Potitaimeistandus vol2

Tuleb see lubatud taimemajanduse teine postitus. :) Ega see ilmselt poleks tulnud, kui arvuti poleks sisse lülitatud olnud, aga see oli ning siin ma nüüd olen. Otsisin pildid ka üles ja olen nüüd valmis need siia postitama.

Hernesaagi sain ma ka kätte. Ise kasvatatud ikkagi! ;) Pildid on tehtud  nädal tagasi ning täna koju jõudes avastasin, et mu herned on kõik surnud, aga see-eest veidi aega tagasi istutasin uued ning need kasvavad nüüd sama hoogsalt, kui eelmised.

Kohe aru saada, et Steffi pole paprikatele ligi pääsenud- no vaadake, kus alles kasvavad!

Ise nii pisike taim, kuid vilja kannab korralikult!

Ma isegi ei mäleta, kas ma mainisin seda mõnes postituses või ei, aga tadaa- minu esimene (ise istutatud) tikker! Isegi mõned marjad on küljes :)

Seoses pirniga, siis sel aastal on meie mõlemal puul mingi haigus küljes- kollakad täpid ja neid on täis terve puu. Oskab keegi ehk öelda, mis see täpsemalt on ja kuidas ravida?

Minu teine au ja uhkus on kurgitaimed. Ma tulin täna ja mõtlesin, et peaksin uued pildid tegema, kuna nädalaga on need ikka meeletult kasvanud.

Hei weirdo

Ma lugesin Malluka postitust kiiksudest ja all olevaid kommentaare ning siis meenus, et ükskord tahtsin enda kohta ka sellist postitust teha, aga sinna kirjutasin vaid toiduga seotud asju ning mõtlesin, et kunagi hiljem siis teen selle tavalise ka. Ja nüüd jõudis kätte see "kunagi hiljem".

* Ma juba kirjutasin, et söön (kodus) kõike lusikaga kausist. Lisan juurde, et kõik, mis võimalik, purustan ära ja segan omavahel läbi.

* Kahe aasta jooksul olen ma vaid ühe korra härra juuresolekul puuksutanud ning seegi oli kogemata. Härra seevastu ei hoia midagi tagasi. Krooksudega pole mul aga mingit probleemi. Mõnikord, kui härra krooksub, siis ma tekitan ise endale krooksu (ei oska paremini seletada) ning lasen päris pikalt.

* Teleka, muusikamängija jms helitugevust reguleerides peab arv jääma paarisarvuks või lõppema 5 või 0ga.

* Ma ei suuda võõras kohas käia nr 2l. Õigupoolest võimalusel teeksin ma seda vaid kodus.

* Ma väldin gaasiliste jookide joomist ning enamasti raputan gaasid välja. See tuleb sellest, et mõned aastad tagasi avastasin, et gaasilisi jooke juues hakkan ma luksuma.

* Ma ei suuda süüa "vanadest" nõudest või kellegi juures, kui ma tean, et inimene on veidi räpakas. Isegi kui kõht on tühi, siis pigem keeldun kui söön nendest nõudest.

* Ma tõmban alati kõhtu veidi sisse, ja nii juba mõned aastad.

* Ma ei suuda toitu edasi süüa, kui hamba alla jääb midagi kõva, näiteks kont.

* Mul on väiksest saadik olnud tere-aitäh-palun ette-taha.

* Ükskõik, kui palav on, ma ei suuda magama jääda, kui mul midagi peal ei ole, kasvõi lina ja kasvõi väike tükk, aga midagi peab olema.

* Mul peavad olema kõik asjad paarisarvud. Ükskõik, kas ma söön midagi, astun, või isegi hingan. Jah, see on ülitüütu ning olen üritanud seda kontrollida, kuid asjata. Eriti närvi ajavad mind teed, kus on nt tellised laotud. Ma pean alati astuma mõlema jalaga ühtemoodi.

Ma arvan, et praeguseks olen ma juba tõestanud, et olen weirdo, seega tõmban nüüd jutu kokku. :)

Tavaline nädalavahetus, kommid ja raamat.

Ma tahtsin sellest nädalavahetusest blogida, aga siis mõtlesin, et mis mul ikka kirjutada, midagi huvitavat ma ju teinud ei ole. See on täiesti tavaline nädalavahetus, ainuke erinevus oleks see, et ma olen teises riigis, kuid ka see hakkab juba tavaliseks muutuma, seega ma ütleks erinevuseks vaid selle, et ma pole kodus, vaid härra isa juures.

