Aastavahetus juba läbi?

Teate seda tunnet, kui on puhkus või vaheaeg ja ajataju kaob täielikult? No mul on ka praegu midagi sellist. Ma tean nii palju, et neljapäeval me sõitsime Soome ja sealt edasi läks päevade arvestus sassi. Niisiis ma paar korda päevas kontrollin telefonist, mis nädala-ja kuupäev parajasti on.

Täna ärgates olin ma kindel, et on jooksva aasta viimane päev ehk siis 31. detsember. Ja siis ma avasin facebooki..

Vastu vaatas midagi sellist, mis ikka mingi tähtpäeva ajal. Aga siis ma vaatasin, et aastavahetuse... soove? sooviti juba eile.. Vot siis ma vaatasin küll üle, et ehk ma läksin liiga vara magama (kl 23) ja jäin millestki ilma. No et ehk ma ei märganud,  et tegelikult terve päeva toitu vaaritati ja õhtul ühist lauda on ju ka suht raske märgata.

Aga tundub,et eile oli siiski kolmekümnes ja ma pole midagi maha maganud. Okei, sellest novembris algavast paugutamisest ei hakka ma üldse rääkimagi, aga kas nad eile juba head uut ei tahtnud soovida? Okei, ilmselt on asi minus ja ma olen oma traditsioonide "arenguga" mõned aastad maas ega tea, et peale  jõule võib juba head uut ära soovida, siis mõneks nädalaks rahu majas.

Niiet kes veel ei tea- peale jaane tuleb ruttu kõrvitsat lõigata, ise samal ajal jõulutoite vaaritades, peale seda kohe raketid õhku lasta ja siis jälle jaanilõkkeks puitu korjama hakata.

Update: same old, same old

Ma mõtlesin oma viimast 45-minutit laeval otstarbekalt kasutada ja teid väheke asjadega kurssi viia. Nimelt olen ma kolmveerand tunni pärast Soomes, jälle. Taaskord aastavahetusel, nagu eelmine aasta(vahetus). Üks asi siiski on, millest ma kirjutan kodumaale naastes, kuna see on vist veidi pikem teema.

Eile ärgates mõtlesin, et peaks vist koju jääma, kuna väga halb oli olla. Kohe tõsiselt halb. Otsustasin siiski tööle minna, lootes, et ehk päeva jooksul läheb paremaks. Ei läinud, läks hullemaks hoopis. Kell 12 läksin igatahes koju.

Tundub, et mingi viirus on liikvel jälle, kuna mõned päevad varem oli vend samamoodi voodis, eile oli mul äärmiselt halb olla, üks töökaaslane läks mõned tunnid varem koju samade sümptomitega. Ühel teisel töökaaslasel oli ka halb olla, kuid ta pidas vapralt päeva lõpuni vastu. Õhtuses vahetuses oli ühel inimesel selline enesetunne alates 25ndast detsembrist ja teise töökaaslase elukaaslane oli kodus haige, samad sümptomid. Täna hommikul teatas ema, et see on ka temani jõudnud.

No okei, see selleks. Eile oli mul küll kui kohutav pohmell,  kuid täna on juba tunduvalt parem. Päris hea olla ei ole, aga siiski talutav. Muidu ma poleks praegu laevaga teel Soome.

Ega tegelikult midagi väga muud öelda polnudki vist. Aa, uuel aastal tahan kirjutada Steffist, nimelt arvan ma, et tal võib stress olla, seega kassiomanikud- hoidke uuel aastal mu blogil silma peal. Esimesel nädalal tahan temaga arsti juurde minna, et välistada füüsilised haigused, aga sellest juba siis, kui seal käidud.

Jõulupostitust ma seekord ilmselt ei teegi. Praegu olen hiljaks jäänud ja läpakat mul kaasas pole, telefoniga pilte lisada ei saa, ju ta siis jääb.

Kui ma vahepeal siia ei satu, siis teile kõigile soovin kaunist aastavahetust!

Kahe saapa lugu

Ma otsustasin, et sel aastal ma omale uusi talvessaapaid ei osta, kuna mul tegelikult on olemas ühed väga head saapad, mille välimus on küll veidi räsida saanud, kuid mis peale mitut aastat mind endiselt truult teenivad.

