Oled väsinud? Aga eks sa siis maga end välja!

Mul on viimasel ajal probleeme unega. Ei, mind ei vaeva enam unetus, mul on hoopis pidev väsimustunne. Hommikul ärkan kell seitse, enne viite õhtul jõuan töölt koju ja lähen magama. Üheksa ajal teen silmad korraks lahti, võib-olla näksin midagi ning jään uuesti magama.

Ema soovitas arsti juurde minna ja vereproov anda, kuna kui tal viimati selline väsimus oli, oli tal kasvaja.

Igaks juhuks muidugi ka googeldasin ning seal on põhimõtteliselt kaks varianti: a) sul on vähk või b) maga end korralikult välja.

No ma ei tea, kui üle poole ööpäevast magamine ei kaota väsimustunnet ära, siis pole ilmselt asi siiski magamatuses..

Mu perearst võtab minu mäletamise järgi vaid reedeti kella kuueni vastu ja kuna ma poole viieni tööl olen, siis see oleks ainuke päev, mil minna saaksin. Kuna härra aga teeb Soome minemise plaane, siis lükkub see ilmselt järgmisesse nädalasse. Ehk siis ma saan poolteist nädalat (+ proovi tulemuse teada saamiseks kuluv aeg) worst case scenario-sid välja mõelda.

Lühikokkuvõte viimastest päevadest

Ma mõtlesin, et tulen üles, võtan riided seljast, viskan voodisse (diivanile) pikali ja hakkan blogima. Jõudsin voodisse minekuni ja lõin oma pea vastu käetuge ära...

Tahtsin vahepeal mitu postitust teha, aga ausalt öeldes võtsin telefoni üle mitme tunni alles praegu kätte, läpakast rääkimata.

Homme on juba pühapäev, kuid mind see eriliselt ei morjenda. Jah, ma pean esmaspäeval tööl liinijuhi käest jälle palgata puhkust küsima, kuid see selleks, sellest mõni teine kord.

Miks pühapäev mind ei morjenda? Sest ma olen nende vabade päevadega nii palju asju teinud. Vähemalt ei ole nii, et neli vaba päeva ja ma pole mitte midagi teinud.

Neljapäeval käisid sõbrad külas ja istusime ligikaudu 12 tundi väljas, nautisime head sööki, jooki, päikest, kaardimänge ja seltskonda.

Reedel saatsime sõbrad ära ja läksime vennale järgi. Peale seda tuli isa parim sõber oma naise ja lapsega külla ning istusime hiliste õhtutundideni väljas, viskasime nalja, sõime, jõime ja meenutasime vanu häid aegu. Oli hea kuulata, kui inimesed, kes mu isa väga lähedalt tundsid, rääkisid, et isa oli mul suure südamega ja hea inimene. Vigastas end küll palju, kuid siiski, hea inimene.

Enda vigastamise koha pealt, ema rääkis, kuidas isa käis kalal või kuskil, ja tuli koju, puuoks läbi sõrme. Reaalselt. Ühelt poolt läks sisse, teine ots tuli teiselt poolt välja. Ema kamandas ta ruttu emosse, kus küsiti ala et noh, mis teil viga. Selle peale isa ütles, et pind on sõrmes, ja siis näitas sõrme. :D

Täna istusime aias, härra sõbrad tulid ka. Mitmed tunnid hiljem sõitsime Kabli randa, kus ma see aasta esimest korda ujumas käisin (basseini ma ei arvesta).

Nende kahe väljas oldud päevaga sain ma nii palju päikest. Kui ma neljapäeva õhtul ei saanud riideid selga panna ilma, et mul ülivalus oleks, siis kujutage ette, milline ma täna olen. Koju jõudes viskasin esimese asjana rinnahoidjad seljast ja panin veidi laiema nabapluusi selga ja viskasin diivanile pikali, et surema hakata. Lisaksin pildi ka, kuid telefoniga ei saa ma seda miskipärast endiselt teha.

Vaatasime õhtul Corpse bride-i ka. Noormeeste arvamust ma küsima ei hakanud, kuid mulle endale meeldis küll. Kuidagi lühike oli vaid.

Lõpetan aga praegu (et 9gag-ima hakata xD).

Jaanid 2016

Ma mainin alguses kohe ära, et igasugused pühad on minu jaoks oma tähenduse kaotanud ja need on nüüd nagu lihtsalt mingid (vabad) päevad, mil pere või sõbrad saavad kokku ja veedavad koos aega.

Seega pole vist mingi üllatus, et ma mõned nädalad tagasi veel ei mõelnud sellele, et juunikuu saab läbi ja sellega läheneb ka jaanipäev. Alguses ma tegelikult ei tahtnudki midagi teha, aga siis jäi ikka jutt, et mõned sõbrad tulevad külla ja teeme mingi istumise.

Eile oli ses suhtes väga imelik, et oli jaanipäev ja päike paistis, kujutate ette? Korraks tulid pilved, aga needki läksid ruttu ära ja päike tuli taas välja. Me emaga põlesime eile päris korralikult ära.

Istusimegi kõik aias, sõime, jõime, mehed grillisid, tegime mõned kaardimängud. Kaardimängudest olid esindatud tavalised kaardid, Baila 2, kolm pakki Moonshine'i (tavaline, extra horror ja extra hot) ja kaks pakki reaalsuskontrolli. Moonshine ajal ma filmisin ise ja lasin ka meestel veidi filmida, sest päris palju nalja sai. See on aga selline mäng, mida ei saa kohe kindlasti kainelt mängida. Oleks lihtsalt kuidagi lamp. No öelge nüüd, kas te mängiks kainena mängu, mille eesmärk on säilitada inimlikkus? I don't think so.

Alustasime kuskil peale kolme ning lõpetasime pool kolm öösel, oli päris korralik istumine. Aeg läks aga kuidagi väga kiiresti ning toitu ja jooki oli varutud nii palju, et ma saan ühe nädalavahetuse veel mingi peo korraldada. Seega kel huvi, andku teada ja tulge külla. :D

Lõpetuseks räägin sellest, kuidas vend metsa läks. Ta läks sõbranna ja tolle õe perega Pärnust 40km eemale telkima. Kuna tal on aga nädal aega puhkust, aga teised tahavad nädala lõpuni seal olla, siis vend hoiatas härrat, et too oleks valmis, kui ta reedel helistab ja härra endale järgi kutsub. Põhjendus? Kuna ta ei kavatsegi tervet oma puhkust kuskil metsas veeta.

Inga ei avalda arvamust

Härra läks vennaga välja mõneks ajaks ning ma hakkasin Mer Monday videosid vaatama. Ma ikka üritan aeg-ajalt neid jälgida, kuid enamasti unustan need mõneks ajaks ära ning siis vaatan mitme nädala jagu tagantjärgi. 