Midagi erilist ma teinud ei ole, enamasti olen raamatut lugenud, eile käisime poodides ja õhtul magasin neli tundi, lugesin siis raamatut ja panin teose käest, kui härra voodisse tuli.

Okei, ma oleks koos teistega grillinud, aga ma magasin, seega ma näppasin hiljem lihtsalt ühe grillvorsti, et tühja kõhtu täita.

Aaa, esimest korda, kui härraga Soomes käisime, ostsin mingeid suuremaid šokolaadinööbikesi piparmündimaitseline glasuuriga. Eestist pole ma selliseid leidnud ja viimased korrad Soomes pole ka sattunud poodidesse, kus niiviisi lahtisi komme müüakse. Okei, ilmselt on müüdud küll, aga ma pole silmad piisavalt lahti ringi käinud. Igatahes, eelmine kord tagasi sõites nägin laevapoes nelja euri eest 200g pakikest. Kuna ma ise olin broke, palusin härral neid osta, kuid ta lasi mul nende asemel hoopis midagi muud välja valida, midagi, mida ta ka sööks. See oli vist suur mentose pakk.

Seekord Soome sõites nägin ma taaskord neid ning kuna härra oli endale juba asju valinud, lasin tal ka selle osta. Jah, need olid head, aga mitte sama head, kui need teised. Ma olin veidi pettunud, kuna need olid pisikesed ja väga kanged (piparmünt). Nelja peale saime umbes poolest pakist jagu, ülejäänud pool seisab mul veel kotis ja ma ilmselt viin need emale.

Eile käisime aga Prismas ja muidugi pidin ma lahtiste kommide letti minema. Härra ütles, et võtaksin endale ja emale veidi, ma ladusin järjest kühvlikeste kaupa neid kotti, oodates, et härra ütleks, et aitab. Okei, millalgi ta seda vist ikka ütles, sest lõpuks oli mul neid 600g. Ma usun, et mõneks päevaks neid meile emaga jätkub. :)

Ja seoses raamatutega, siis ma avastasin, et minu jaoks oli "Andekas õpilane" veidi ebahuvitav ja seega võtsin järgmise jutustuse, mille lugesin u 24tunniga läbi, nii huvitav oli. Ja hetkel on mul käsil järgmine, "Hingamismeetod". Minu ootused selle suhtes on kõrged, kuna kirjelduses on seda nimetatud meisterlikuks õuduslooks ning noh, olgem ausad, Stephen Kingi teoseid ma loengi, kui tahan õudukaid lugeda. Loodan selle täna ära lõpetada, kuna kodus ootab mind "Härra Mercedes" ja ma olen korra juba neid pikendanud. :D

Blah blah blah

<a href="http://www.bloglovin.com/blog/18225529/?claim=hqp925z8vwd">Follow my blog with Bloglovin</a>

Ma olen blogi (JÄLLE!) unarusse jätnud, lihtsalt ei ole siia jõudnud. Ma tahtsin potimajanduse postituse see nädal teha, aga no ma läksin täna kell pool kuus hommikul kodust ära ja pühapäeva õhtul jõuan tagasi, seega jääb see ilmselt tegemata, kuna telefoniga blogides ei saa ma miskipärast pilte lisada, aga mis ma meist juurikatsest niisama ikka räägin.

Praegu ma kirjutan telefoniga, kuna me jõudsime mõnedkümned minutid tagasi Soome. Jah, jälle.  Soomes hakkab kool juba üsna pea, seega oli vaja pesamuna koju tagasi viia.

Tegelikult oleksime me pidanud praegu juba Saaremaal olema, aga kuna härra isa ostis meile piletid ära, pidin plaanid tühistama.

Aa, ma olin esimest korda laevaga sõites kajutis. Ma olen eelmised korrad ilusti saanud hakkama trepi all lebotades ja oleks ka seekord saanud, kuid pean tunnistama, et päris mõnus oli duši all käia (eriti selliste ilmadega, pluss härra tuli mulle tööle järgi ja põrutasime otse pealinna) ja voodis raamatut lugeda.