Kui ema sellest kuulis, hakkas ta mind tavapäraselt ümber rääkima. Leppisime siis kokku, et lähme ja vaatame, mis pakkumised hetkel on, kuid kui ei leia, siis pole ka midagi hullu.

Niisiis. Käisime linnas ja ega ausalt öeldes kuskil midagi silma ei jäänud ka. Mõtlesime, et okei, lähme vaatame Cropptowni ka, kui me juba sealkandis oleme. Vaatasin, et seal on vaid ühed enam-vähem normaalsed  naiste saapad, kuid need olid roosad- täielik vastand sellele, mis ma ostaks. Mingil põhjusel otsustasin ma neid siiski ka jalga proovida ning see oli viga- need saapad hakkasid mulle nii-ii väga meeldima. Kahjuks oli seal viimane paar- suurus 39, mis oli mulle napilt väike. Kuna need mulle aga nii väga meeldima hakkasid, otsustasin ma, et ma ostan need või ei osta üldse. Ilmselgelt aga ei hakka ma ostma saapaid, mis mulle väiksed on, eriti veel neljakümne euro eest.

Noh, olin veidi pettunud, kuid polnud hullu. Vaatasin korra veel nende kodulehele, kust ma ka ei leidnud sobivat suurust ning viimases hädas helistasin vennale. Too lubas pealinnas samas poes vaadata. Käis, vaatas, küsis- seda suurust on vaid.. Narvas.

Noh.. selge siis. Otsisin välja üldise kontakt-meiliaadressi ja asusin nendega kirjavahetusse. See kulges nii, et jah, tõespoolest on vaid Narvas seda suurust ning jah, need on seal tõesti ka reaalselt olemas ja kui soovi on, võivad nad need Pärnu saata, kuid selleks läheb umbes 1-2 kuud, et ma need kätte saaks. Ee, okei.. Mõtlesin siis veel veidi, et noh, kuna mul muidu polnud plaanis saapaid osta, siis võin samas oodata ka neid. Andsin sellest ka neile teada ning vastuseks sain, et okei, nad saadavad need mulle, kuid tuletavad meelde, et läheb MINIMAALSELT 1-2kuud.

Viimases masenduses ütlesin neile,  et saatku need siis, kuid õhtul helistas mulle sama vend ja teatas, et tal üks töökaaslane läheb Narva. Long story short- ma saaks saapad jõuludeks kätte. See oli lihtsalt super uudis. 

Asi jõudis sinnani, et vennale saadeti pilt mu saabastest ja pilt saadeti mulle edasi- saapad olid ostetud, nüüd jäi üle vaid oodata, kuni vend Pärnu tuleb. 

Samal päeval avastasime, et Pärnu McDonaldsist kaks inimest läksid samuti Narva restorani supporti. Kiired kõned-sõnumid neile ja väike saabaste üleandmine ning asi jõudis juba sinnani, et saapad jõudsin minuni juba järgmisel päeval! 

Järgmine päev peale tööd lippasin ruttu poodi ning ostsin šokolaadi (sellega seoses- ma kasutasin Maksimarketis nutikassat ning sain ostukontrolli. Müüja tuleb: "Kaks asja, jah?" - "Jah." *müüja vaatab* - Vana Tallinn ja Draakoni šokolaad) ja edasi põrutasime mäkki, kust ma lõpuks oma kullakesed kätte sain. 

Okei, päris magama ma ei läinud, aga jäin ostuga väga rahule. 

Ma arvasin, et seal nende lugu lõppeb (Ja nad elasid õnnelikult elupäevade lõpuni...) ning hakkasin neist postitust kirjutama, kuid mul on selle kirjutamisega nagu on.

