga saab teha u 60l, seega pole vast väga hullu. Ja pealegi, kui see vaid esimene vaimustus on, siis jätkub meile sellest pikemaks ajaks. :D
Aa ja ma koostan praegu nimekirja asjadest, mis ma tahan, et ema ja vend mulle veebruari lõpus tooksid. Jep, ma planeerin neile juba esimest külaskäiku, kuna nad ei ole nõus sellega, et me mu sünnipäeval midagi ei tee. No ma siis ütlesin neile, et kingituse asemel toogu mulle asjad, mis ma neile ütlen. Kohe peale palgapäeva ostan neile laevapiletid ära ja siis on asi kindel. Ja sellega seoses veel see, et me tegime härraga hea diili (ta ütleb, et kõik meie "diilid" on "head" :D), nimel mina ostan emale ja vennale laevapiletid ja tema maksab nimekirjas olevad asjad kinni. :D
Millestki ma tahtsin veel kirjutada, aga ma juba jõudsin selle ära unustada. Härra läks voodisse ning ma lähen ühinen temaga nüüd. :)
Saturday, January 28, 2017
Tänased avastused ja tähelepanekud
Kuna mul üks lugeja Pärnust mainis, et kui ma välismaal olen, võiksin rohkem blogida, et ta mu tegemistega rohkem kursis oleks, siis kuskilt peab ju alustama ja just selle postitusega teen ma algust. Selles postituses räägin ma tänase päeva avastustest ja tähelepanekutest (PS Ärge pange tähele, kui need on varasemast ajast ehk Soome kolimisest, enamus on siiski tänasest!)
- Härra tegi täna minust pilti ja ma avastasin, et ma olen juurde võtnud. Ja mis te arvate, kas ma süüdistasin ennast selles, et ma valimatult igasugust jama näost sisse olen ajanud? Pff, loomulikult mitte! Ma süüdistasin selles härrat, et ta pole mulle öelnud, et ma paksuks olen läinud!
- Soome on mind vist omaks võtnud. Keelt ma küll ei oska, kuid kui ma telefonis ükskord Chrome lahti võtsin, viskas mulle ette google.fi ning teavitas mind, et see lehekülg on eesti keeles, kas soovin, et nad selle mulle arusaadavasse keelde tõlgiks.
- Me kolisime siia sisse ja avastasime, et wc uks ei käi lukku. Kahekesi olles pole sellest midagi, kui aga külalised on, siis meeldiks mulle, kui see siiski lukustatav uks oleks. Härraga arutasime juba, et ta paneb sinna haagi, kui avastasime, et uks käib lukku nii, et seespool olles lükkad lingi üles ja väljast ei saa siis ust lahti.
- Härra otsustas, et tema enam jalgsi poodi ei lähe (lisaks sellele, et mind ta enam poodi ei vii). Täna plaanisime poeskäiku ja härra pakkus välja, et läheks jalutaks sinna. Mõeldud-tehtud. Okei, mitte päris nii lihtsalt.. Läksime kaugemasse poodi, ostsime oma koti ilusti täis, kuna me sealt aga kõiki asju ei saanud ja seal ka kallim oli, otsustasime ülejäänud asjad SMarketist osta. Sinna jalutamine polnud midagi. Jama oli siis, kui me sealt lisaks kaks kotitäit asju ostsime (nii palju siis meie kaasa võetud riidest kotist..). Ma võtsin endale kõige kergema ja härra võttis endale need kaks raskemat, Ausalt, te oleks pidanud härrat teepeal nägema ja mul on tõesti kahju, et ma temast pilti ei teinud. Ta oli näost nii punane, sest tal oli meeletult palav ja iga mingi maa tagant jäime me seista, et ta saaks käsi puhata. No härral oli see kottide kandmine veidi raskendatud, kuna tal see üks sõrm on ikka päris kole ja teine on vasak käsi, niiet jah. :D
- Ma avastasin täna, et mul on liiga vähe asju!! Ignoreerige seda postitust, kus ma ütlesin, et mul asju liiga palju on. Ma ju ikka tegin sellise postituse?
Igatahes, mul on kolm hapukoort, mis hakkavad säilivusaja lõpule lähenema ning otsustasin, et teen võileivatorti. Tegin selle valmis ja teatasin härrale, et kahekesi me sellest jagu ei saa, kutsugu keegi külla. Tulemuseks on see, et meil tuleb homme kolm külalist. Pole midagi, eks, kokku viieliikmeline seltskond. Jamaks läheb siis, kui nad tahavad söömiseks-joomiseks nõusid. Mul on praegu kuus (coca cola) klaasi, kaks praetaldrikut, kaks tavalist ja kaks väikest taldrikut, kaks kruusi ja üks härra mingi termostass vms, ja kaks kaussi. Ja ma pakun neile võileivatorti. :D Küpsetasin veel magusa koogi ka, aga selle kõrvale soovitakse ilmselt teed ja kohvi. Ma pean härrale sõnad peale lugema, et meie ise joome homme siirupivett. :D
Igatahes härra magab juba ja ma peaksin talle kaissu pugema. Mul on mõtteis veel mõned asjad, millest kirjutada, nüüd peab vaid lootma, et ma selle viitsimise leiaks. :D
- Härra avastas, et ma vihkan teda ja selle asemel, et seda talle otse näkku öelda, ussitan ma vaikselt aastaid, kuni ta sisemiselt ära sureb. Selle alla kuulub näiteks see, et ma lasen tal raskeid poekotte käeotsas koju tassida (Olgu mainitud, et ta ise tahtis jalgsi minna).
- Ma ütlesin kohe alguses ära, et ma olen nõus 30km sõitma (khm härra istub roolis), et poodi minna, kuna just nii kaugel asub Prisma. Täna sain ma sellele kinnitust- KCitymarket ja SMarket on ikkagi kallimad poed ja no mitte kuidagi ei taha osta kartulit kilohinnaga 1.19, kui Maksimarketis (Pärnus) on sama asi 0.19eur/kg. Okei, soodukate ajal võib nendesse ka minna, kuid kui üldiselt valida, siis ikkagi Prisma.
- Härra mõnitab mind. Ta viis mind talouspörssi-sse (?) selleks, et seal mul isegi ühte tiiru mitte lasta teha ja vinguda, et lähme ära, lähme ära. Aga seal on nii palju asju ja nii odavalt ju!!
- Soomlased on ühed suured raiskajad. Päris tõsiselt. Mul oli vaja paprikat osta ja minu käsi ei tõusnud seda enda korvi tõstma. Võtsin hoopis 2tk pakis, sest "päris lahtiselt" seal polnud. Ainult 2tk pakis või nii:
- Mul on selline lahe kass, kes poseerib koguaeg nii, et raske on sellest mitte pilti teha (See aga ei tähenda, et mina häid pilte oskaks teha):
- Härra tegi täna minust pilti ja ma avastasin, et ma olen juurde võtnud. Ja mis te arvate, kas ma süüdistasin ennast selles, et ma valimatult igasugust jama näost sisse olen ajanud? Pff, loomulikult mitte! Ma süüdistasin selles härrat, et ta pole mulle öelnud, et ma paksuks olen läinud!
- Soome on mind vist omaks võtnud. Keelt ma küll ei oska, kuid kui ma telefonis ükskord Chrome lahti võtsin, viskas mulle ette google.fi ning teavitas mind, et see lehekülg on eesti keeles, kas soovin, et nad selle mulle arusaadavasse keelde tõlgiks.
- Me kolisime siia sisse ja avastasime, et wc uks ei käi lukku. Kahekesi olles pole sellest midagi, kui aga külalised on, siis meeldiks mulle, kui see siiski lukustatav uks oleks. Härraga arutasime juba, et ta paneb sinna haagi, kui avastasime, et uks käib lukku nii, et seespool olles lükkad lingi üles ja väljast ei saa siis ust lahti.