Seoses raamatu lugemisega, siis kui härrat ei olnud, seisis raamat mul öökapil ja ma ei võtnud seda kordagi kaissu. Ma vist mainisin ka, miks. Nimelt oli seal üks selline lugu, peale mida nägin ma unes sõda jne, ja ärgates pugesin ma sügavale härra kaissu. Kui teda aga polnud, ei saanud ma ka kaissu pugeda, seega ma lihtsalt ei lugenudki. Täna aga võtsin kajutis raamatu kätte ja lugesin peaaegu pool raamatut ühe korraga läbi. Noh, sest täna ma saan härra kaisus magada. 

Ma ütlen ausalt, et mul läks meelest, millest ma veel tahtsin kirjutada. Eks see lühimälu + varakult ärkamine teeb oma töö.

Ma ei tea, lõpetuseks ütlen, et mul seisab kaks mustandit, mida ma kohe kindlasti ei avalda, kuna ühes on mu ripsmetehniku kontonumber ja teises mu selle kuu ületunnid, kuna kui ma pidin ruttu kuskile üles kirjutama, tuli mul kohe pähe, et blogis saab mustandi teha ja hiljem saab selle ära kustutada. 

mökkmökk

Ma vabandan kohe esmaspäeval terve nädala eest, kuna ilmselt tuleb mu blogis järjekordne vaikne nädal. Täna võtsin end suure vaevaga kokku, et see postitus kirjutada. Ma olen niii väsinud peale tänast tööpäeva. Nimelt läks härra mu juurest minema jälle ja ma teen taaskord ületunde. See nädal õnneks siiski vaid kolm (või neli) päeva ning reedel olen vaid kuuest poole kolmeni. Reedel tuleb härra mulle tööle järgi ja põrutame jälle üle lahe, kuid mulle ei paku isegi see rõõmu. No öelge, kas te tahaks minna "puhkama", kui teiega koos tuleb inimene, kes pmt kogu aja vingub, jonnib, solvub, jne? Ma tean igatahes, et peale kahte sellist "puhkust" lootsin mina, et seekord teda ei tule, aga noh, alati ei lähe nii, nagu tahaks. :D

Mul ootab tegelikult taimemajanduse postitus ka kirjutamist, tegin härra telefoniga pilte ning ta juba saatis need mulle, aga ütleme nii, et hiljemalt nädala lõpuks katsun postituse valmis saada. :D

Kahjuks pole mul aga enam midagi lisada, seega lõpetan ma postituse ära ja hakkan oma telefoni playlist'i uuendama.

Fakte meist

Eilses postituses tahtsin ma mõned asjad veel kirja panna, kuid ma unustasin need ära ja siis otsustasin neist eraldi postituse teha.

*Meie fb sõnumitest, siis ma lugesin neid ja mõtlesin, et vau, ma olin päris korralik plokk ikka :D Ise olin temast jõhkralt vaimustuses ja olin kaua oodanud, et temaga suhtlema hakata, ja siis plokkisin päris palju. Aga kui nüüd mõelda, siis ilmselt õigesti tegin ka, sest kes ikka tahaks naist, kes esimese kutsumise peale kohe jookseb. ;)

*Ma  oleks peaaegu minemata jätnud esimesel korral, kuna mul oli ikka väga korralik köha.

*Lehtlasse jõudes läksin ma alguses leti äärde toitu tellima ja sõbranna ning härra läksid lauda. Kui ma lauda jõudsin, siis nad istusid mõlemad ühel pool lauda ning ma istusin üksi teisele poole. Hiljem sellest härraga rääkides ütles ta, et alguses talle jäi mulje, nagu poleks ma temast absoluutselt huvitatud. Küsisin, miks ta sõbranna kõrvale istus ning ta vastas, et hakkas teisele poole lauda istuma ning sõbranna oli küsinud, kas tema kõrvale ei kõlba istuda. :D

*Nagu öeldud, siis hakkasime "käima" peale Saaremaa rannapidu. Mulle rääkis seda see sama sõbranna, mitte härra ise. Kui ta saarel oli, suhtlesime me põhimõtteliselt kogu selle aja sõnumite teel ning härra ütles oma sõbrale, et kui ta Pärnu tagasi tuleb, siis ta võtab mu ära. :D