Aga kui ma oleks selle postituse ära teinud, oleks mul järgnev ilmselt kirja panemata jäänud: 

Laupäeval käisin esimest korda saabastega väljas- jõulupeol. Ei olnud hea mõte, saapad said....veidi *köhhdon'tjudge* poriseks. Teist korda käisin nendega väljas pühapäeval. Kõigepealt käisin porta ühes, kus ühes poes sisse minnes hakkasid turvaväravad tööle. Okei, oli küll väga piinlik, jah, eriti siis, kui müüja arvas, et ma eelnevatest poodidest varastanud olen. Tõestanud, et ma siiski olen aus klient, lasti mul poodi siseneda. See oli veidi halb, et ma ei plaaninud sealt poest muidu midagi osta, mõtlesingi, et vaatan vaid ringi veidi, kuid peale seda vahejuhtumit oleks olnud imelik (jah, pseudoprobleemid, tean) poest niisama välja kõndida. Ostsin kaks kätekreemi ning ei lasknud müüjal endale 5-eurost kahjumit teha ning liikusin edasi. Järgmistes poodides turvaväravatega probleemi ei tekkinud. 

..Kuni me jõudsime Maximasse. Tähendab, sisse saime ilusti, aga väljudes panin taaskord turvaväravad tööle. Õnneks kedagi ei huvitanud ja kuna mu südametunnistus puhas on, kõndisime lihtsalt minema. Siis mulle jõudis kohale, et asi on ilmselt saabastes.

Mõtlesime Cropist läbi käia, sest noh, halvemaks ei saanud see asja ju teha. Välja arvata see osa, et mul olid nende saapad jalas ja mul polnud tšekki ja ma ütlesin, et need on Narvast ostetud. 

See selleks- seal ma varga muljet ei jätnud ja müüja otsustas lõpuks mu saapaid laua peal hõõruda, kuna neil seal mingi see magnetivärk. Öeldi, et ehk aitas ja kui ei, siis viiksin tagasi ja nad maksavad mulle raha tagasi. Ma siiski loodan, et asi läks paremaks ja ma ei pea oma nunnudest loobuma. :)

Mulisen oma päevast

Mul on mõned postitused ootel, kuid kuna need sisaldavad pilte, telefoniga ei saa ma aga pildipostitusi lisada miskipärast ning arvutis pole ma täna käinud, seega peate ootama veidi. Seni ma jutustan aga oma tänasest päevast.

Algas see sellega, et  ma ei suutnud end voodist välja ajada ning olgem ausad, enesetunne ei olnud just parim. Ei olnud mingit hullu pohmelli, kuid oli aru saada, et eelneval õhtul oli olnud töö jõulupidu. 

Eile leppisime härraga kokku, et täna teeme midagi koos. Noh, et lähme linna või sõidame kuskile või midagi säärast. Lõpuks, kui end püsti ajasin ja inimeseks tegin, seadsime sammud linna poole.

Aa, me otsustasime, et ei tee see aasta üksteisele kinke. Mõtlesime nii teha, et ostame endale, mis vaja. Härra ostis endale uue arvuti ja mina ostsin endale talvesaapad. Ja no ta ostis mulle siiski sussid, mis ma ise valisin, ja ma ostsin talle pesu. Sellised praktilised asjad.

No ja ma läksin portasse, käisin seal Sidonases või mis selle poe nimi ongi, ja peale seda mõtlesin läbi hüpata ka selles uuest poest, mis seal Tradehouse kõrval on. Hakkasin poodi sisenema, kui turvaväravad hakkasid tööle. Okei, demonstreerisin siis müüjale oma taskute sisu ning midagi leidmata, lasi mul edasi minna. Ma veel mõtlesin, et lihtsalt vaatan seal poes ringi, polnud plaanis midagi osta, aga kuna teenindaja mind ilmselt juba vargaks oli tembeldanud, siis ostsin siiski endale kaks kätekreemi, mida mul tegelikult  vaja oligi, kuna eelmine sai otsa ja teine kreem on see mingi Nivea oma suures totsikus, mis on taskus kandmiseks liiga suur.

No ja kassas  maksin viie eurosega ja müüja hakkas mulle kaheksa eurot tagasi andma. Kahjuks ma mõtlen automaatselt sellele, et ta peab puudujäägi omast taskust kinni maksma ja teavitasin teda sellest veel enne, kui ta raha lugemise lõpetanud oli. Siis ta tõesti tänas mind ning isegi naeratas veidi. Okei, see selleks, selles poes ma enam turvaväravaid tööle ei pannud.

Edasi läksime Maximasse, kuhu sisse ma sain ilusti, kuid välja minnes- üllatus, üllatus - tööle hakkasid turvaväravad. Õnneks oli kõigil suht savi ja kuna ma midagi ei varastanud, siis suunasin pilgu maha ja piinlikkust tundes läksime edasi.