- Härra otsustas, et tema enam jalgsi poodi ei lähe (lisaks sellele, et mind ta enam poodi ei vii). Täna plaanisime poeskäiku ja härra pakkus välja, et läheks jalutaks sinna. Mõeldud-tehtud. Okei, mitte päris nii lihtsalt.. Läksime kaugemasse poodi, ostsime oma koti ilusti täis, kuna me sealt aga kõiki asju ei saanud ja seal ka kallim oli, otsustasime ülejäänud asjad SMarketist osta. Sinna jalutamine polnud midagi. Jama oli siis, kui me sealt lisaks kaks kotitäit asju ostsime (nii palju siis meie kaasa võetud riidest kotist..). Ma võtsin endale kõige kergema ja härra võttis endale need kaks raskemat, Ausalt, te oleks pidanud härrat teepeal nägema ja mul on tõesti kahju, et ma temast pilti ei teinud. Ta oli näost nii punane, sest tal oli meeletult palav ja iga mingi maa tagant jäime me seista, et ta saaks käsi puhata. No härral oli see kottide kandmine veidi raskendatud, kuna tal see üks sõrm on ikka päris kole ja teine on vasak käsi, niiet jah. :D
- Ma avastasin täna, et mul on liiga vähe asju!! Ignoreerige seda postitust, kus ma ütlesin, et mul asju liiga palju on. Ma ju ikka tegin sellise postituse?
Igatahes, mul on kolm hapukoort, mis hakkavad säilivusaja lõpule lähenema ning otsustasin, et teen võileivatorti. Tegin selle valmis ja teatasin härrale, et kahekesi me sellest jagu ei saa, kutsugu keegi külla. Tulemuseks on see, et meil tuleb homme kolm külalist. Pole midagi, eks, kokku viieliikmeline seltskond. Jamaks läheb siis, kui nad tahavad söömiseks-joomiseks nõusid. Mul on praegu kuus (coca cola) klaasi, kaks praetaldrikut, kaks tavalist ja kaks väikest taldrikut, kaks kruusi ja üks härra mingi termostass vms, ja kaks kaussi. Ja ma pakun neile võileivatorti. :D Küpsetasin veel magusa koogi ka, aga selle kõrvale soovitakse ilmselt teed ja kohvi. Ma pean härrale sõnad peale lugema, et meie ise joome homme siirupivett. :D
Igatahes härra magab juba ja ma peaksin talle kaissu pugema. Mul on mõtteis veel mõned asjad, millest kirjutada, nüüd peab vaid lootma, et ma selle viitsimise leiaks. :D
Friday, January 27, 2017
Nädal aega Soomes
Eile õhtul istusime härraga ja mõtlesime, et meil sai täis esimene nädal Soomes ja näete- saime hakkama, polegi veel Eestisse tagasi läinud. Aga kuidas meil on läinud?
Noh, härra sai siin töö hoopis teisest valdkonnast. Kui ta enne oli nõrkvoolu tehnik, siis nüüd töötab ta metallitehases. Ja ma ütlen ausalt, et ta igapäevane eesmärk on vist enda vigastamine, noh, ei midagi erilist, aga eile näiteks saatis mulle pildi, kuidas tal "sõrmest tükk väljas on". Nii hull see tegelikult ei olnud, väikesel sõrmel oli suur nahatükk pealt ära vaid, aga verine pilt sellest oli kole küll.
Kuna ta saab valida, mis kell ta tööpäev algab, siis ärkab ta kell neli, viiest hakkab sõitma ja kuuest alustab tööga, tööpäev lõppeb pool kolm ja tunnike hiljem on ta juba kodus. Täna ärkasime kell üheksa ja naersin, et näed, sai viis tundi kauem magada kui tavaliselt.
Aga kuidas läheb siin minul? Noh, ütleme nii, et kui mu pere ka veel siin oleks, siis oleks ideaalne. Kasutan võimalust, et mu täditütar on ilutegija ning pakub mulle kõiki oma teenuseid tasuta. Nii sain ma endale näiteks volüüm ripsmepikendused. Oleks ma pidanud nende eest maksma, poleks ma omale isegi mitte klassikalisi pannud. Teate, palju maksab keskmiselt Soomes ilusalongis volüümide paigaldus? 110 eurot. Vot siis, kuhu rikaste riiki me sattunud oleme.
Töö on mul ka lihtne, pean ühte väikest marakratti vaatama. Ausalt, nagu puhkus. See preili jonnib nii vähe ning enamasti ka põhjusega. Enamasti vaatan ma peaaegu terve päeva Mašat ja karu. :D Nad vaatavad seda Netflixist ja seal on neid ei rohkem ega vähem kui 12 osa. Mis arvate, on mul need juba peas? Kindel see! Eile käisin seal ja täditütar oli seekord youtubest pannud ja olid uued osad. :D
Korter on meil ka enam-vähem valmis. Nipet-näpet oleks veel vaja, aga nendega pole kiiret ja seni saab ka ilma hakkama.
Söögi poole pealt nii palju, et Soome tulles otsustasin ma, et hakkan ise süüa tegema. Mis perenaine see muidu on, kes süüa ei tee, eks. Noh jah, esimest korda kui poodi läksime, lendasid (härra ja ta venna poolt) korvi kohe mingid kanapojad. Okei, okei, mingid kanapallid (kus peal on kirjas kananpojan). Nii palju siis sellest, et poolfabrikaate ei osta.
Kui see välja jätta, siis on nädal edukalt läinud. Esimese nädala poole me toitusimegi vist enamasti makaronisalatist. :D Täditütre mehel oli sünnipäev ja toitu tehti liiga palju. Edaspidi tegin aga ise kodus süüa. Poest ostsin kohe kana ja hakkliha nii, et arvestasin osa sellest sügavkülma. Vahepeal tegin makaronivormi, mida jätkus päris mitmeks päevaks*, esimesest korda tegin kohe makaroni juurikatega ja kõrvale ahjukana, ja okei, ühe korra tegime sügavkülmutatud friikaid ka. :D Ja sügavkülmas on mul veel hakkliha ja kana järgi.
Täna on mul plaanis teha võileivatorti, aga seda vaid seetõttu, et meil on kolm hapukoort kaasa ostetud ja me pole ühtki ära kasutanud, kuupäev on 1.02. Üks leiab täna kasutust, aga mida ma teen ülejäänud kahega? Ei tea veel. Ehk mingit külma kastet või midagi, vaatab veel.
Lisaks võileivatordile peaksin muidugi veel midagi tegema, kuna see peab seisma (ideaalis võiks öö ka külmas olla), aga härra on nii kärsitu, et tahab seda juba täna süüa.
Ma ei tea, kas mul on midagi lisamata jäänud, aga pähe küll ei tule. Eks ma siis hoian teid siinse eluga kursis. :)
*Leppisime härraga kokku, et mina teen süüa ja tema peseb nõud, nagu ikka. Selle peale ta pahandas, et ma teen sohki. Mina teen süüa mitmeks päevaks, seega iga päev ei pea kokkama, aga tema peab nõusid pesema iga päev. :D
Noh, härra sai siin töö hoopis teisest valdkonnast. Kui ta enne oli nõrkvoolu tehnik, siis nüüd töötab ta metallitehases. Ja ma ütlen ausalt, et ta igapäevane eesmärk on vist enda vigastamine, noh, ei midagi erilist, aga eile näiteks saatis mulle pildi, kuidas tal "sõrmest tükk väljas on". Nii hull see tegelikult ei olnud, väikesel sõrmel oli suur nahatükk pealt ära vaid, aga verine pilt sellest oli kole küll.