Sealt ma sattusin kuidagi uitama ja hakkasin erinevate youtuberite videosid vaatama. Siit alates ei nimeta ma mitte ühtegi nime, vanust, sugu, mitte midagi. Ma ei taha end kuskile vahele mässida, kuid see, mis seal toimus, tundus minu jaoks nii absurd, et ma lihtsalt pidin blogi lahti võtma ja käed hakkasid kui iseenesest kirjutama. :)

Ühesõnaga, on üks isik, kes on väga kaua youtuber olnud ning ilmselgelt on ta ka räigelt pro, eksole. Ja siis ta kommenteerib teisi youtubereid. Mis mulle sellest videost silma/kõrva jäi?

*Inimene defineerib sõna "youtuber" ning kõik, kes ei tee seda nii, nagu tema ütleb (ta loetleb seal ka mingeid punkte), ei ole üldsegi youtuberid.

*"Ah Delfi lihtsalt promob teda, mingi kaks nädalat järjest on siin see üks ja sama mõttetu video!!!" ...

Okei, ma vaatasin seda nimetatud videot ning ei kuulu minu maitse-eelistuste hulka, kuid kammoon, kulla inimene. Kes oled sina, et võid teisi niiviisi maha teha?  "See on lamp, see on tont, see on pask.." Okei, need polnud tema sõnad, kuid mul on selektiivne kuulmine. 

* Miks Delfi teda promob? Ta ju isegi ei oska! "Okei ma katsun seda videot viis sekundit vaadata. *** ei ma ei suuda, kõik, ma sain ajukasvaja (?)" 

Tunnistan ausalt, mul jooksis hetkel mõte kokku. Igatahes, mainin vaid seda, et kõik nad on alaealised. Ma sattusin sellele videole ühe teise video kaudu, kus seda kommenteeriti. Hea küll, see video (mille kaudu ma anger-postituseni jõudsin) ei olnud just kõige suurema sisuga ning ma saatsin isegi härrale selle lingi, et homme selle video järgi joomismängu mängida (nagu ja see plõks vms, mida suuga teha saab), kuid siiski. Inimene on üritanud, ta jääb seal igati viisakaks, ta monteerib kokku mitmeid sündmusi ning reaalselt teeb ka midagi videos, mitte lihtsalt ei istu ja kommenteeri. 

Ja siis on see teine video.. kus mingi alakas materdab teisi ning uhkustab oma ropu sõnavaraga. Real mature. 

Vett ja leiba

Tuleb mingi random mulapostitus, aga ehk elate üle.

Pealkiri tuli sellest, et kui ma hakkasin kaheksaks tööl käima, siis ma ärkasin härraga koos ja ta nägi, mis ma omale lõunaks kaasa võtan. Ma panin omale pudelisse vett ja tegin võiku kaasa. Härra küsis selle peale, kas ma tööl ainult vett ja leiba sööngi... Ja nüüd nad vennaga norivad mu kallal. Sõime spagette ja härra võttis omale leivaviilu toidu kõrvale. Toit oli aga juba toas ja ta tuli ainult selle viiluga. Küsis: "Kas ma vett ka saaksin?" Ha. Ha.

Eile tuli vend Pärnu ja ta tuli mulle tööle vastu. Ema rattaga. Ja ta suutis mu ära rääkida, et ma pakiraamile istuks. Okei, istusin siis. Ta sõitis läbi aukude ja silla juures oli mingi metalltoru maa sees püsti, hästi lühike, ja ta sõitis täpselt nii, et ma lõin oma jala vastu seda ära. Ja see oli päris valus. Enne ülekäigurada tulin maha ja keeldusin tagasi istuma. Ta ütles, et tal on vaja ruttu koju jõuda, sest tahab bussile minna. No mis mul siis teha jäi, hakkasin jooksma. Kuni ta ütles, et tegelt tal pole vaja bussile minna. Ta ütles seda veidi enne kodu...

Teate, mis kell mina täna ärkasin? 4.15. 4 kuradi 15!! Mul oli aken lahti ja linnud otsustasin akna taga säutsuma hakata. Mul läks uni ära ja ma ei viitsinud voodis vedeleda. Otsustasin pesema minna, see tundus olevat hea mõte täpselt nii kaua, kuni ma pead föönitama hakkasin.

Veidi enne kuute olin tööl ja plaanis oli teha kolm ületundi. Kuna täna oli 5-tunnine tööpäev, siis tahtsin kaheksa tundi teha, sest need kolm makstakse pooleteistkordselt. Mõte oli hea, aga kokkuvõttes tegin poolteist tundi üle, sest mitte kui midagi polnud teha. Niigi venitasin kõikide asjadega, ja suutsin poole üheni vastu pidada.

Also ma unustasin lõunal käia. UNUSTASIN.

Teate, mis on awkward? Ma olin täna kolmandat päeva uues kohas uute inimestega. Ja siis selgus, et ühel on sünnipäev täna. Kaks töökaaslast tulid veidi hiljem ja ma olin umbes nagu: eee ma tulen ka teiega koos õnne soovima, wait for me!

Nüüd on aga töönädal läbi ja ees on pikk nädalavahetus.

Praegu ootan, kuni härral muru niidetud, et siis raamatukokku ja toidupoodi minna ning pool neli ootab vennanaine mind ja teeb mu ripsmed korda, juhuu! Ma ise tunnen, et ma oleks nagu kukk, kes on kaklemas käinud. Üks silm on nii hõredaks jäänud ripsmetest. Aga noh, vähemalt saan jaanipäevaks ripsmed korda.

Ma võtsin viimati raamatukogust S. Kingi Surmahotelli mõlemad osad ning hakkasin eelmine nädal neid hooga lugema. Üleeile sai teine osa läbi ja ma olin harjunud neid enne magama jäämist voodis lugema. Eile viskasin voodisse pikali ja mõtlesin, et võtan raamatu kätte. Siis mulle meenus, et oot, pole ju enam, mida lugeda. See oli üks sellistest hetkedest, kus tundub, et elu on mõttetu ja läbi. :D

Ma aga tõmban otsad kokku ja hakkan ehk ülevad veidi kraamima.

Nädalavahetusest töönädalasse

Nädalavahetus on kenasti lõpule jõudnud ning ma ei ütleks küll, et halb ilm seda kuidagi rikkunud oleks. Täna näiteks oli väga ilus ilm. Käisime härraga valgerannas ning parklas hakkas mul lausa nii palav, et võtsin jaki seljast.

Kuskil nelja ajal oli isegi nii soe, et istusime sõbrannaga tunnikese aias ja ei ütleks, et oleks külm olnud. Jah, tuul oli tugev, aga ega see midagi ära ei rikkunud.

Teate, mis? Ma mõtlesin veel kaks nädalat tagasi, et ma ei tee jaanidel midagi ning istun kodus. Siis üks sõbranna aga veenis mind ümber ning otsustasime, et koguneme minu juurde- hea seltskond, isetehtud marinaadis liha, mõmed seltskonnamängud ja lõke. Minu jaoks tundub väga hea plaan olevat.

Aga aeg on lausa nii kiiresti läinud, et samal ajal, kui sõbrannaga plaane tegime, mõtlesin ma, et kuhu sul kiiret, jaanipäevani on ju veel nii palju aega. Ja siis jõudis kohale, et ups, mõned päevad veel ja ongi jaanid käes.