Otsustasin Cropist läbi käia, et see jama ära lõpetada. Seal lõppes asi nii, et müüja hõõrus mu saapaid vastu lauda ja lootis, et see aitas. Öeldi veel, et kui ei aita, siis viiksin saapad neile ja nad tagastavad raha, kuid loodame, et siiski aitas (ma kirjutan lähipäevil nende saabaste loo).

Mõtlesime, et enne koju minekut lähme veel Apollost ka läbi. Seal soetasime endale Yatzi ja ühe rallimängu. Läksime koju ning hakkasime juba mängimiseks valmistuma, kui härra avas mängu karbi ja avastasime, et ostsime 24 euro eest tühja karbi. Okei, iseenesest tore ju, kuid sõitsime siiski uuesti Kaubamajakasse ning küsisime omale plaadi ka.

Õhtu lõppes mõne Yatzi ja päris mitme ralliga. :)

*awkward*

Teate, ma mõtlesin, et ma ei hakka tegema postitust teemal "liikluse allikad", aga praegu ma olen täiesti ahastuses. Ma eile uurisin veidi, kes kust ja kuidas mu blogisse jõudnud on. Vaatasin, et mingi lehekülg, millest ma enne kuulnudki polnud, ja issand, pidin ma selle ikka avama, eks. Paljad tädid vaatasid vastu. :D

Täna ma mõtlesin, et kirjutan sellest ning vaatasin uuesti korra, mis lehtede kaudu siia jõudnud on, ja täitsa pekkis, enamus on pornokad (viimase nädala statistika).

Ma ei tea, mul ei ole sõnu. Ma praegu vaatasin, et viimase nädala jooksul on mu blogisse jõutud kümne erineva saidi kaudu ja seitse neist on täiskasvanute lehed.. *awkward*

Ma ei tea, tõesti, ma lähen nüüd nutan patja või midagi. Ma ei oska sellest midagi arvata. :D

Minu mees ütles, et mul on hobused arvutis!

Tegelikult on see ülilühike postitus sellest, kuidas härra mind mõnitab.

Ta ostis endale uue arvuti ja tema vana sain mina endale. Mõned päevad hiljem ütles ta, et kui arvuti sisse lülitan, siis teeksin viirusetõrjega kiire kontrolli. Seda ta ka muidugi ütles nii, et: "See on see plussiga märk."

No ja ma mõtlesin, et teen nalja ja küsin, kas troojad on head asjad. Selle peale ta ütles, et mitte eriti, aga et troojad on hobused ja no hobused mulle meeldivad. Ta lisas veel lõppu: (loe lapseliku häälega)  Aga minu mees ütles, et mul on hobused arvutis!

Inga kirjutab sügavatel teemadel

Kirjutan võib-olla veidi "deep" teemal, mis on mul juba pikemat aega mõtteis olnud. Noh, tegelikult juba mingi kuus aastat, kuid mida aeg edasi, seda rohkem olen ma sellest mõtlema hakanud.

Ütlen kohe ära, et see mõte eeldab, et on olemas elu peale surma. Ma ei väida, et ma arvaks, et selline asi on olemas, kuid mõnikord meeldib mulle nii mõelda.

Alustan ehk sellest, et 14-aastasena olin ma koos ühe noormehega, kes oli minust veidi vanem. Tal oli eelmisest suhtest ka pisike poeg. Me ei jõudnud kuigi kaua koos olla, kuna peagi lahkus ta meie seast. Siis ma hakkasin mõtlema, et kui on selline asi nagu elu peale surma, siis mismoodi see välja näeb? Kui me räägime näiteks temast. Ta suri ära ning ütleme, et jäi oma pere järgi ootama. Noh, kõik me ju sureme kunagi ära. Okei, ütleme, kunagi väga-väga-väga kauges tulevikus (ilmselt) ühinevad temaga ta vennad, eks. Aga mõeldes nüüd nii, siis kunagi suren ka mina ära ning mismoodi see siis välja näeb? Mina olen ju edasi liikunud, mul on uus elukaaslane, ilmselt kunagi ka laps või mitu.