Kuna ta saab valida, mis kell ta tööpäev algab, siis ärkab ta kell neli, viiest hakkab sõitma ja kuuest alustab tööga, tööpäev lõppeb pool kolm ja tunnike hiljem on ta juba kodus. Täna ärkasime kell üheksa ja naersin, et näed, sai viis tundi kauem magada kui tavaliselt.
Aga kuidas läheb siin minul? Noh, ütleme nii, et kui mu pere ka veel siin oleks, siis oleks ideaalne. Kasutan võimalust, et mu täditütar on ilutegija ning pakub mulle kõiki oma teenuseid tasuta. Nii sain ma endale näiteks volüüm ripsmepikendused. Oleks ma pidanud nende eest maksma, poleks ma omale isegi mitte klassikalisi pannud. Teate, palju maksab keskmiselt Soomes ilusalongis volüümide paigaldus? 110 eurot. Vot siis, kuhu rikaste riiki me sattunud oleme.
Töö on mul ka lihtne, pean ühte väikest marakratti vaatama. Ausalt, nagu puhkus. See preili jonnib nii vähe ning enamasti ka põhjusega. Enamasti vaatan ma peaaegu terve päeva Mašat ja karu. :D Nad vaatavad seda Netflixist ja seal on neid ei rohkem ega vähem kui 12 osa. Mis arvate, on mul need juba peas? Kindel see! Eile käisin seal ja täditütar oli seekord youtubest pannud ja olid uued osad. :D
Korter on meil ka enam-vähem valmis. Nipet-näpet oleks veel vaja, aga nendega pole kiiret ja seni saab ka ilma hakkama.
Söögi poole pealt nii palju, et Soome tulles otsustasin ma, et hakkan ise süüa tegema. Mis perenaine see muidu on, kes süüa ei tee, eks. Noh jah, esimest korda kui poodi läksime, lendasid (härra ja ta venna poolt) korvi kohe mingid kanapojad. Okei, okei, mingid kanapallid (kus peal on kirjas kananpojan). Nii palju siis sellest, et poolfabrikaate ei osta.
Kui see välja jätta, siis on nädal edukalt läinud. Esimese nädala poole me toitusimegi vist enamasti makaronisalatist. :D Täditütre mehel oli sünnipäev ja toitu tehti liiga palju. Edaspidi tegin aga ise kodus süüa. Poest ostsin kohe kana ja hakkliha nii, et arvestasin osa sellest sügavkülma. Vahepeal tegin makaronivormi, mida jätkus päris mitmeks päevaks*, esimesest korda tegin kohe makaroni juurikatega ja kõrvale ahjukana, ja okei, ühe korra tegime sügavkülmutatud friikaid ka. :D Ja sügavkülmas on mul veel hakkliha ja kana järgi.
Täna on mul plaanis teha võileivatorti, aga seda vaid seetõttu, et meil on kolm hapukoort kaasa ostetud ja me pole ühtki ära kasutanud, kuupäev on 1.02. Üks leiab täna kasutust, aga mida ma teen ülejäänud kahega? Ei tea veel. Ehk mingit külma kastet või midagi, vaatab veel.
Lisaks võileivatordile peaksin muidugi veel midagi tegema, kuna see peab seisma (ideaalis võiks öö ka külmas olla), aga härra on nii kärsitu, et tahab seda juba täna süüa.
Ma ei tea, kas mul on midagi lisamata jäänud, aga pähe küll ei tule. Eks ma siis hoian teid siinse eluga kursis. :)
*Leppisime härraga kokku, et mina teen süüa ja tema peseb nõud, nagu ikka. Selle peale ta pahandas, et ma teen sohki. Mina teen süüa mitmeks päevaks, seega iga päev ei pea kokkama, aga tema peab nõusid pesema iga päev. :D
Sunday, January 22, 2017
Räägin kõik ausalt ära
Ma olen seda (ja päris mitut teist) postitust vääga pikalt edasi lükanud. Noh, umbes nii, et 28. detsembri õhtul oleksin võinud selle siia kirjutada, aga nüüd on mõned asjad juurde tulnud, seega panen need kõik ühte patta.
Nimelt olin ma sügisel omadega ummikusse jooksnud ja otsustasin, et ma ei soovi enam pikemalt seda tööd teha ja panin endale "eesmärgi", et uuest aastast ma seal enam ei töötaks. Kaasa aitas väga palju see, et härra oli väga toetav. Ta korrutas pidevalt, et kui mulle seal ikka ei sobi ja see mind õnnetuks teeb, et ma seda siis ei teeks, et milleks end nii piinata. Mõtlesin mis ma mõtlesin- 28.11 kirjutasin lahkumisavalduse ja 28.12 oli mu viimane tööpäev. Sellest ajast olen olnud töötu.. Või noh, reedel oli mul "uues kohas" esimene tööpäev.
Sellega seoses- teine asi, mis ma ütlemata olen jätnud on see, et ma elan nüüd Paimios. Jah, selles samas linnakeses Soomes. Sain sellega seoses päris palju pahameelt sõpradelt, kuna ma ei pannud seda eriti suure kella külge ega öelnud eriti kellelegi. Noh, okei, ütlesin emale ja veidi hiljem ühele lapsepõlvesõbrannale ja nii umbes nädalake enne minekut said ka kaks teist sõpra teada. Perekonnale "avaldas saladuse" ema.
Kuidas selline asi üldse juhtus?
Ma esitasin lahkumisavalduse ja see oli esimene kord elus, kus ma lõpetasin töölepingu ilma, et mul mingi plaan olemas oleks. Mul oli edasise kohta kõik täiesti tühi, mõtlesin, et olen veidi kodus ja vaatan, mis saab.
Töötasin koos oma tädiga ühes osakonnas ning ükskord kui teda nägin, mainisin talle ka, et ma lahkun töölt ja ta pakkus mulle kohe, et ta tütar otsib jaanuarist lapsehoidjat. Ütlesin naljaga, et vot läheks isegi- kolm korda nädalas vaatad last, elamine ja toit tasuta, ja selle eest makstakse veel peale ka, aga tädi võttis kohe sellest kinni ja ütles, et räägib oma tütrega.
Aeg läks edasi ning oli selge, et ma siiski ei koli Soome, kuna ilma härrata ma poleks olnud nõus minema ja härral polnud veel jaanuari alguseks Soomes töökohta, seega sinna see jäi. Kuni täditütar ise minuga ühendust võttis. Ja siis hakkasid asjad ülikiiresti liikuma- kolme nädala pärast oli meil olemas töökoht, härral korter, ja 20.ndal jaanuaril olime juba Soomes.
Ma mõtlesin sellest eraldi postituse teha, kuid poetan selle lihtsalt siia vahele. Nimelt pole ma kunagi saanud tunda neid "läbi tutvuste" võlusid, kuni praeguseni. Ja ma olen peaaegu 21-aastane. Nüüd aga sain ma korraga nii palju seda. Ma sain korteri, töökoha, terve korteritäie mööblit tasuta (me tulime siia ja arvasime, et meil on vaid voodi, kuid tegelt oli hoopis peaaegu terve korter mööblit täis), härra sain omale töökoha, ja kohapeal saan kõik paberid korda aetud, ühesõnaga kõik, mida vaja on. Samamoodi on härra isaga. Alguses härra ütles, et ta isa ei poolda poja Soome kolimist, kuid kui me juba kolisime, siis saime tema käest telekalaua koos telekaga, esmavajalikud asjad (veekeetja, mopp, etc), ja täna saab härra arvutilaua- ja tooli. Ühesõnaga kõik, kes meil siin ees on, aitavad meid meeletult. Ja see on niiiii hea tunne. :D
Ma ei tea, kuhu ma sellega jõuda tahtsin, ilmselt tahtsingi teid lihtsalt oma elumuudatustega kurssi viia.