Nädalavahetusega jäin igati rahule ning ma ei usu, et järgmine nädal töö suhtes kuigi kurnav tuleb. Olgem ausad, kaks ja pool päeva ju kõigest. Üritan küll kolm täispikka päeva teha, kuid see ei olene juba minust. Homsest olen uues kohas tööl (tõsteti firmasiseselt ümber) ning eks siis selgub, kas on nii palju tööd või mitte.

Praegu aga tulime kinost. Vaatamas käisime "Now you see me 2" ning väga lahe film oli. Mis mul aga kripeldama jäi oli see, et naine elab üle kaklemised, tuule, vihma, aga kui mehega suudleb, kulub kohe huulepulk maha.

Jah, ma märkangi filmides selliseid asju. Näiteks kunagi meeleheitel koduperenaistes jõulupeol vms oli Breel müts kord üht, kord teist pidi.

Teile aga ilusat algavat uut nädalat! :)

Mis halb ilm?

Kellel kodus aknaid pole, siis teen väikse ülevaate- sajab paduvihma, seda hommikust saati, puhub väga tugev tuul ja linnas on isegi puid murdunud nii, et juured maapinnal.

Kõik virisevad, et mis jama ilm ja midagi ei saa teha. Mis mõttes? Jah, õues ei paista päike ja pole kümneid soojakraade, kuid ma küll ei virise. Sain täitsa edukalt poes käidud, toa koristatud ja istun nüüd mõnusalt diivanil ning naudin S. Kingi raamatut. Ma pole seda terve nädal kätte võtnud, sest olen olnud tööl või väljas. Nüüd on vaba päev ja kasutan võimalust hea raamatu lugemiseks.

Jah, meil pole täna telekas pilti ja puudub ka internetiühendus, kuid telefonis on meil kõigil nett olemas. Emagi on juba viimased kaks tundi köögis ja praeb õhtusöögiks kala, taustaks mängimas raadio. Ta laulab kaasa ja teeb ka mõne tantsusammu.

Jah, ma tean, kui nördinud võivad olla inimesed, kellel on täna koolilõpetamine, kuid sotsiaalmeedias jagatud pilte vaadates ei ütleks, et ilm neid kuidagi segaks. Jah, ka minu gümnaasiumi lõpetamise päeval sadas paduvihma, kuid sellest hoolimata saime tehtud ilusaid pilte ning kodus sai isegi grillitud.

Ärge laske halval ilmal enda tuju rikkuda, vaadake pigem, mida saate kodus ära teha. Minul näiteks on plaan meisterdama hakata, kui raamat läbi. Lisaks plaanin veel mäkist läbi käia ja vend toob oma lapse meie juurde. Kollide kompaniid ja jääaega saame ikka vaadata.

Praegu aga lõpetan, kuna ema juba hüüdis mind, et ma juustukastet tegema läheks. :)

8 toiduga seotud fakti Inga kohta

1. Ma söön kõike, mis võimalik, lusikaga kausist. Seda muidugi kodus, külapeal või väljas söön noa ja kahvliga, nagu viisakas inimene ikka. See on viimase viie aastaga tekkinud kiiks.
2. Mandariini või apelsini süües kaotan ma isu, kui näen vähemalt kahte seemet, ma lihtsalt ei suuda sundida end edasi sööma.
3. Ma ei suuda süüa jogurteid ja jogurtijooke, kui seal on tükid sees. Ainuke erand on maasikajogurt. 
4. Väiksena sõin ma kõiki puuvilju, marju jms, välja arvatud murakas. Murakaid ma olen ühe korra söönud. Ma olin siis väike ja käisin isaga metsas. Pärast hakkasime autoga sõitma ja mul hakkas väääga halb, ma seostasin neid murakatega (mis ilmselgelt ei olnud selle põhjustaja, ma lihtsalt ei kannata sõita autos, kus on sees umbne ja palav, tol ajal ma seda aga veel ei teadnud. Teised marjad on mul kuskil viimase 5-6 aastaga vastu hakanud. Ma ei söö mustikaid, sõstraid, kiivit, konserveeritud aprikoosi, ma pole kunagi söönud ega söö ka praegu ananassi, jne. Lisaks ei söö ma paljusid asju, kui nad kuskil sees on, nt kirsikook. Ma söön kirsse, aga mitte kooki, kus on sees kirsid.
5. Ma võin olla päev läbi söömata, ise sellest aru saamata. Seda juhtub eriti, kui mul on sisukas vaba päev. Ma teen päev läbi igasuguseid erinevaid asju ja õhtul hakkan mõtlema, mis ma päeval söönud olen, siis meenub, et ahjaa, nagu polegi midagi. Väga tervislik. :)
6. Mul on laktoositalumatus, kuid ma ei suuda piimatoodetest loobuda. Eriti hullult mõjub mulle hapukoor, kuid see on mu lemmik piimatoode ja ma ei kujuta ettegi, et ma sellest loobuks. 
7. Ma ei söö kala. Kunagi sõin, kui mu isa praadis, suitsutas või kuivatas kala, kuid ma ei tea kedagi, kes neid sama hästi teeks, seega ma ei söö neid.
8. Ma igatsen oma isa tehtud suppe, eriti seljankat ja borši. Ema küll ütles tema toitude kohta surm vaenlasele läbi soola, kuid ma jumaldasin tema tehtud toite. Eriti külma suppi.

Ma tahtsin tegelikult teha lihtsalt faktipostitust, kuid kui viis olid juba toiduga seoses, siis otsustasin samas vaimus jätkata. 

Kui mul enam midagi pähe ei tulnud, siis palusin härralt abi. Ta ütles: "Su mehele meeldib juustušnitsel.. Sulle meeldib oma mehe juustušnitslist ampsu võtta." Minu nägu nähes mõtles ta veidi ja ütles: "Sulle meeldis kunagi kooke teha... kunagi."

Olen endiselt elus!

Viimati kirjutasin läbi vihaloori, kuid praegu jõudsin koju ning mõtlen, et kõik on hästi- mul oli täna viimane päev liinil (mis oli ko-hu-tav!!!), osakonnajuht on leebunud ning isegi ütleb mulle tsau, rääkimata sellest, et ta tuleb mu juurde ja viskab nalja, ma sõin just ema tehtud kartuliomletti, mis oli niiii maitsev, ja täna on reede. Lisaks on vahelduva eduga terve päeva sadanud ning ma endiselt hellitan lootusi, et tuleb ka äike ära. Mul on nüüd kaks vaba päeva ja uuest nädalast alustan uuelt positsioonilt. Ma küll ei tea, mis selle positsiooni nimi on, aga noh, midagi ma ilmselt tegema hakkan. you know, komponente otsima ja nii.

Mul kahjuks pole teile praegu enam midagi kirjutada (tegelikult oleks, aga ma olen niiiiii väsinud), seega ütlen siinkohal tsau ja soovin teile kõigile kaunist nädalavahetust! :)

Long time no see

Ma tean, et ma pole piinlikult kaua midagi kirjutanud, kuid tegelesin viimased päevad ühe pisikese asjaga, seega polnud aega kirjutada, kuid siin ma nüüd olen- maruvihane ja valmis kõigil näod täis sõimama!