*Peale rannapidu, 20.juulil seal ristmikul, kui me olime "käima hakanud", ei tahtnud me kumbki koju minna, vaid tahtsime üksteise seltskonda nautida. Ilmselt on igal paaril omad rumalused, mida tehakse või räägitakse, ja meil on sellised asjad olnud algusest saadik, isegi enne seda, kui me koos hakkasime olema. Näiteks seal samas ristmikul arutasime, et kui me peaks kunagi lapsi tahtma, siis me peame lapsendama, et meiesuguseid enam juurde ei tekiks. Sellised omavahelised kiiksuga naljad. :D

*Veidi sellest räppariteemast. Üks härra lugudest on olnud aastaid minu lemmiklugu. Ma olen seda alati kuulanud, kui mul on olnud masendus või kui ma olen näiteks olnud üksi kodus ja mõelnud oma suhte üle ja et kui hästi kõik on (seda teist eriti viimase kahe aasta jooksul), aga härrale ei meeldi, kui ma valjult ta lugusid lasen. Ükskord ma lasin talle ühte tema lugu ning küsisin selle nime, ta kuulas ja kuulas ning ei teadnud isegi seda, kelle lugu see on. :D

Suvi 2014

Seoses sellega, et mu härrat nädal aega kodus ei olnud ning et meil just kaks aastat täis sai, hakkasin lugema meie Facebooki vestluse algust ja mõtlesin sellest kirjutada. Kuna ma kõigest algusest tahan rääkida, siis sellest saab ilmselt postitus teemal, kuidas me härraga tutvusime ja koos olema hakkasime.

2014a olin ma õnnetult "suhtes" ühe... noormehega. Meie suhtest oli saanud kokku-lahku suhe. Aasta alguses, kui meil parajasti "lahku-periood" oli, olin sõbrannaga klubis. Kuidagi läks jutt nii, et tahtsime koju minna, aga ma ei tea, mis põhjusel, pakkus ta, et kirjutab ühele mu lemmikule Pärnu räpparile, kellega ta suhtles, et too meile järgi tuleks ja meid koju viiks. (Väga keeruliselt seletasin, aga katsuge aru saada :D) Kuna oli öö ja normaalsed inimesed sel ajal magasid juba, siis too räppar ei vastanud sõbrannale, seega sõbranna lisas minu Facebookis (telefoniga) ta sõbralisti, et ehk vastab kutsele ja.. vastab, noh. :D Igatahes, seda ei juhtunud ja hommikul tühistasin kutse, kartes, et tolleaegne peika saab kurjaks (olgu öeldud, et ta oli väääga armukade). Räppar aga vastas mu kutsele ning kui me "peikaga" jälle lahus olime, vastasin ta kutsele  ning meist said Facebooki-sõbrad. Sinna see asi jäigi ning rohkem me ei suhelnud. Või noh, me ei suhelnudki üldse. :D

Siis jõudis kätte suvi, mil me "peikaga" polnud enam õieti kooski. Siis ühel ööl, kui mul juba kõrini sellest kõigest oli, kirjutas mulle.. too räppar. :)

Mul oli nii hästi meeles, kuidas ta alustas tervitusega ning edasi ütles ala et "meid pole õieti tutvustatud", mille peale ma vastasin, et meid pole üldse tutvustatud. :D Järgnesid mitu öötundi tühja, kuid armast juttu, mille ajal ma otsustasin, et nüüd on kõik- ja jätsin oma "peika" lõplikult maha.

Mõni aeg hiljem teatas see sama sõbranna, et vot nüüd lähme kolmekesi välja õhtul, kaasas väike jook, et suhtlemine vabam oleks. Mitte, et meil seda vaja oleks olnud, kuna me oleme küllaltki algusest väga vabalt rääkida saanud, aga noh, saime esimest korda näost-näkku kokku ja sõbranna tahtis juua. :D

Vahepeal räägin taustaks, et ma teadsin ühte räpparit, kelle lood mulle väga meeldisid, ning alles siis sain ma teada inimesest, kes on selle nime taga ja alles siis me saime kokku ja tutvusime. Aga mul oli selline pubeka-cursh tema peale (?).