Nimelt olin ma sügisel omadega ummikusse jooksnud ja otsustasin, et ma ei soovi enam pikemalt seda tööd teha ja panin endale "eesmärgi", et uuest aastast ma seal enam ei töötaks. Kaasa aitas väga palju see, et härra oli väga toetav. Ta korrutas pidevalt, et kui mulle seal ikka ei sobi ja see mind õnnetuks teeb, et ma seda siis ei teeks, et milleks end nii piinata. Mõtlesin mis ma mõtlesin- 28.11 kirjutasin lahkumisavalduse ja 28.12 oli mu viimane tööpäev. Sellest ajast olen olnud töötu.. Või noh, reedel oli mul "uues kohas" esimene tööpäev.
Sellega seoses- teine asi, mis ma ütlemata olen jätnud on see, et ma elan nüüd Paimios. Jah, selles samas linnakeses Soomes. Sain sellega seoses päris palju pahameelt sõpradelt, kuna ma ei pannud seda eriti suure kella külge ega öelnud eriti kellelegi. Noh, okei, ütlesin emale ja veidi hiljem ühele lapsepõlvesõbrannale ja nii umbes nädalake enne minekut said ka kaks teist sõpra teada. Perekonnale "avaldas saladuse" ema.
Kuidas selline asi üldse juhtus?
Ma esitasin lahkumisavalduse ja see oli esimene kord elus, kus ma lõpetasin töölepingu ilma, et mul mingi plaan olemas oleks. Mul oli edasise kohta kõik täiesti tühi, mõtlesin, et olen veidi kodus ja vaatan, mis saab.
Töötasin koos oma tädiga ühes osakonnas ning ükskord kui teda nägin, mainisin talle ka, et ma lahkun töölt ja ta pakkus mulle kohe, et ta tütar otsib jaanuarist lapsehoidjat. Ütlesin naljaga, et vot läheks isegi- kolm korda nädalas vaatad last, elamine ja toit tasuta, ja selle eest makstakse veel peale ka, aga tädi võttis kohe sellest kinni ja ütles, et räägib oma tütrega.
Aeg läks edasi ning oli selge, et ma siiski ei koli Soome, kuna ilma härrata ma poleks olnud nõus minema ja härral polnud veel jaanuari alguseks Soomes töökohta, seega sinna see jäi. Kuni täditütar ise minuga ühendust võttis. Ja siis hakkasid asjad ülikiiresti liikuma- kolme nädala pärast oli meil olemas töökoht, härral korter, ja 20.ndal jaanuaril olime juba Soomes.
Ma mõtlesin sellest eraldi postituse teha, kuid poetan selle lihtsalt siia vahele. Nimelt pole ma kunagi saanud tunda neid "läbi tutvuste" võlusid, kuni praeguseni. Ja ma olen peaaegu 21-aastane. Nüüd aga sain ma korraga nii palju seda. Ma sain korteri, töökoha, terve korteritäie mööblit tasuta (me tulime siia ja arvasime, et meil on vaid voodi, kuid tegelt oli hoopis peaaegu terve korter mööblit täis), härra sain omale töökoha, ja kohapeal saan kõik paberid korda aetud, ühesõnaga kõik, mida vaja on. Samamoodi on härra isaga. Alguses härra ütles, et ta isa ei poolda poja Soome kolimist, kuid kui me juba kolisime, siis saime tema käest telekalaua koos telekaga, esmavajalikud asjad (veekeetja, mopp, etc), ja täna saab härra arvutilaua- ja tooli. Ühesõnaga kõik, kes meil siin ees on, aitavad meid meeletult. Ja see on niiiii hea tunne. :D
Ma ei tea, kuhu ma sellega jõuda tahtsin, ilmselt tahtsingi teid lihtsalt oma elumuudatustega kurssi viia.
Wednesday, January 18, 2017
Talisuplus minu moodi
Istusime emaga ja jutustasime, kui parajasti tuli telekast vist reporterist see lugu talisupluse kohta. Sellega seoses meenutas ema, et ka mina käisin mitumitu aastat tagasi ujumas, seda siis 17.ndal jaanuaril.
Ja siit minu küsimus- kus on minu kingid? Eile oli mu teine sünnipäev, ootasin kaarte kirjaga "Palju õnne ellujäämise puhul!"
Kui aga asjast rääkida, siis päris mitu aastat tagasi, kui ma veel põhikooli esimeses pooles õppisin, käisime ühe sõbrannaga rannas jää peal nn uisutamas. Päris pikalt olime erinevate kohtade peal seda teinud, kui jõudsime kirpu. See on üks koht Vana-Pärnu rannast edasi. Seal on väga sügav vesi ning voolukoht. Te vist aimate, kuhu ma sellega jõuan?
Igatahes jah, me vajusime seal läbi jää. Ma mäletan seda veel väga hästi- meil olid mõned meetrid vahet, kuid me vajusime täpselt samal ajal läbi. Hakkasime karjuma (obviously) ja üritasime end tagasi jää peale tõmmata, kuid tulutult. Mõne hetke (ma päriselt ei mäleta, kui kaua me jääaukudes sulistasime, kuid kui loogiliselt mõelda, siis mitte just kuigi kaua) pärast jooksis kohale meie kisa kuulnud meesterahvas, kes juhtus seal oma koera jalutama. Ja ma ausõna ei tea, mida ma oleks teinud, kui ta seal poleks olnud (ei tea jah, mis me teinud oleks..)
Ta juhendas meid, et me ei rahmeldaks vaid vaikselt kõhuli jää peale end tõmbaks (lükkaks?) ja kui selle saavutanud olime, et me siis püsti ei tõuseks vaid kõhuli kaldale läheks.
Õnneks oli ta autoga ning pani meid tagaistmele ja küsis aadressi. Sõbranna ütles enda oma. Mul millegipärast on väga hästi veel meeles, lausa silme ees selline pilt, et mul oli just Lotte helkur ja see oli täiesti jääs. Lisaks muule jäi see veel auto ukse vahele. :D Ja veel mäletan ma sellest sõidust seda, et sõbranna oli endale just jõuludeks (polnud ühte kuudki veel möödas) uue telefoni saanud vanematelt ja kui me autosse istusime, hakkasin mina kohe end soojendama (ikka hingad käte peale, et sooja saada jms), aga sõbranna võttis oma mütsi peast (see oli kuivaks jäänud, pead ei läinud vee alla), telefonil aku välja ja hakkas oma telefoni soojendama. Me selle mehega korrutasime, et las see telefon olla, su vanematel pole sellest mingit kasu, kui sind enam pole, kuid ta soojendas seda edasi ja korrutas (vist isegi pisarsilmil), et ta vanemad löövad ta maha, kui telefon katki läheb.
Meesterahvas viis meid sõbranna juurde, kus tolle ema meid kohe sisse viis. Sõbranna vanaema oli ka seal, üks neist tegi kohe sauna tule ja jäätunud riided seljast saadud, pandi meid sinna sulama. Muide, kui sõbranna ema oli meid tuppa aidanud, läks ta kohe välja tagasi, et seda meest tänada, kuid ta oli juba läinud. Me ei tea siiani, kes ta oli ja keegi meist pole teda veel tänanud ka selle teo eest.
Ülejäänud õhtu oli juba küllaltki hea, mängisime neljakesi Monopoly ja jutustasime. Ma veetsin öö seal.
Ja seoses sellega, ma pidin muidugi oma emale teavitama, et ma sõbranna juurde ööseks jään. Helistasin nende telefonilt oma emale (sest mu enda oma ei töötanud peale suplust) ja küsisin, kas ma võin sõbranna juurde ööseks jääda (mu ema teadis teda). Ema küsis kohe, et miks ma enda telefonilt ei helistanud. Ma vastasin, et see kukkus vette ja läks katki :D. Ema tahtis seepeale sõbranna emaga rääkida ning too siis rääkis mu emale, mis oli juhtunud.