Kui me kunagi teispoolsuses kohtume, mismoodi see siis välja näeb? Kas ta ootab mind? Sest ta surma hetkel olime me ju koos. Ma mõnikord mõtlen, et see oleks ilmselt nagu äärmiselt piinlik taaskohtumine eksiga. :D Umbes, et sa oled juba ammu edasi liikunud, kuid ta pole endiselt üle saanud. Kui nii võtta, siis on ju nii? (Väga loogiline lause, ma tean.)

Kuidas see üldse välja näeb? Kui mu ema peaks kunagi omale uue partneri leidma ja nad mu isaga siis kunagi teispoolsuses kohtuvad, mis siis on?

Ma muidugi mõtlen seda ka, et noh, kui on olemas nn taevas ja põrgu, eks. Oletame, et on üks paar, ütleme, Kalle ja Malle. Kalle on olnud väga halb inimene ning ilmselgelt läheb peale surma põrgusse, kuid Malle on olnud kui ingel ning seetõttu läheb ülesse. Kuna nad aga üksteist armastavad ja ka teispoolsuses näha tahavd.. Okei, ma katsun paremini seletada. Lähtume klassikalisest mõttest, et põrgus on kõik halb ja inimesed piinlevad ning taevas on, noh, paradiis. Malle läheb taevasse ning mis on tema jaoks paradiis? Ütleme nii, et tema jaoks kuulub paradiisi ka Kalle, aga Kalle on ju põrgus? Kas see siis tähendaks seda, et Kalle pääseb mingil põhjusel põrgust taevasse, kuna Malle tahab temaga olla? Või seda, et Malle ei saa oma paradiisi Kallega jagada, kuna too on põrgus? Aga see poleks ju aus, kuna Malle on maises elus olnud äärmiselt hea inimene ning väärib seda, et ta teispoolsuses saaks oma elu armastusega koos olla. Või, mul on ka kolmas mõte- Kalle on küll põrgus, aga kuna Malle on ära teeninud omale nn paradiisi kujundada, siis on kaks Kallet, üks on põrgus ja teine, mingi kujuteldav vms, on Malle juures põrgus? Mulle endale tundub see viimane mõte tegelikult kõige loogilisem, kuna nii saavad kõik, mille on ära teeninud, või mis?

Tegelikult ma mõnikord mõtlen, et ehk on elu peale surma olemas ja ehk mu isa ootab mind, ja vanaema, ja ehk ma näen siis oma kaugemad sugulased ka ära? Jube tore oleks ju, kui nii mõelda. :)

Ma loodan, et te saite sellest tekstist vähemalt midagigi aru, sest ma usun, et sai väga keeruline jutt. Aga jah, mu pea on üks suur prügikast, kust tiirleb mee-le-tult palju erinevaid mõtteid, millest ma isegi mõnikord aru ei saa. See konkreetne mõte on mul aga juba nii kaua olnud, et oli vast paras aeg see kirja panna. :)

11.12.16 Jõululaat

Mul täna pikka juttu pole- võtsime end kokku ja vedasime pealinna jõululaadale. Aa, muide, meil on Tallinnas käimisega juba omaette traditsioon tekkinud- iga kord, kui venna juurde läheme, ta alles magab või on just ärganud ning enesetunne on eelneva peo tõttu äärmiselt kehv, if you know what I mean.

Nagu ma juba ütlesin, siis mingit suurt teksti ma siia kirjutama ei hakka, vaid lisan pilte. Mis on ka suht mittemidagi ütlevad.

Alustame kohe pildist, mis kohe mitte kuidagi pole reklaam mitte millelegi, mis algaks M-tähega. 

Kohustuslik joogipilt, mis mingil põhjusel instasse ei jõudnudki

CANDY!!!!

Turistikas vol1

Turistikas vol2

Tegelikult lisan veel, et kui me jõudsime sinna platsile kohale, siis oli instantly selline tunne, nagu oleks kuskile Winter Wonderlandi jõudnud. Okei, võib-olla mitte päris talvevõlumaale, aga mul tuli kohe silme ette pilt kuskilt kaugelt lapsepõlvest. Ilmselt oli see Pärnus, aga kindel ei ole. Igatahes olime seal perega, oli ka talvine aeg, enne jõule, ning olime samamoodi kuskil jõululaadal, kus oli hästi palju erinevaid putkasid/laudu, millel peal erinevaid jõuluteemalisi asju, hästi palju käsitööasju ja no üldse selline mõnus.. laat.

