Viisakusest

Oma lühikese elu jooksul olen märganud, et meestest pole kadunud kogu härrasmehelikkus. Jah, on ka troppe, kes lasevad mul raskeid asju vedada ning ise samalajal passivad niisama, kuid ma katsun seda mitte märgata ning olen tänulik neile, kes mulle ust avavad, mind enne läbi lasevad, kes suitsunurgas tuld pakuvad ja muud sellid, kelles on säilinud härrasmehelikkus.

Üks näide on mu oma mees. Ta ei lase mul ega emal tassida raskeid kotte. Kui ta teab, et poest on vaja osta raskemaid asju (kartul, kassiliiv), siis ta pakub üldse, et sõidutab meid autoga. Uksest ukseni kannab ta raske(ma)id kotte. Ta on mulle isegi autoust avanud. Siis ma olen kuidagi awkwardilt käitunud ega osanud midagi teha. :D

Viimasel ajal olen tööjuures ka viisakaid (noor)mehi kohanud. Peaaegu alati avatakse mulle uks, hoitakse ust lahti ja lastakse mind enne läbi.

Aga ma olen selline naine, kes hindab sellist käitumist, mis peaks olema iseenesestmõistetav, kuid tänapäeval harv nähtus. Seega ma tänan neid alati. Aga ma mõtlen, kas on sobilik(?) selle pärast tänada? See peaks ju meestel automaatselt tulema. Samas on tänapäeval kõik hoopis teisiti kui kunagi. Ja viisakas nagu ma olen (tere-aitäh-palun ette ja taha), ma tänan neid.

Mis teie arvate, kas peaks mehi sellise käitumise pärast tänama? Või lihtsalt naeratama? Ülbelt edasi kõndima? :-D