Kui mu ema seda lugu kellelegi räägib, siis alati nii, et ma ütlesin, et telefon kukkus vette, aga jätsin mainimata, et koos minuga. :D
Ja siit minu küsimus- kus on minu kingid? Eile oli mu teine sünnipäev, ootasin kaarte kirjaga "Palju õnne ellujäämise puhul!"
Kui aga asjast rääkida, siis päris mitu aastat tagasi, kui ma veel põhikooli esimeses pooles õppisin, käisime ühe sõbrannaga rannas jää peal nn uisutamas. Päris pikalt olime erinevate kohtade peal seda teinud, kui jõudsime kirpu. See on üks koht Vana-Pärnu rannast edasi. Seal on väga sügav vesi ning voolukoht. Te vist aimate, kuhu ma sellega jõuan?
Igatahes jah, me vajusime seal läbi jää. Ma mäletan seda veel väga hästi- meil olid mõned meetrid vahet, kuid me vajusime täpselt samal ajal läbi. Hakkasime karjuma (obviously) ja üritasime end tagasi jää peale tõmmata, kuid tulutult. Mõne hetke (ma päriselt ei mäleta, kui kaua me jääaukudes sulistasime, kuid kui loogiliselt mõelda, siis mitte just kuigi kaua) pärast jooksis kohale meie kisa kuulnud meesterahvas, kes juhtus seal oma koera jalutama. Ja ma ausõna ei tea, mida ma oleks teinud, kui ta seal poleks olnud (ei tea jah, mis me teinud oleks..)
Ta juhendas meid, et me ei rahmeldaks vaid vaikselt kõhuli jää peale end tõmbaks (lükkaks?) ja kui selle saavutanud olime, et me siis püsti ei tõuseks vaid kõhuli kaldale läheks.
Õnneks oli ta autoga ning pani meid tagaistmele ja küsis aadressi. Sõbranna ütles enda oma. Mul millegipärast on väga hästi veel meeles, lausa silme ees selline pilt, et mul oli just Lotte helkur ja see oli täiesti jääs. Lisaks muule jäi see veel auto ukse vahele. :D Ja veel mäletan ma sellest sõidust seda, et sõbranna oli endale just jõuludeks (polnud ühte kuudki veel möödas) uue telefoni saanud vanematelt ja kui me autosse istusime, hakkasin mina kohe end soojendama (ikka hingad käte peale, et sooja saada jms), aga sõbranna võttis oma mütsi peast (see oli kuivaks jäänud, pead ei läinud vee alla), telefonil aku välja ja hakkas oma telefoni soojendama. Me selle mehega korrutasime, et las see telefon olla, su vanematel pole sellest mingit kasu, kui sind enam pole, kuid ta soojendas seda edasi ja korrutas (vist isegi pisarsilmil), et ta vanemad löövad ta maha, kui telefon katki läheb.
Meesterahvas viis meid sõbranna juurde, kus tolle ema meid kohe sisse viis. Sõbranna vanaema oli ka seal, üks neist tegi kohe sauna tule ja jäätunud riided seljast saadud, pandi meid sinna sulama. Muide, kui sõbranna ema oli meid tuppa aidanud, läks ta kohe välja tagasi, et seda meest tänada, kuid ta oli juba läinud. Me ei tea siiani, kes ta oli ja keegi meist pole teda veel tänanud ka selle teo eest.
Ülejäänud õhtu oli juba küllaltki hea, mängisime neljakesi Monopoly ja jutustasime. Ma veetsin öö seal.
Ja seoses sellega, ma pidin muidugi oma emale teavitama, et ma sõbranna juurde ööseks jään. Helistasin nende telefonilt oma emale (sest mu enda oma ei töötanud peale suplust) ja küsisin, kas ma võin sõbranna juurde ööseks jääda (mu ema teadis teda). Ema küsis kohe, et miks ma enda telefonilt ei helistanud. Ma vastasin, et see kukkus vette ja läks katki :D. Ema tahtis seepeale sõbranna emaga rääkida ning too siis rääkis mu emale, mis oli juhtunud.
Kui mu ema seda lugu kellelegi räägib, siis alati nii, et ma ütlesin, et telefon kukkus vette, aga jätsin mainimata, et koos minuga. :D
Tuesday, January 10, 2017
Dream Destination
See postitus on kirjutatud inspireerituna ühest 30-day-challenge punktist. Täpselt ei mäleta ja hetkel ei viitsi vaadata ka, aga oli umbes et 5 kohta, kuhu tahaksid reisida vms. Mina teile viite kohta ei kirjuta, kirjutan ühe. Selle eest tahan ma sinna VÄGA minna.
Ma arvan, et enamusel meist on mingi koht, mida nad külastada tahaksid. Kes tahab lähemale reisida, kes kaugemale. Enamasti on nii, et inimesed tahavad minna kuskile soojale maale kõrvetavat päikest nautima. Mina ei taha. Mina tahan minna kohta, kus inimesed räägivad igapäevaselt ilmast (chit-chat), kuid kui vihma sadama hakkab, siis tuleb see üllatusena. Ja vihma sajab seal palju. Kui te siiani veel aru pole saanud, siis annan ühe vihje veel. Mulle maitseb tee piimaga ning nemad joovad seal seda pidevalt.*
Õige- ma räägin Inglismaast. Noh, ja kui veidi täpsustada, siis minu unistuste sihtkoht on London.
Mul alguses ei olnud mingeid erilisi "tundeid" selle koha vastu, kuid need tekitas minu põhikooli ja gümnaasiumi inglise keele õpetaja. Ta võttis väga palju nn kavaväliseid teemasid ning tavaline asi oli see, et me pidime pähe õppima mingeid luuletusi või tegema lühikokkuvõtteid (ja neid peast jutustama) millegi teemavälise kohta. Noh, mitte päris teemavälise, aga võtsime õpikust mingi teema ja sellega seoses õpetaja rääkis meile muud huvitavat (või vähem huvitavat) juurde ja lasi selle kohta mingeid harjutusi teha jne. Näiteks ükskord pidime valima mingi endale meelepärase loo. Üks valis Robbie Williamsi Angels'i ja meile lasti seda lugu ja õpetaja andis meile selle loo refrääni sõnad nii, et seal olid tühjad lüngad ja me pidime need kuulamise järgi ära täitma. No ja Shakespeari To be or not to be (pool) monoloogi on mul endiselt peas.
Pluss juurde aitas ilmselt ka see, et gümnaasiumis oli mul üks valikainetest Briti ajalugu ja kultuur ning no loogiliselt oli ka seal Londonit veidi sees, kuid selleks ajaks oli pisik minusse juba süstitud.
Nüüd ma ei jõua ära oodata, millal ma saan sinna minna ja oma silmaga asja üle vaadata. Noh, muidugi põhilised asjad nagu London Eye ja Big Ben ja tahaks korra oma jalaga London Bridge ka ületada, aga veel huvitavad mind erinevad muuseumid, mida on seal palju. Ja kas teadsite, et väga paljud neist on tasuta?
Muuseumite kohta veel nii palju, et kui enamus tahavad näha selliseid vaatamisväärsusi nagu ongi Big Ben ja tahavad sõita kuulsate Londoni double-deckeritega (hop-on-hop-off bussid), siis mina (ja härra) veedaksime väga hea meelega mitu päeva muuseumites. Minu meelest on äärmiselt huvitav tutvuda koha ajalooga näiteks.