Tegelikult päris nii ei ole, et sõimaks kõigil näod täis, kuid maruvihase jutt oli sulatõsi. Nimelt ma mainisin, et ma käin nüüd kaheksast poole viieni tööl nagu normaalne inimene, kuna töötervishoiuarst kirjutas mulle vahetustega töötamise keelu. Töötervishoiuarst, kelle juurde tööandja ise mind saatis, kui ma ütlesin, et mulle ei sobi vahetustega töötamine.

Edasi kulges asi nii, et mitu päeva läks aega enne, kui tõend tööandjani jõudis ning siis kuskil nädal aega peale tõendi jõudmist võttis tööandja minuga ühendust, et jah, tõend jõudis nendeni ning nad mõtlesid, kuhu mind panna, ja otsustasid lõpuks, et lähen liini pealt ära kuskile mujale. Öeldi, et kuna minu asemele on vaja keegi teine välja koolitada, siis ma pean veel kaks nädalat maksimaalselt liini peal olema. Mainiks ära, et polnud ühtegi õpilast, keda välja koolitada. Teiseks mainiks ära, et ma olen teist nädalat (sellest ajast) liinil. Jah, ma sain, mis soovisin, ma käin kaheksast poole viieni. Ja siis ma vaatasin järgmise nädala graafikut..

Selle järgi olin ma liinil kahe inimesega, kes töötavad vahetustega, ehk kuuest poole kolmeni. Läksin asja uurima, selgus, et jah, ju ma siis olen ka kuuest poole kolmeni. Päriselt või? Järgmiseks mõtlevad, et ahh sul nii kui nii midagi vastu pole, käi see üks nädal siis õhtuses vahetuses ka ära. No kurat, milleks see tõend siis, kui nad saavad mind oma vajaduste järgi vahetustes ringi tõsta?

Nali selle juures on see, et minu osakonna juht ütles, et kuni ma liinil olen, olen ma koos ühe teise töötajaga esimesel liinil KAHEKSAST POOLE VIIENI!!!!

Ughhhh kui kuri ma praegu olen. Kuna ma ei soovi ühtki nime avalikustada ega kõike muud jama välja tuua, siis siin ma praegu lõpetan.

Pea püsti, täna on juba kolmapäev!

Laupäev ja grillfest

Üks sõbranna ütles, et ta osaleb ka kooliga grillfestil ja ta rääkis mulle seda, kui need kõige soojemad ilmad olid. Ma siis kujutasin ette, kuidas ma panen oma ilusa sinise maani suveseeliku ja uued suvejalatsid jalga ja lähme ema ja härraga hea toidu festivalile. Tegelikkus oli aga selline:

Vihma sadas, tuli lausa padukat, ja niiii külm oli.

See aga ei takistanud meil kohale minna. Läksime, tegime vaikselt kogu alale tiiru peale, saime kõhu näidistest punni, koti kõike head-paremat täis ja olime lõpuks täiesti läbi külmunud.

Kell veerand kaks istusime juba autos, käidud oli grillfestil, raamatukogus ja toidupoes. Teate, kui hea on üle nii pika aja raamatut lugeda? (Tahaks väga jätta mainimata, et jäin raamatut lugedes magama... ma olin väsinud. :D ) Viimati vist oligi siis, kui kaks nädalat haiguslehel olin, siis lugesin kahe päevaga 1-2 raamatut läbi, kuidas parajasti enesetunne oli. Ja siis ema koguaeg käis raamatukogu vahet mulle uusi Dontsova teoseid tooma. Tegelikult muidugi ei saa öelda uusi, kuna ma olen enamus tema eesti keelde tõlgitud raamatutest läbi lugenud ja ma läksin teisele (mõne puhul ka kolmandale) ringile.

Grillfestil ma tegelikult eriti pilte ei teinudki, kuna käed olid enamasti taskus, jällegi, kuna nii külm oli. Ma enne mõtlesin naljaga, et paneks käpikud kätte, kuid kohapeal kahetsesin, et ma seda teinud polnud.

Mul olid tänase grillfesti külastusega suured plaanid. Kui plaan A nässu läks, mõtlesin plaan B kasutusele võtta ja vähemalt pildirohke postitus sellest teha, aga noh, jällegi, pole pilte.

Mis aga kõige tähtsam- vend tuli pealinnast külla! Ma praegu lõpetangi ja lähen vaatan, mis nad emaga all teevad. Õhtu lõpetuseks on plaan S. Kingi raamat kätte võtta ja enne uinumist veidi lugeda. :)

Üks eriti pikk reede

Täna hommikul ärkasin mõttega, et on reede. Lähen tööle, olen seal oma kaheksa ja pool tundi ära ja olen valmis nädalavahetusele vastu minema.

Tööl juhtus ka aga selline naljakas asi, et.. ah, ma parem räägin algusest.

Umbes poole kümne ajal käis korraks mingi sähvatus läbi. Või noh, elekter läks korraks ära, aga see oli selline silmapilgutamise pikkune, et ma päris täpselt ei saanudki aru, kas see oli ainult meie liinil või mujal ka. Kuna mul oli külm, siis ma elasin taaskord ahju otsas ja mõtlesin esiti, et kui see vaid meie liinil oli, kas ma siis äkki läksin kuskile pihta ja oli see siis ehk minu tekitatud. Veidi aja pärast läks aga kõikidel liinidel elekter ära korraks. Siis ma naersin töökaaslasega, et vot see küll minu tekitatud polnud.

Tõusime ja hakkasime uurima, mis toimus, kuna kõik masinad lülitusid välja ja hakkasid uuesti tööle. Juba nägime, kuidas liinijuht jookseb liinide vahel ning inimestele selgitusi jagab. Meie liin on aga kõige kaugemal (ukse poolt tulles liiguvad liinid järjekorras neljas, kolmas, teine, esimene.. seega on esimene liin viimane) ja liinijuht polnud veel meie liininigi jõudnud, kui juba hüüdis, et plaadid masinatest välja. Jah, oleks võinud seda teha küll, kuid neid ei saa ilma jõuta kätte, kui masinad ei tööta, me olime aga kaks naisterahvast. Ootasime siis, kuni masinad tööle hakkavad ja lasime plaadid välja, pesime ära ja panime uuesti masinad käima. See kõik võttis aega umbes 15-20 minutit.

Kurjaks sain ma aga siis, kui oli umbes kuus paneeli masinates ja toimus järjekordne elektrikatkestus. Töökaaslane viskas veel nalja, et firmal arve maksmata.

Igatahes, seekord tuli tehnik meie liini juurde ja ütles, et pole vast mõtet masinaid enam tööle panna. Ta aitas mul paneelid välja võtta ja ma sain neid pesema hakata.. jälle..