Mulle üldse meeldivad jõulud minu lapsepõlvest, kuna terve pere oli siis koos ja talved olid hästi lumised ja kuusk oli meil alati laeni, ilusti ära kaunistatud ja terve pere istus ühise laua taga.. Olid ajad.. :)

Inglipuu

Ma tahan kirjutada millestki, mis mind ja ka härrat hämmastama pani- Maxima inglipuu.

Sattusime härraga ükspäev Maximasse ning nägime seal inglipuud. Mõtlesime, et ehk mahutame sellesse aastasse veel ühe heateo. Puu peal oli kokku neli soovi. Vaatasime esimest- liumägi, okei, vaatame veel- tahvelarvuti. Ee, okei, järgmine oli ka tahvelarvuti ja neljas oli 500GB väline kõvaketas arvutile. Ee, olgu siis, see aasta oleme vist piisavalt heategusid teinud, inglipuu lastest ei saanud meie poolt keegi midagi.

Ma ausalt jäin sõnatuks. Ma mõtlesin, et sealt vaatavad vastu sellised soovid nagu mõmmi ja puldiauto ja võib-olla värviraamat ja no sellised asjad, mida mina kunagi oleks tahtnud saada. Hiljem ma muidugi vaatasin ühel ka vanust, 16-aastane oli. Noh, okei, sellises vanuses vast tõesti.

See peaks vist nii toimima, et piirkonna sotsiaaltöötaja annab Maximale edasi nende laste kingisoovid, kelle perel pole võimalik neile kinki teha? No ma ei tea, selle järgi ma ütleks, et ma olen ka puudustkannatavast perekonnast ja ma tahan ka tahvelarvutit. Olen küll 20-aastane, aga enda ema jaoks olen endiselt laps, ja laps on laps. :D

Ega mul väga midagi lisada polegi enam, jään endiselt hämmeldusega sellele mõtlema. Aga nii palju vähemalt, et kelle soove poekülastajad ei täida, neile ostab nende soovitud kingid Maxima, seegi hea. Saavad kätte oma tahvlid ja välised kõvakettad. 

Jõulukingitustest

Kuna erinevad blogijad on juba novembri kuust kirjutanud postitusi jõulukinkidest, siis otsustasin, et ega minagi halvem saa olla ja panen mõned enda mõtted siia kirja. 

Alustan sellest, et eelmine aasta ma kaebasin härrale (umbes sügisest talveni ilmselt), et mu telefon on nii aeglane ja kaamera ei tööta ja wifi ka ei töödanud ja üleüldse oli telefon katki. Selle peale kinkis härra (ja ta isa) mulle telefoni jõuludeks. 

Lisaks nurisesin ma tööjuures, et mul pole kuuske ja ma pean RMK metsa minema ja sada häda veel. Selle peale kutsus töökaaslane mind oma metsa kuusevargile.

See aasta ma mõtlesin ja mõtlesin, mida ma võiks härralt jõuludeks küsida ning lõpuks mõtlesingi välja, et uusi susse oleks vist vaja. Vanad on üsna räbalad juba.

See pilt on tehtud kuskil nädal aega tagasi, praeguse seisuga on need veel katkisemad. Täna alles avastasin, et mingi pikk niit lohiseb mul järgi. :D

Ja kui ma juba sussidest räägin, siis me perega teeme see aasta loosipakid. Mina sain ema nime ja ta räägib juba väga ammu, et ta tahab jõuludeks susse saada. No ja täna ma tulin koju ja wc-s pesumasina peal ootas mind selline asi, ilmselgelt täiesti juhuslikult oli kataloog selle koha peal lahti jäänud. 

No ja härraga on lood sellised, et ma olen päris tõsiselt kahevahel: kas ma ostan talle hunniku pesu või spa-nädalavahetuse. Jah, täiesti erinevad asjad, aga kuna ma ei tea, mis mind peale aastavahetust ees ootab, siis ma ei julge nädalavahetust broneerima hakata. 