Mõned tasuta muuseumitest: Briti muuseum, National Gallery, Tate Modern, riiklik portreemuuseum, loodusmuuseum jne. Uurisin veidi ja selgus, et tasuta on siiski püsinäitused, kuid need on siiski piisavalt mahukad ja huvitavad, et kui just väga suurt tungi pole, siis ei pea lisanäituste eest juurde maksma ega neid külastama.
Lisaks tahaks külastada ka Borough Market'it, kuhu tasub minna, kui tahad midagi näksimiseks, produkte toiduvalmistamiseks või kui on soovi lihtsalt uudistama minna.
Samas on London selline koht, kus on kõik väga kallis (vähemalt turistidele, ilmselgelt :D), seega peaks selle jaoks veidi rohkem raha korjama ja väga palju maad uurida. Jah, transpordivõimalused on seal head, seega miks ka mitte ööbida kuskil kesklinnast eemal asuva perekese juures, näiteks. Noh, tegelikult ma vaatasin praegu, panin näiteks et kui me läheksime kahekesi minu sünnipäevaks Londonisse, siis (8ks ööks) tuba hotellis läheks maksma 345eur, see oli kõige odavam. Ei midagi luksuslikku, kaheinimesevoodi, tv, vannituba dušiga. Samas kui ma vaatasin kodumajutusi või apartmente, siis need olid alates 1400eur, niiet oleneb täitsa, kui luksuslikult sa seal magada tahad. :D Samas need kõik olid booking.com-is, mujalt ma ei vaadanud, tegin vaid kiire googelduse.
Ohjah, härra lubas min suvi 2017 sinna viia, eks see näha ole, kas ka lähme. :P
*Piima tee sisse panid esimesena ilmselt tiibetlased, kuid kui seda küsida, siis enamus ilmselt vastaksid, et inglased.
Sunday, January 8, 2017
Kassiga reisimisest
Me härraga mõtlesime, et kui järgmine kord Soome lähme, siis võtame oma preili kaasa. Loogiline mõtlemine ja seejärel kiire googeldamine näitasid, et päris nii see ei käi, et kass kaasa ja minek. Noh, muidugi võib ka nii, kuid ma ei hakka riskima sellega, et toll meid kinni peab ja siis trahvi maksma peaks, ja looma siis riiki ikkagi ei lastaks. Ja ma pole selle tõesuses just 100% kindel, aga kuskilt lugesin, et loom võidakse siis üldse magama panna. Aa ja see, et ta on nn salaja sisse toodud, see võib välja tulla ka kohaliku loomaarsti juures. No milleks kõik see? Pigem käin selle mitte just kõige suurema summa välja ja teen asja ametlikult. Aga kõigest lähemalt.
Niisiis, loomal peab olema tehtud marutaudivastane vaktsiin. Selle sai meie preili juba septembris. Me käisime seda veel kaks korda tegemas, mõlemad korrad maksid 20euro ringis, tähendab siis, et alla selle või 20. Aga nüüd on aastaks ajaks sellega korras. Aa, ja selle me tegime hoolimata sellest, et ta meil toakass on. Ma pole end nendel teemadel just kuigi palju harinud (mõõdukalt), kuid olen piisavalt loogilise mõtlemisega, et kui meil on koer, kes käib iga päev väljas ja ka koduaiast kaugemal, siis ta on küll vaktsineeritud, kuid võib selle siiski meie kassile tuua. Ja ka me ise, ilmselt. Seega meie pere loomad on kõik vaktsineeritud.
Veel peab loom olema kiibistatud. Selle tegime nüüd viimane kord ära, ma päris täpselt ei oska öelda, kui palju see maksma läks, tsipa üle 30 euro. Nende lehel on kirjas, et visiiditasu on 10, kiip 13, väikese kiibiga 15 (ma sain aru, et meil on see). Ma ei tea, telefoni teel öeldi, et läheb maksimaalselt 25 eurot, aga läks rohkem. Kiibistamisest veel nii palju, et muidu ma poleks seda tegema hakanud, aga kui kassiga võõrasse riiki minna, siis tahan olla kindel, et kui ta mingil põhjusel peaks ära kaduma (ptui-ptui-ptui!!), et siis oleks võimalikult suured võimalused ta tagasi saamiseks.
Koertel peab olema tehtud ka paelussiravi, kuid kassidel seda ei nõuta. Sellest hoolimata ostsin talle ka kaks tabletti, kuna viimati sai ta seda enne marutõve vaktsiini.
Ja peab olema ka lemmikloomapass. Ma alguses arvasin, et selle all on mõeldud seda tavalist passi, kuhu vaktsineerimised ja asjad on kirjutatud, kuid õnneks oli mul piisavalt oidu arstilt üle küsimiseks. Selgus, et ei, peab olema EL-i lemmikloomapass. Mis vahe neil on? Ma ausalt ei tea. Mõlemas on minu andmed, kassi andmed, vaktsineerimised. Okei, selle tavalise passi peame alles hoidma kuni järgmise marutaudivaktsineerimiseni, kuid muus osas on sama. Edaspidi lihtsalt kantakse sinna EL-i passi.
Ma selle hinnast ei saa ka päris täpselt aru. Nimelt on kirjas, et passi väljastamine koos passi hinnaga on 10 eurot. Kohapeal öeldi, et pass ise maksab 5 eurot. No ja Pärnu kodanike koerad kantakse registrisse tasuta, muidu maksab see 11.50. Okei. Igatahes meil läks kokku 40.40, seal oli siis kiibistamine (ja loodetavasti kanti need anmed kuskile ka :D), pass, passi andmed kanti ka ilmselt kuskile sisse, ja kaks ussirohu tabletti. Arvutage siis ise, tšekilt ma midagi välja ei lugenud, seal oli vaid summa :D.
Need kolm asja olemas, on meie preili valmis naaberriiki minekuks. :)
Noh, tegelikult peab iseenesestmõistetavalt olema ka veel transpordipuur või kott. Me otsisime sobivat ja ma vaatasin ka erinevates ostu-müügi portaalides, kuid lõpuks ema andis enda oma meile. Säästsime umbes 20 eurot, +/-.
Lisaks tahan ma ta kaelarihma külge osta ripatsit, kus peal kassi nimi ja minu või härra telefoninumber. Igaks juhuks, et olemas oleks.
Eraldi teema on see, et kas kass jätta laevasõiduks autosse või ta kaasa võtta. Ma päris kindlalt veel ei ütle, kuid ma kipun arvama, et me jätame ta autosse, et teda mitte rohkem traumeerida. Aga sellest juba mõni teinekord, kui ma olen selle kohta rohkem uurinud.
Niisiis, loomal peab olema tehtud marutaudivastane vaktsiin. Selle sai meie preili juba septembris. Me käisime seda veel kaks korda tegemas, mõlemad korrad maksid 20euro ringis, tähendab siis, et alla selle või 20. Aga nüüd on aastaks ajaks sellega korras. Aa, ja selle me tegime hoolimata sellest, et ta meil toakass on. Ma pole end nendel teemadel just kuigi palju harinud (mõõdukalt), kuid olen piisavalt loogilise mõtlemisega, et kui meil on koer, kes käib iga päev väljas ja ka koduaiast kaugemal, siis ta on küll vaktsineeritud, kuid võib selle siiski meie kassile tuua. Ja ka me ise, ilmselt. Seega meie pere loomad on kõik vaktsineeritud.