Tuli liinijuht ja ütles, et hakkaksime liinil hooldust tegema. Mõtlesin, et esmaspäeval alles tegime, aga kui liinijuht nii ütleb..

Tegime kõik nii puhtaks, kui võimalik, istusime päris pikalt, tegime pika suitsupausi, istusime veel päris pikalt, kuni lõpuks tuli liinijuht ja ütles, et võime koju minna. Midagi seal läks katki ja nad saavad vaid ühte liini töös hoida. Neil lubati jätta kolm operaatorit + kaks visuali.

Leppisime sõbrannaga kokku, et lähme linna. Pole ammu näinud ja kui aus olla, siis selliste positiivsete inimestega on alati hea meel kokku saada. Olime linnas, kui vaatasin telefoni (kell 15,19) ja nägin, et liinijuht oli kell kolm helistanud. Kohe üldse ei tahtnud tagasi helistada, ehk kutsub tööle tagasi, kuid südametunnistus sundis seda siiski tegema.

- Tsau

- Tsau, Inga

- Sa olid helistanud?

- Jaa, ma tahtsin öelda, et esmaspäeval tööpäeva ei ole.

- Okei.. Niiet tulen siis alles teisipäeval?

- Jaa, *mingiasi* läks katki ja jupid tulevad alles teisipäeval.

- Okei.. tsau

- Tsau

Ma olin nagu...

Ma tegelt tahaks veel kirjutada, kuid pean otsad kokku tõmbama. Nimelt on väljas nii ilus ilm (padukat sajab), et otsustasime mehevennale autoga vastu minna. 

Mees juba näitas kellale, niiet mul on aeg minna. Teile aga toredat reede õhtu jätku ja vahvat nädalavahetust!

Inga sööb koeratoitu

Ma täna peale tööd tegin omale (jälle) võiku (pehmik, juust, kurk, tomat, vorst, jah, isegi võid ei olnud) ja jäin siis mõtlema, et millal ma viimati sooja kodutoitu sõin, ja lasin omale kartulit soojaks. Seal oli lisaks sees hakkliha, hernes, porgand. See selleks.

Mul ripub juba teist päeva külmiku peal märkmepaberil "Inga, tee maksakastet." Eile ma märkasin seda silti kell pool kümme õhtul. Ja kuna ma pool õhtut ringi seigelnud olin, siis polnud mingit viitsimist vaaritama hakata.

Täna oli silt alles ja nüüd ütles ka härra, et temalgi isutab maksakastme järgi. Kuna mul aga kastmete valmistamisega just kuigi head suhted pole (viimati lahvatas pott leegiga põlema, don't ask), siis üritasin end välja keerutada, aga siis härra ütles, et kui ma maksakastme valmis teen, siis ta koristab magamistoa ära ja paneb voodi sassi. Mõtleme nüüd väheke, ma olem tahtnud magamistuba koristada... ee... siia kolimisest saati, seega ei, me isegi ei mõtle sellele.

Nagu mainitud sai, siis ma üritasin end alguses sellest välja rääkida. Väike katkend meie vestlusest:

-Aga meil on ju kartulit ja asju, miks sa seda ei söö?

-Su ema ütles, et see on nii kaua seisnud, selle peab Rokile (koer) andma.

- *vaikus* Ma sõin seda enne...

Ma nüüd aga tõmban otsad kokku ja lähen googeldan, kuidas valmistada maksakastet maja põlema panemata.

Vasaku jala reede.. või noh, neljapäev.

Ma tavaliselt küll ei jälgi, mis jalaga voodist välja astun, kuid täna olen täiesti kindel, et esimesena puudutas punast vaipa vasak jalg. Alguses nagu ei saanud arugi, et midagi oleks, ärkasin täitsa õigel ajal, jõudsin kodus kõik asjad ära teha, töölegi jõudsin isegi varem, kui oleks olnud vaja, ja siis hakkas pihta..

Läksin tööle, astusin meie osakonda sisse, nägu rahulolevalt naeratamas, kuid kui enda liini juurde jõudsin, nägin, et jälle seisak ja jälle selle sama masina pärast. Nimelt on meil terve see nädal päevas mitu-mitu seisakut, kuna üks masin ei taha koostööd teha. Ja ma ei jääks hinge kinni hoides ootama, kuni ülemused selle parandamist rahastama hakkavad.

Järgmiseks avastasin mingi hetk, et mu ilusad retuusid on LIIMIGA koos. Oh no,  mõtlesin endamisi ja jäin ootama, kuni tehnik tolle masina juurest lahkub, et ma saaks kasutada vahendit, mis mõeldud liimi puhastamiseks. Oleks olnud imelik sinna minna, cleaning wipe-le vahendit lasta ja siis oma jalga hõõruma hakata. Enam polnud kuigi kiire ka, kuna see oli juba veidi kuivanud.

Hea küll, selle sain korda, siis otsustas üks teine masin koostöö lõpetada. Ja nii kolm korda järjest. Lõpuks ma sain nii kurjaks ja läksin lõunale, jättes liinikaaslase tehniku järele ootama. No ausõna, ma sain nii kurjaks lihtsalt. Ei suudeta masinaid korda teha, kuid siis on jama, kui oled plaanist maas, sest vahetuse jooksul seitse korda masinad seisavad, tehnik ninapidi masinas.

Uuuhhh.

Et see postitus aga läbini negatiivne poleks, siis vahepeal midagi head ka. Minu jaoks head. Kes mäletab, siis mõned postitused tagasi ma ütlesin, et kahe nädala pärast räägin midagi. Well guess what, ma ei pidanudki kahte nädalat ootama. Ma mõtlesin, et enne ei taha sellest rääkida, kui täiesti kindel on, kuid eile ma veendusin selles ja nüüd viskan info letti.

Te kõik olete ilmselt juba aru saanud, milline on minu suhe õhtuste vahetustega. Aga mida ma (vist) pole siia kirja pannud on see, et ma olen alati tahtnud käia tööl kaheksast poole viieni. Ja voilaa! Sain kätte oma ühe vahetuse. Nimelt kirjutas töötervishoiuarst mulle keelu vahetustega töötamise kohta. In your face, osakonnajuhataja! (Kuna ma aga siiski jään osaliselt ka tema alla töötama, siis ma ei hakka siin pikalt sellest tema teemast rääkima, ehk kunagi hiljem teen üldisema kokkuvõtte.)

See nädal peaks mul olema hommikune vahetus, kuid esmaspäeval tuli minu juurde liinijuht ja teatas, et selle nädala käin kaheksast poole viieni (tegelikult küsis, kas tahan käia. umn.. hell jeah!). Kahjuks puudus tal info järgmise nädala kohta, seega ma ei teadnud, kas olen päevases (8.00-16.30) või õhtuses (14.30-23.00) vahetuses. Eile aga vaatasin graafikut ja oiii kui õnnelik olin ma nähes, et ka järgmine nädal päevases olen. Kuna mulle aga öeldi, et maksimaalselt kahe nädala pärast saan päevasesse ning et enne peab minu õpetaja minu asemel kellegi välja koolitama, aga mu õpetaja hoopis teise vahetusse pandi, siis ma ei põe selle pärast enam.