Päeval rääkisime veel fbs õhtust, ning niisama mingit juttu, ning õhtul saime sõbrannaga kokku. Leppisime kokku, et saame ühes pargis kokku. Muidugi olin ma selleks ajaks tõbiseks jäänud ning köhisin nagu vana hobune, aga see selleks. Suhtlus räppariga toimus läbi fb, temaga suhtles sõbranna. Räppar ütles, et liigub rekka teelt ranna tee juurde ning et tal aku kottis. Kõik. Side lõpp. Kuni selleni olime sõbrannaga pargis, jutustasime, kuulasime muusikat ja ma laulsin oma varese häälega lugusid kaasa, vahepeal metsikult köhides.

Saime aru, et räppar ei tunne Vana-Pärnut ega oska sinna parki tulla ning oli üldse valesse kohta läinud, ning hakkasime sinna poole liikuma. Läksime tema juurde, kutsusime ta parki ning jäime mõneks ajaks sinna. Samal ajal, kui me rummi lahti nööpisime, rääkis tema, et ta teadis, et mul on köha, aga no et sellist köha polnud ta osanud oodata. :-D

Õhtu kulgedes hakkas meil külm, pea hakkas alkoholist sumisema ning otsustasime kuskile liikuda, et vähegi soojem hakkaks. Olgu öeldud, et oli väga jahe õhtu.

Uurisime bussiaegu ning läksime esimesele bussile, mis viis meid kesklinna, kust me edasi randa jalutasime. Peale rannas istumist otsustasime Lehtlasse minna, kus sai friikad võetud. Ma täpselt ei mäleta, mis teema nendega oli, aga ilmselt midagi sellist, et noormees ostis need ning mina, häbelik nagu ma olen, võtsin sealt vaid mõned.

Peale Lehtlat (hommikul) saatsime sõbranna maisse ning istusime ise bussile, mõlemad elasime ühes linnaosas.

Selle õhtuga oli kõik, kuid sama ei saanud öelda meie suhtlemise kohta. Hakkasime üha rohkem rääkima ja väljas käima. Mulle nii meeldisid need õhtud, kus ta tuli mulle tööle järgi ja me kuskile suvalisse metsa või põllule sõitsime ja seal tunde lihtsalt jutustasime. Oehh, see oli tõesti mõnus.

Siis tuli Saaremaa rannapidu, kuhu räppari sõber oli talle pileti ostnud. Selleks ajaks ei olnud me veel paar, kuid mul on väga hästi meeles, kuidas ma olin too öö just (esimest korda?) tema juurde jäänud. Olgu mainitud, et midagi ei juhtunud, me jutustasime pool ööd ning ta tegi mulle esimese musi. See tuli väga ootamatult ning ta ütles, et tahtis proovida, mis moodi see tundub. (appi, mul kadus eesti keele oskus ära, see oli mõeldud nii, et how it feels like.) Ülejäänud öö magasin tema kaisus.

Hommikul ta sõbrad helistasid, et nad on ta maja ees ja et hakaku ta aga liigutama, sest vaja praamile jõuda. Ma läksin enne teda ja mul on väga hästi meeles, kuidas ma astusin maja uksest välja ning kõik vaatasid mulle otsa, naeratasid, osad ütlesid tsau, ja kui piinlik mul oli. :-D

Siis jõudis ta tagasi ning oli 20. juuli. Me saime kokku, olime ühel ristmikul ning vihma sadas. Kohati tibutas, kohati tuli paduvihma. Sellest hoolimata olime me seal ning rääkisime. Ta küsis, kas ma sooviksin tema tüdrukuks hakata. Ilma mõtlemata vastasin ma jaatavalt ning siis oli meie esimene suudlus, keset ristmikku, paduvihmas.

Me olime nii elevil ja õnnelikud, et hoolimata vihmast ei tahtnud kumbki koju minna. Nii me siis olime seal mitu tundi, seisime, kallistasime, suudlesime, rääkisime. Nii sai minu räppari-crushist õnnelik suhe minu härraga. :)

So tireeed

Ma vaatasin, et mu viimane postitus oli 17ndal ja mõtlesin, et surun väsimuse alla ja võtan blogi lahti. Suured vabandused, et pole siia jõudnud, aga nii vast juhtub, kui ma olen otsustanud ületunde teha. :-D

Nimelt ma mõtlesin, et kuna härra on ära, miks ka mitte siis oma aega veidi kasulikult sisustada. Ja kuna kodus pole nii kui nii midagi teha (See on vale! Kodus on räigelt palju asju vaja ära teha, aga ma ei jõuaaaa), siis otsustasin nädalakeseks töönarkomaaniks hakata. Plaan oli, et alustan tööpäeva kell kuus hommikul ja olen siis nii, kuidas jõuan. Ma praegu hakkasin mõtlema, mitu päeva ma ületunde olen teinud, ja ma ei suutnud välja mõelda, kas kaks või kolm. Nüüd aga tuli meelde, et esimesel päeval olin kella seitsmeni, teisel kella kuueni ja täna poole viieni, homme on ka plaan poole viieni olla, kuna on lootust, et härra tuleb koju.