Veel peab loom olema kiibistatud. Selle tegime nüüd viimane kord ära, ma päris täpselt ei oska öelda, kui palju see maksma läks, tsipa üle 30 euro. Nende lehel on kirjas, et visiiditasu on 10, kiip 13, väikese kiibiga 15 (ma sain aru, et meil on see). Ma ei tea, telefoni teel öeldi, et läheb maksimaalselt 25 eurot, aga läks rohkem. Kiibistamisest veel nii palju, et muidu ma poleks seda tegema hakanud, aga kui kassiga võõrasse riiki minna, siis tahan olla kindel, et kui ta mingil põhjusel peaks ära kaduma (ptui-ptui-ptui!!), et siis oleks võimalikult suured võimalused ta tagasi saamiseks.
Koertel peab olema tehtud ka paelussiravi, kuid kassidel seda ei nõuta. Sellest hoolimata ostsin talle ka kaks tabletti, kuna viimati sai ta seda enne marutõve vaktsiini.
Ja peab olema ka lemmikloomapass. Ma alguses arvasin, et selle all on mõeldud seda tavalist passi, kuhu vaktsineerimised ja asjad on kirjutatud, kuid õnneks oli mul piisavalt oidu arstilt üle küsimiseks. Selgus, et ei, peab olema EL-i lemmikloomapass. Mis vahe neil on? Ma ausalt ei tea. Mõlemas on minu andmed, kassi andmed, vaktsineerimised. Okei, selle tavalise passi peame alles hoidma kuni järgmise marutaudivaktsineerimiseni, kuid muus osas on sama. Edaspidi lihtsalt kantakse sinna EL-i passi.
Ma selle hinnast ei saa ka päris täpselt aru. Nimelt on kirjas, et passi väljastamine koos passi hinnaga on 10 eurot. Kohapeal öeldi, et pass ise maksab 5 eurot. No ja Pärnu kodanike koerad kantakse registrisse tasuta, muidu maksab see 11.50. Okei. Igatahes meil läks kokku 40.40, seal oli siis kiibistamine (ja loodetavasti kanti need anmed kuskile ka :D), pass, passi andmed kanti ka ilmselt kuskile sisse, ja kaks ussirohu tabletti. Arvutage siis ise, tšekilt ma midagi välja ei lugenud, seal oli vaid summa :D.
Need kolm asja olemas, on meie preili valmis naaberriiki minekuks. :)
Noh, tegelikult peab iseenesestmõistetavalt olema ka veel transpordipuur või kott. Me otsisime sobivat ja ma vaatasin ka erinevates ostu-müügi portaalides, kuid lõpuks ema andis enda oma meile. Säästsime umbes 20 eurot, +/-.
Lisaks tahan ma ta kaelarihma külge osta ripatsit, kus peal kassi nimi ja minu või härra telefoninumber. Igaks juhuks, et olemas oleks.
Eraldi teema on see, et kas kass jätta laevasõiduks autosse või ta kaasa võtta. Ma päris kindlalt veel ei ütle, kuid ma kipun arvama, et me jätame ta autosse, et teda mitte rohkem traumeerida. Aga sellest juba mõni teinekord, kui ma olen selle kohta rohkem uurinud.
Friday, January 6, 2017
Ikka see viirus...
Teate, härra hakkab vaikselt terveks saama. Jep, käis täna arsti juures ja teisipäeval läheb tööle. Täitsa inimese tunne on juba ilmselt.
Ma ei mäleta, kas ma seda mainisin, aga kui me Soomest tulime ja ema peale tööd koju jõudis, nööpisin Cosmopolitan Diva lahti ja kõrvale pakkusin toodud komme. Pidi tulema ilus õhtu, pidime muljetama jne. No ja siis tegelikkus oli see, et härra jäi haigeks ja ma käisin iga natukese aja tagant teda kraadimas ja okseämbrit tühjendamas. Vot siis.
Aga härra jõudis vaevalt terveks saada, kui mina leidsin uuesti oma suure sõbra- NOHU. See kuradima nohu. Minu meelest on see kõige haigem asi üldse. Selle tõttu jääb ilmselt homme ka sõprade sünnipäevale minemata.
Ma tegelt tahtsingi siia tulla ja kurta, et halb on olla. :(
Tuesday, January 3, 2017
30 day challenge. Not
Otsustasin täna, et liitun ka blogipostituste reklaamimise grupiga- mõeldud-tehtud. Hakkasin seal scrollima ja leidsin ka selle kurikuulsa 30 day challengi, millest kõik praegu kirjutavad. Alguse sai see ilmselt SIIT. Kusjuures mulle lisandus lugemiseks taaskord üks blogi. Ma hetkel pole selleni veel jõudnud ning ausalt ei tea ka, millal jõuan, sest mul on telefonis kolm blogi lahti jäetud. Ma ei mäleta, kes kaks olid, aga üks oli Marimell. Otsustasin, et vaatan ka selle nn skandaalse blogi üle. Noh, kuna mul on selline komme, et ma alustan blogi lugemist täiesti algusest (u heard me right), siis tänasesse jõudmisega läheb mul ilmselt veel aega. Praegu olen ma 2015a alguses, kus Hedon on juba sündinud ja esimene fotoshootki tehtud. Aga mitte temast ei tulnud ma siia kirjutama.
Vaatasin seda challengit ja mõtlesin, et teemad on huvitavad, seega osaleks isegi, kuid ma tean end piisavalt, et mul pole selleks piisavalt püsivust. Niisiis otsustasin, et nopin sealt lihtsalt mõned ideed ja tahtmise korral kirjutan neist. :P
Katsun vältida sellist asja, et kirjutan ühe päevaga kõik meeldivad teemad ära ja postitan ka ja ülejäänud kuu on vaikus. Mu sõbranna ütles, et minu puhul on kaks varianti- ma kas lasen postitusi kui kuulipilduja või on siin täielik vaikus.
Vaatasin seda challengit ja mõtlesin, et teemad on huvitavad, seega osaleks isegi, kuid ma tean end piisavalt, et mul pole selleks piisavalt püsivust. Niisiis otsustasin, et nopin sealt lihtsalt mõned ideed ja tahtmise korral kirjutan neist. :P
Katsun vältida sellist asja, et kirjutan ühe päevaga kõik meeldivad teemad ära ja postitan ka ja ülejäänud kuu on vaikus. Mu sõbranna ütles, et minu puhul on kaks varianti- ma kas lasen postitusi kui kuulipilduja või on siin täielik vaikus.
Monday, January 2, 2017
Sellel viirusel polegi vist otsa..
Täna jõudsime lõpuuuks koju tagasi. Eile oli üks, võiks lausa öelda, et kohutav päev, mil ma igatsesin koju ega jõudnud seda kuidagi ära oodata.
No ja täna jõudsimegi lõpuks tagasi. Rõõmu sellest eriti tunda ei saanud. Laevas hakkas härral veidi halb, ei midagi hullu, andsin talle ühe reisitableti. Märjamaal tegime peatuse nagu ikka ja andsin härrale ühe valuvaigisti + veel ühe reisitableti. Ma muidugi ei tea, kas need nii ka aitavad, sest ma ise kasutan neid siiski selleks, et sõit üle elada, kuid ükskord oli vennal pohmell ja oli vaja linnas liikuda (käisime tal pealinnas külas), siis ema andis talle neid. Pärnu sõites hakkas tal kolmnurgas(? See koht, kus ribid ära lõpevad, keskel) valutama (nagu mul aastavahetusel) ning kuidagi hädaga sõitis koju ikkagi. Minul lube pole ja sõita ma ka ei oska ning härra vend magas tagaistmel, väga muud võimalust polnud ning olgem ausad- ta on mul veidi kange ka.