Ma kusjuures isegi küsisin oma vennalt (ta teab neid asju, kuna õpib personalispetsialistiks) ning ta ütles, et nad saavad mind vahetustega tööl hoida hetkel kestva graafiku lõpuni, kuid meil tehakse graafik nädala kaupa, so...

Igatahes, ma tõmban praegu otsad kokku, kuna mu taimekesed vajavad kastmist ja magamistuba vajab koristamist (oleks vaja voodi kuskile panna), ja kõik need ülejäänud 6887 asja on vaja ära teha. Teie aga pidage vastu, homme on reede! :) (v.a. inimesed, kes nädalavahetusel tööl on, neil pole sest sooja ega külma.)

Not so ginger anymore

Ilmselt pole kellelegi üllatus, et ma pole loomulik ginger (NALI, tegelt olen küll!!). Jõudis kätte see tore aeg, kus juurikas oli juba suurem, kui mu potis kasvatatav valge redis ning tuli sammud seada poe poole. Valisin siis sobiva värvi välja, viskasin kaks pakki korvi ja seadsime sammud kassa poole. 

Muidugi ei saanud me härraga ka poes niisama käidud. Astume kassasse, üks meesterahvas oli enne meid, hakkas juba kassast eemale kõndima. Nägin, et tal läheb veel mõned sekundid ning palusin müüjalt kilekotti. Müüja seepeale: "Kas see ongi kõik?" Meesterahvas hakkas naerma, me muigasime, vastasin eitavalt ja ladusin oma asjad letile. Seejärel panin säästukaardi letile ning müüja lükkas selle kogemata üle ääre. Hakkasime härraga samal ajal kummarduma, et seda üles võtta ning veidi jäi puudu, et me oleks peadega koksu teinud.

Igatahes, kodus viskasin värvi pähe ning jäin ootama. Peaks muidugi ära mainima, et sel pakil oli kaasas ka küllaltki suur conditioner'i pakk. Tavaliselt värvin kahe pakiga ning seetõttu kasutan ka kahte conditioner'i ning sellest jääb enamasti väheks. Seekord panin aga vaid ühe paki pähe, kuna isegi seda oli veidi palju.

Millest ma aga tahtsin rääkida, oli see, et pead loputades vaatasin, et kuidagi väga tumedad karvad on. Muidu on ka, aga mitte nii tumedad. Mõtlesin, et mis seal ikka. Juukseid föönitama hakates sain aga aru, et asi pole siiski õige. Ütlesin härrale ka, et ma polegi enam punapea, selle peale ta vaatas veidi ja ütles: "Natuke ikka, sealt ülevalt." No jah, okei. Mingi valguse käes on tõesti juured punase läikega. Et ma aga teidki naljast ilma ei jätaks, siis viskan siia paar pilti ka.

No öelge ise, mis värv see on. Ma võin nii palju aidata, et punane see kindlasti pole.
Tegelikult selle pildi peal jäi kuidagi väga tume, irl on veidi.. heledam?

Nalja kah. Nii juhtub, kui Inga tahab peegli ees pilti teha, kuid unustab, et on välgu peale jätnud. Tulles aga teema juurde tagasi, siis sellel pildil ei tundugi nii tume. :D *Inga naerab üksi oma nalja üle*

Siin on isegi veidi punast näha. :D

Hetkel ma aga ei teagi, kas jätan selliseks või värvin üle. Selle nädala käin kindlasti nii ära, kuna ei taha väga tihti ka värvida. Niigi jättis süda mõned löögid vahele, kui nägin, kui palju karvu kammides tuli.

Kas sa oled rase?

Mul oli päeval paar mõtet, mis ma tahtsin kirja panna ja isegi sobiv pealkiri tuli pähe (pealkirjad panen ma enamasti viimasena, nagu ka eesti keele kirjandites), aga kui ma nüüd mõtlen, siis no tee, mis tahad, ei tule meelde.

Igatahes, mõtlesin, et peale tööd teen väikse uinaku, et õhtul kauem üleval püsida. Kell viis viskasin pikali ja palusin härral end tunni pärast äratada. Ja siis magasin kümneni.. Ta käis küll mind äratamas ja ma mäletan seda isegi, aga no kohe üldse ei tahtnud ärgata, nii hea oli magada.

Mõtlesin eelmise lause lõppu kirjutada, et vähemalt saab homme kaua magada, kella seitsmeni, siis aga mõtlesin, et teiste arvates pole see ilmselt just kuigi palju. Mul isiklikult muidugi on vahe küll, kas saan ärgata seitsmest või kaks tundi varem kella viiest, nagu tavaliselt.

Aaaa, mul tuli meelde üks asi, millest kirjutada tahtsin. Te ilmselt olete kõik aru saanud, et mälu mind kuidagi kahtlaselt palju alt veab. Noh ja siis tuli välja, et lausa nii palju, et ma olen kogemata mõndadel kuudel topelt järelmaksu maksnud. Noh, et näiteks neljandal teen ülekande, ja siis üheksandal uuesti. Sellele mõeldes pean vist arsti juurde kontrolli minema, aga ma ilmselt unustaks arstiaja ära või unustaks arsti külastamise põhjuse. Can happen!

Ega mul väga polegi midagi muud kirjutada. Lugesin blogisid, käisin enda poolt loetumad blogid läbi ja lugesin uued postitused läbi ning tulin siis siia teile (täiesti pointless) lugemist andma.

Samas ma nüüd mõtlen, et mõni blogi siiski meenub veel. Mõni selline, mida alles hiljaaegu lugema/vaatama olen hakanud. Peale postituse lõpetamist ilmselt lähengi neid uudistama.

Lõpetuseks täiesti random asi, aga uue auto saamisega on härra üritanud minuga autoasjadest rääkida. Üritanud, kuna ma autodest suurt midagi ei jaga, aga ma katsun siiski kuulata ja kõrva taha panna. No ja kuna tal eelmisel autol oli riidest sisu ja sellel nahk, siis vaja ka vastavad hooldus- ja puhastustarbed osta. Autosse istudes tuvastasin ma automaatselt kohe enamus plekid ning need häirivad mind, aga õues liiga külm, et puhastada. Aga tulles tagasi hooldusvahenditeni, siis ta on nimetanud mõned konkreetsed asjad, mis tal vaja. Juurde on öelnud, et aga see on nii kallis, suur pudel jne. Ma panin vaimu valmis, et tuleb mingi 20-... euri, siis aga selgus, et hoopis mingi 5-6euri. No ma tõesti ei tea, palju autostuff maksab. :D

Viimasena ütlen veel, et ma olen viimasel ajal päris palju saanud küsimusi, ala et kas on järelkasvu oodata. Ei, mitte kaalu pärast. Ühe sõbranna juures ma näiteks keeldusin kohvist ja palusin hoopis teed- küsis, kas olen sedapsi. Nädalavahetusel sain lapsepõlvesõbrannaga kokku, jutt läks kuidagi nii, et ta küsis ka sama küsimuse. Täna helistasin teisele sõbrannale:

-Tsau, kuule mul üks üllatus, millest tahan rääkida.
-Kas sa oled rase??!
-Miks kõik seda arvavad?
-Issand, oledki, palju õnne!!