Ja siis on muidugi pere kõige pisem liige- äsja kaheseks saanud vennatütar. Me ema ja venna (ja härraga) leppisime kokku, et teeme talle ka kingi. Tema loosis ei osalenud, kuid see ei tähenda, et ta kingist ilma peaks jääma. Mida me talle täpsemalt kingime, see pole veel teada. Mul ausalt pole õrna aimu ka mitte. Sünnipäevaks ta sai Maša nuku ja pehme Miša, aga topelt ei hakka neid kinkima. Ma ise mõtlesin teletupsude peale, kuid tundub, et nendest hakkab ta välja kasvama? Aa, ja kas te teate- me nägime mänguasjapoes teletupse müügil! Ma võin eksida, aga minu meelest oli XS mänguasjapoes. Aga ema suvel otsis neid ega leidnud kuskilt, ta vaatas isegi kirbukatelt, aga ei miskit. Ning nüüd siis nii :) 

Lihtne nipp, kuidas rikkaks saada

Me härraga oleme mõned korrad lotot mänginud, kuid enamus kolmapäevadest jäävad meil vahele, kuna me lihtsalt unustame piletid osta.. Ei ole seda va mälu, mis parata.

Sellegipoolest pean ma endale meeldetuletuse panema, et kolmapäeval mängiksin, kuna mul on lootust rikkaks saada. Teate, miks? Mäletate seda, et kui sind ära ei tunta, siis saad rikkaks? No vot, ma läksin täna tööle ja reaalselt mitte keegi ei tundnud mind ära. Okei, üks töökaaslane tundis, sest ma saatsin talle eelmine õhtu pildi. 

Igatahes, reedel töölt lahkudes olin ma selline;

Ja täna tuli tööle keegi selline:

Päris tõsiselt, inimesed arvasid, et uus töötaja tuli. Inimesed, kellega ma üle kaheksa kuu koos töötanud olen. Üks isegi ütles, et ta ei tundud mind ära, arvas hoopis, et mingi ülemus jalutab jälle tootmises ringi. 

Seega, minu soovitus teile: lõigake endale tukk ja eriti hästi on, kui prillid ka veel ette panete. Seljuhul ei tunne keegi teid ära ning samm kolm on selline, et ostke endale lotopilet ja samm neli on et supelge rahas!

PS! Ma kasutan Snapchati filtreid, kuna ma pole üheski sotsiaalmeedia kanalis neid pilte jaganud ning kuna mul pole titepilte, mida teiega jagada, siis hakkate te palju snapi filtritega pilte nägema.

Talverõõmud

Jah, praegu on küll lumi maas, kuid seda on õige vähe, minu meelest vähemalt. Aga kui veidi aega tagasi maa paksu lumevaibaga kaetud oli, käisime me härraga talverõõme nautimas- kelgutamas. Ja mitte lihtsalt kelgutamas, vaid soome kelguga. Vot see oli lõbus. Minu meelest on soome kelk üldse nii lahe asi ja mul on äärmiselt hea meel, et meil see olemas on ja endiselt alles ning siiani sõidukõlblik.

Ma jäädvustasin ka selle päeva, kuid seda ei kannata videoks kutsuda, kuna seal lihtsalt klipid ja pildid ruttu kokku klopsitud, et oleks olemas.

Mu ema küsis selle kohta, kas härra üldse püsti ei seisnud. :D

Teist korda käisime ka kelgutamas, kuid siis oli juba sula ning soome kelguga polnud enam nii hea sõita. Tähendab, ei saanudki sõita, kuna nii kui natuke sõita üritasid, tungisid need terad allesjäänud lumekihist läbi ning kelk edasi ei liikunud. 

Ma praegu vaatasin, et teisest korrast mul härra arvutis pilte polegi, seega peate uskuma minu sõnu, et olime mina, ema, härra, mu vend ja teise venna tütar. 

Nii palju ka veel, et kui nüüd külmad ilmad tulid, siis härra soetas endale suusapüksid, seega tal ei ole detsembri teisel poolel vastuargumente, kui ma teda uisukale vedama hakkan. Win-win, ma ütleks!

Teisalt aga, ta tahab mind lumelauaga sõitma viia, aga ma usun, et esialgne hirm kaob, kui me juba poole protsessi peal oleme ja ehk hakkab see mulle isegi meeldima. :)