Lõpuks päriselt koju jõudnud, viskas ta diivanile teleka ette pikali ja seal on ta kuni praeguseni (kell sai just üks öösel). Enesetunne on tal iga tunniga (ilmselt isegi kiiremini) halvenenud. 15 minutit tagasi ta oksendas ja tal oli palavik 37.7. Kirjutan selle postituse lõpuni ning lähen teda uuesti kraadima. Tundub, et varsti peab palavikku alandama hakkama, kuid seda ilma ravimiteta, kuna tal ei püsi absoluutselt mitte miski sees. :(
Nii kurb on vaadata teda, kuidagi lohutada ei oska. Ütlesin, et enamusel kestab see vaid ühe päeva ning tuleb lihtsalt ära kannatada. Tegin isegi selle jubeduse ükspäev läbi, seega tean suurepäraselt, millest räägin. Kui me Soome läksime, algas emalgi see trall ning ta ütles, et samamoodi lihtsalt kannatas ära. Ega mingeid rohtusid nii kui nii võtta ei saa, kui need sees ei püsi.
Helistasin 1220 (tasuta perearsti nõuandeliin), kuid kahjuks ei saanud sealt kedagi kätte ning peale 5-minutilist ootamist loobusid. Juba minu tutvusringkonnas on praegu nii palju inimesi, kes on selle läbi põdenud või parajasti samamoodi siruli voodis, mis see arv siis kogu riigi peale kokku on. Ilmselt üritavad päris paljud inimesed sealt nõu saada hetkel. Praeguse seisuga pole plaani sinna uuesti helistada ka, kuid kui peaks päris hulluks minema *ptui-ptui-ptui*, siis kindlasti proovin uuesti.
Kell hakkabki juba nii palju saama, et viimasest kraadimisest on täpselt nii palju aega edasi läinud, et on aeg uuesti minna. Härra enne tegi nalja ka (tegelikult ta vist mõtles seda tõsiselt, kuid tal polnud siis veel nii halb ka)- ütles, et läheb homme tööle!
No ja täna jõudsimegi lõpuks tagasi. Rõõmu sellest eriti tunda ei saanud. Laevas hakkas härral veidi halb, ei midagi hullu, andsin talle ühe reisitableti. Märjamaal tegime peatuse nagu ikka ja andsin härrale ühe valuvaigisti + veel ühe reisitableti. Ma muidugi ei tea, kas need nii ka aitavad, sest ma ise kasutan neid siiski selleks, et sõit üle elada, kuid ükskord oli vennal pohmell ja oli vaja linnas liikuda (käisime tal pealinnas külas), siis ema andis talle neid. Pärnu sõites hakkas tal kolmnurgas(? See koht, kus ribid ära lõpevad, keskel) valutama (nagu mul aastavahetusel) ning kuidagi hädaga sõitis koju ikkagi. Minul lube pole ja sõita ma ka ei oska ning härra vend magas tagaistmel, väga muud võimalust polnud ning olgem ausad- ta on mul veidi kange ka.
Lõpuks päriselt koju jõudnud, viskas ta diivanile teleka ette pikali ja seal on ta kuni praeguseni (kell sai just üks öösel). Enesetunne on tal iga tunniga (ilmselt isegi kiiremini) halvenenud. 15 minutit tagasi ta oksendas ja tal oli palavik 37.7. Kirjutan selle postituse lõpuni ning lähen teda uuesti kraadima. Tundub, et varsti peab palavikku alandama hakkama, kuid seda ilma ravimiteta, kuna tal ei püsi absoluutselt mitte miski sees. :(
Nii kurb on vaadata teda, kuidagi lohutada ei oska. Ütlesin, et enamusel kestab see vaid ühe päeva ning tuleb lihtsalt ära kannatada. Tegin isegi selle jubeduse ükspäev läbi, seega tean suurepäraselt, millest räägin. Kui me Soome läksime, algas emalgi see trall ning ta ütles, et samamoodi lihtsalt kannatas ära. Ega mingeid rohtusid nii kui nii võtta ei saa, kui need sees ei püsi.
Helistasin 1220 (tasuta perearsti nõuandeliin), kuid kahjuks ei saanud sealt kedagi kätte ning peale 5-minutilist ootamist loobusid. Juba minu tutvusringkonnas on praegu nii palju inimesi, kes on selle läbi põdenud või parajasti samamoodi siruli voodis, mis see arv siis kogu riigi peale kokku on. Ilmselt üritavad päris paljud inimesed sealt nõu saada hetkel. Praeguse seisuga pole plaani sinna uuesti helistada ka, kuid kui peaks päris hulluks minema *ptui-ptui-ptui*, siis kindlasti proovin uuesti.
Kell hakkabki juba nii palju saama, et viimasest kraadimisest on täpselt nii palju aega edasi läinud, et on aeg uuesti minna. Härra enne tegi nalja ka (tegelikult ta vist mõtles seda tõsiselt, kuid tal polnud siis veel nii halb ka)- ütles, et läheb homme tööle!
Sunday, January 1, 2017
Minu mõtted aastavahetusest
Ma ei teinud seekord (...eelmine aasta) ei jõulu- ega aastavahetuse kohta postitust, seega otsustasin nüüd kirja panna mõtted, emotsioonid ja tunded, mis valdasid mind eile.
Ärgates polnud väga midagi viga, päev nagu iga teine, mõtlesin. Aga siis jäin magama ja ärgates (kell ei olnud palju, aga pime oli juba, nelja või viie ajal ehk) avastasin, et perenaine teeb õhtuseks lauaks ettevalmistusi ja kella kuue ajal hakkas juba pidev paugutamine, mis muide kestis südaööni välja ja veidi pealegi, nagu ikka.
No ja siis me istusime lauda ja mida edasi aeg läks, seda rohkem soovisin ma magama minna ning mõtlesin, kui hea oleks tol hetkel kodus olla olnud. "Esimene käik" söödud, mõtlesin, kas oleks vara magama minna, kell oli kuskil 9 ehk. Otsustasin siiski vastu pidada.
Magama ma ei läinud, aga veidi rohkem kui kümme minutit enne südaööd tegin härrale ettepaneku kahekesi välja minna. Õnneks talle see sobis väga, ka tema tahtis eemale saada.
Nii möödus meie aastavahetus- olime kahekesi võõras linnas kuskil tänaval, vaatasime ilutulestikku, ma vaevlesin meeletu (kõhu)valu käes ja kuskil veerandist jõudsime tuppa tagasi. Paar minutit suhtlesime teistega (ei soovinud keegi kellelegi head uut ega midagi) ja läksime voodisse. Võin julgelt pakkuda, et kuskil kell üks ma magasin juba kindlalt.
Head uut soovisimegi vaid härraga üksteisele, kui väljas olime ning sedagi mitu minutit peale aasta algust nii muuseas, ja kui koju tulin, siis emale.
Ma olen alati arvanud, et mulle meeldivad pühad (jõulud ja aastavahetus), kuna kogu pere on siis koos, kuid see aasta ma tundsin, et polegi nii. Juba eelmisel aastavahetusel tundsin ma, et tahaks lihtsalt voodisse minna ja pidustused jätta kus see ja teine.
Seekord vaatasime edekabelit, nagu ikka, ja tahes tahtmata mõtlesin ma kunagistele aastavahetustele, kus me istusime perega laua taga ja vaatasime "kohustuslikku programmi" ning peale seda läksime välja, sest kell hakkas juba südaööle lähenema. Läksime koos perega silla juurde, teepeal suhtlesime kõigiga, kes vastu tulid ning silla juures vaatasime rakette ja avasime šampused.
Ma arvan, et üks olulisemaid põhjuseid mu kurvastuseks ongi see, et enam ma ei saa head vana lõppu ja uue algust oma isale soovida ning seetõttu tundub see kõik kuidagi... mõttetu.
Pakkusin härrale, et teeks hoopis oma traditsiooni- istuks, sööks, ja enne südaööd läheks voodisse, et ärkaks lihtsalt järgmisel päeval, mis sest, et meie une ajal on aastanumber vahetunud.
Subscribe to:
Posts (Atom)