...
...
...

No päriselt või? Olgu öeldud, et see polnud üllatus, mida ma silmas pidasin ja olgu öeldud ka see, et ei, ma pole rase.

Kõige parem oli muidugi see, et mehe isa elab Soomes ja ei nähta üksteist kuigi tihti, kuid suheldakse igapäevaselt. Ükskord ta nagu nii muuseas küsis, ega meil lapsi pole. :D

Ma ei kujuta ette ka, mis värk sellega on, aga endal hakkab juba imelik ning mõtled, et kuule omastarust nagu ei ole, aga..
Siis aga mõtlen, et on kasutatud vahendeid selle mitte juhtumiseks ning vastadki kõigile lihtsalt eitavalt.

Tõmban siin aga otsad kokku ja katsun magama minna. Teile ka ilusaid unenägusid ja rahulikku und.

Pühapäevane pildipostitus

"Sa oleks nagu sõdur."

Tahtsin mingeid ilusaid pilte teha millalgi, härra siis otsustas, et paneb kaks oma kullakest kokku ja teeb neist pilte. Kui ma aga juba seal seisin ja härral kaamera väljas oli, ei osanud ma enam kuidagi poseerida, seega on need pildid sellised, nagu on. 

Laupäev ja pühapäev

Ma tahtsin eile vist kokku kolm postitust teha, aga kuna aega eriti polnud (unustagem need 2 x 3,5h sõitu), siis otsustasin, et nagu ikka, siis nii ka nüüd teen hoopis ühe pikema lobapostituse.

Alustan tegelikult reede õhtust, kui härra ütles mulle nii muuseas, et ta läheb laupäeval Jõhvi. Hmm, okeei. Ignosin teda mõned tunnid, ise samal ajal töö tegemise ajal hääästi kurja nägu tehes, kuni lõpuks otsustasin mossitamise lõpetada ja leppisime kokku, et ma siiski lähen temaga kaasa. Ei, ma ei ütleks, et ma oluliselt ta "vabadust piiraks" või ei laseks tal üksi kuskil käia, aga no kuulge, kui ma ootan nädala algusest laupäeva, et siis mehega koos midagi teha, ja ta ütleb, et ta läheb teise riigi otsa ja on terve päeva kadunud, siis tekitas küll veidi nördimust. Hiljem selgus ka, et ta alguses ütles, et läheb üksi, kuna bussipilet oli suht kallis.

Jõudis kätte laupäev, tegime end korda ja asusime teele. Okei, tegelikult läksime bussijaama, ostsime piletid ja siis istusime tunnikese SEB-i purskkaevude juures, aga see selleks.

Sõit oli pikk ja igav, ma ei kujuta ette, kui surmigav oleks härral olnud, kui ta oleks üksi läinud. Ta teepeal keeldus korduvalt mu pakutud kõrvaklappidest, seega ma mõtlen, kas ta üksi minnes oleks need kaasa võtnud.

Ta põhimõtteliselt terve tee scrollis 9gag-i ning ma kuulasin muusikat. Mingi hetk ma vaatasin, et oot-oot, mis mõttes, et me sõidame juba päris pikalt vastassuunas. Juhtisin härra tähelepanu ka sellele, kuid ta oli vist just jõudnud vaadata, kui buss keeras õigesse kohta tagasi. Seal oli kaks peeglit, et ühest nägid bussijuhti, kes vaatas ehmunud näoga ringi, umbes et ega keegi ei näinud. Imelik olukord, ma ei tea, aga õnneks on meil Türgist külge jäänud ka (maaliini) bussis turvavöö kinnitada ja terve ülejäänud sõidu ma jälgisin teed.

Lõpuks, kui kell üle kolme ja poole tunni edasi oli liikunud, jõudsime Jõhvi.

Seal saime kahe inimesega kokku, sõlmiti ostu-müügileping ja härra ostis auto, no biggie, ja siis algas tagasisõit.

Tagasisõit oli muidugi parem ja kuidagi kergem (?), kuna härra oli ise roolis ja me saime teha söögipausi (8h söömata olla polegi nii tore, kui arvata võiks), tegime kaks suitsupausi vahepeal ja sai end mugavalt sisse seada, sest noh, bussitäie inimeste asemel oli meid nüüd vaid kaks ühes sõiduks.

Tagasi jõudes tahtsid muidugi kõik sõbrad kohe uut autot näha ning õhtu lõppes liikudega.

Seal oli ka erinevaid asju, millest ma tahaks kirjutada, kuid kuna see (hetkel vähemalt) ei tundu sobilik siia avalikult ette laduda, siis ma jätan selle vahele ning mõni teine kord ehk kirjutan kuidagi üldisemalt sellest teemast.

Igatahes, oli naeru, oli tülisid, oli alkoholi (ja siis olen mina see tüüp, kes jõi ära ühe sommeri ja "aitas" sõbrannal viinakoksi juua)- oli õhtu, mis vahelduseks oli päris hea. Härra avaldas koju mineku soovi juba kella kahe ajal, kuid mul oli kuidagi nii mõnus kodust välja saada ja ka teiste inimestega suhelda, et ma lihtsalt unustasin end jutustama, ja koju jõudsime me enne poolt viite ehk.

Hommikul (*khm* kui kell kaks on hommik, siis okei...) ei tahtnud kohe üldsee tõusta, kuid otsustasin siiski, et võtan ühe värskendava duši ning tuli kohe eluvaim sisse. :)

*Läksin alla, et endale ja härrale näksimist tuua, tulin tagasi tund aega hiljem, võtsin läpaka lahti ja avastasin, et mul on postituse kirjutamine pooleli. 20-aastase neiu mälu*

Praegu on aga pühapäev ning kell läheneb juba viiele, mis tähendab, et umbes nelja tunni pärast pean ma end voodisse sättima, et homme rõõmsalt kell viis ärgata ja sammud töö poole sättida.

Ma siin jah hüppan ühelt teemalt teisele, I know, aga tahtsin ilmast ka paar sõna rääkida. Nimelt ma viimased paar aastat pole just eriti ilmateadet jälginud, viimati vist oligi enne Türki minekut ning ega ma siiski Eesti ilma vaadanud (see oli märtsi alguses). Praegu saan ma kogu vajaliku info ema käest, või termomeerti käest, või vaatan lihtsalt aknast välja- kui padukat tuleb, siis tean, et lühkareid ei pane.

Nali naljaks, aga ilm jätab (viimase nädala seisuga vähemalt) soovida. Vaatad aknast välja- päike paistab, vaatad termomeetrit- 28 kraadi, paned õhukeselt riidesse, et välja minnes end kiruda, et miks ei võtnud paksu pusa või talvemantlit kaasa, kuna tuul on niiii jahe. Eile vaatasin, et jah, pole just kuigi palju soojakraade ning tuul oleks nagu ka, kuid samas- üle seitsme tunni sõitu ja häästinatuke väljas olemist, ning panin seeliku. Jah, ilmselgelt ma võtsin jaki kaasa, kuna ma läksin siiski teise Eesti otsa. Bussis oli palav, hiljem autos oli ka palav (selle vastu aitas muidugi töökorras ja täidetud kliima), kuid see lühike aeg, mis ma väljas olin, oli niiii tugev ja külm tuul, brr.. See on see, kui lähed suvepealinnast nii kaugele.

Aa, eile mõtlesin, et teeks oma esimese vlogi, kuid mõtlesin siis, et mul pole millegagi seda kokku klopsida, seega jätsin ka tegemata (unes selle-eest nägin, et tegin selle valmis). Samas kui mingi programm endale sebida ja natuke harjutada, siis tahaks suve jooksul vähemalt esimese ära teha ja siia postitada.

Next, mul on jaanipäevaks täpselt null plaani. Noh, on MÕTE minna Soome, ja kui sinna ei lähe, siis on MÕTE kahe (või enama) sõbraga kuskile kodumaad avastama sõita (Kakulaane vol 2), kuid need on vaid mõtted. Ja jaanipäev on, ee, kahe ja poole nädala pärast.

Ega mul poleks tegelikult midagi ka selle vastu, kui jääme koju ja teeme aias istumise ning kutsume ema ka kampa, kuid rohkem tahaks ikkagi mitmeks päevaks kuskile kaugele sõita. Eelmise aasta Kakulaane-trip oli kuidagi nii lahe, et nüüd sama seltskonnaga ootasime nii väga uut suve, et eelmist trippi korrata.

Aa, eilsest veel nii palju, et mul on hädastiii vaja lahtiseid suvejalatseid, kuna mul praegu vaid tossud ja baleriinad (ärme hetkel kontsaga kingi arvesta, neid mul mõne aasta jagu, ja jätame välja ka talvejalanõud), tossud hõõrusid eile mul mõlemad jalad veriseks, seepärast ei soovi neid praegu kanda, ja baleriinad hõõruvad tagant, niiet.. Hoian pöialt, et palk tuleks teisipäeval, et saaks võimalikult kiiresti oma jalad sellest kohutavast piinast vabastada.

Ma tahtsin kindlasti midagi veel öelda, aga te vist olete juba aru saanud, et mälu on mul hea, aga lühike, seega kui midagi üliolulist (sest ega ma muud oma blogis ei kirjutagi, kui ainult üliolulisi asju) meenub, eks ma siis panen need mõtted ka siia kirja. Seniks aga nautige seda mõnusat vihma, mis lõpuks meieni jõudis. Härra igatahes ootas seda juba mitu nädalat.

Lõpetuseks teile üldsegi mitte imelik pilt minust Vaala keskuse ees. Enda õigustamiseks ütlen, et mul oli kõht mega tühi ja me märkasime hesburgerit.

Töönädala lõpuks sai jaks otsa

Te vist olete aru saanud, kui väga ma õhtust vahetust jumaldan. Igatahes, kolmapäeval ei jaganud ma ärgates maad ega mütsi, deja vu vist, sest eelmine kord õhtuse vahetuse kolmapäevasel hommikul vaatasin ma pikalt kella, taipamata, mis kell on. 

Nüüd ma jäin jälle mõtlema, mis päeval missugune hommik mul oli...

Igatahes, kas kolmapäeval või neljapäeval ajasin ma end voodist üles vaid sellepärast, et härra andis teada, et tuleb lõunaks koju ja ma mõtlesin, et oleks vist viisakas end maast lahti ajada ja riidesse panna. 

Ja siis oli samuti kas kolmapäeval või neljapäeval, kui ma liiihtsalt ei suutnud end voodist välja ajada. See oli kuidagi nii raske ja vaevaline. Nagu tänagi, kus ma lebasin mingi poolteist tundi niisama voodis ning püsti tõusin vaid sellepärast, et põis hakkas vaikselt juba lõhkema.

Ma ei tea, mis värk sellega on, aga alati, kui mul on õhtune vahetus, ma näen unes mingeid halbu asju ja seda vähem tahan ma hommikul voodist tõusta. Täna oli samamoodi, ärkasin halva unenäo tõttu ning pole mitte mingit tuju midagi teha. 

Tegin enne aliexpressis tellimuse, aga ta ütleb mulle juba viimased tund aega, et ära sulge seda lehte, su tellimust vormistatakse, vms. 

Ja siis tuli telefonis teade, et aliexpressis keegi on mulle kirja saatnud. Kui ma seda avama hakkasin, jooksis telefon kokku. 

Ja siis ma olen härra peale pahane, kuna ta tegi unes midagi halba. Jah, ma mossitan, kui ta mind unes petab vms. :D Ja siis ta otsustas mind hommikul veel ignoreerida. Tundub küll põhjuseid mossitamiseks olevat. 

Igatahes, ma pean varsti tööle minema ja ma üldse ei taahaaa.

Ma lähen vaatan, mis härra all teeb.

Vabandust ülirandom postituse eest. :D

Hüperaktiivne kass

Meie preili on juba pisikesest peale olnud väga mänguhimuline. Me poleks aga osanud oodatagi, et temast tuleb selline kass. Selline, ehk siis sa mõtled iga päev, et kuradiiii kasss.Ta hüppab jalga, ta hüppab kätte, ta jookseb toas ringi nagu segane, ta närib varbaid, ta jookseb diivani seljatoel ringi ega tee väljagi sellest, et keegi seal istub ja ta küüntega teise pead riivab, jne. Viimasel ajal on olukord eriti hulluks läinud. Kui uks kinni panna ja ta alumisele korrusele minna ei saa, muutub ta eriti psühhoks. Praegu näiteks istusin diivanil läpakas, kui ta tuli lampi ja lõi küüned kätte kinni. Vähe sellest, et mul on käed kõik küünistusi täis, on mul nüüd paar auku ka juures...

Muidu mulle meeldib teda nunnutada, kuid kui ta pahandust on teinud, või kellelegi haiget, siis ta saab mitte just kõige tugevama laksu vastu peput. Mitte just kõige tugevama, kuid siiski, laksu. Mul on raske seda teha, kuid vahest tundub tõesti, et lihtsalt vii ta alla ja ära enam ülesse lasegi, las kakleb seal teiste loomadega. Pahad mõtted, I know. Samas, kui ma olen talle laksu ära andnud, pean ma eemale minema, et mitte teda nunnutama minna ja nn vabandust paluma.

Iseenesest on ta ju nagu väike beebi, kes ei tea, mis on õige ja mis vale, mida tohib teha ja mida mitte, aga no ma ei oska teda kuidagi õpetada ka. Ma peale selle postituse kirjutamist ilmselt hakkangi googeldama.

Näide hetkest: kass tuli diivanile, piilus ekraani tagant mind. Ma hakkasin teda paitama, kõik oli jumala ilus ja okei, kuni ta järsku hambad kätte sisse lõi.

I feel hopless.. :/