See aga tähendab seda, et ma võiks koristada, aga ma ausõna ei jõua. Ma tulin koju ja oleks tahtnud kohe voodisse visata, aga ei, peab igasuguseid asju tegema. Praegu mul on (samasugune nagu eile) kindel plaan hakata koristama. Täna vedelen diivanil ja "kirjutan postituse ära ja alustan", eile ma olin nii väsinud, et tegin söögi valmis ja viskasin kohe voodisse, ei hakanud endale isegi mingeid vabandusi või ettekäändeid välja mõtlema. :-D

Aga ma vaatan, et mul tuleb jube palju kirjavigu sisse, seega ma lähen äratan end jaheda dušiga ning mine tea, ehk panen isegi muusika mängima ja koristan (kasvõi natukenegi!).

Minu sügav kaastunne

Ma tahtsin enne näidata härrale oma tädipoja joonistusi/seinamaale, seega võtsin ta facebooki lahti ja hakkasin pilte sirvima, kuni nägin pilti ühest ta tattoost, mis kujutas rooma numbrites kuupäeva. Üks oli kommenteerinud ja küsinud, mis see tähendab, vastus oli 13.04.2016. Ma vaatasin seda kuupäeva ja pisar valgus mu silma enne, kui ma arugi sain, mis kuupäev see on (kuidas on see võimalik, et ma hakkan nutma ja siis jõuab mulle endale ka kohale, mis seal seisis?). Kuna ma olin härra ja ta vendadega üleval, siis läksin ruttu alla "kirsisiirupit tegema". Okei, ma tegin tegelt ka, aga ma kurnasin seda sodi, seega polnud vaja seal juures seista, aga sellest mõni teinekord.

Nüüd, mõned tunnid hiljem, võtsin lahti Marimelli blogi ning kerisin esimese postituse edasi, ainult et näha, et teine on postitus sellest, kuidas ta mees kirjutas oma lahkunud isale luuletuse.

Kuhu ma tahtsin aga jõuda..

Kui minu isa ära suri, siis lõi see mind päris korralikult rööpast välja. Ma nutsin vahetpidamata ning ma olen siiani kindel, et ma ei saa sellest kunagi üle. Praegu, kolm aastat hiljem, tuleb mul endiselt pisar (või mitusada) silma, kui temale mõtlen.

Aa, kui mu vanaema (vähem kui pool aastat enne) ära suri, siis tema matustel nutsin ma ikka päris palju. Isa seisis minu kõrval ning sosistas mulle korduvalt, et ma ei nutaks. Isa ärasaatmisel ei suutnud ma nutmist lõpetada ning peas keerles pidevalt mõte, et aga kes mulle nüüd ütleb, et ära nuta?

Issand, ma hakkan heietama, kui ma temast räägin. (Ehk seetõttu, et ma pole saanud kellegagi kogu sellest teemast rääkida?)

Tahtsin rääkida sellest, et kui ma peale isa surma peaaegu nädal hiljem kooli läksin ja klassikaaslased mulle kaastunnet avaldama hakkasid, ütlesin ma kohe esimesele, et ta järgi jätaks, kuna terve nädal olid inimesed meil külas käinud ja igaüks neist oli kaastunnet avaldanud ning iga kord, kui seda tehti, oli tunne, nagu oleks haava uuesti lahti rebinud.

Siis ma lugesin Marimelli (tähendab, ta mehe) postituse kommentaare ning lugesin, kuidas inimesed kaastunnet avaldasid. Ma saan aru, et inimesed tahavad head ja mul pole aimugi, kuidas teised inimesed tunnevad, aga mulle oleks meeldinud, kui nad poleks kaastunnet avaldanud. Näiteks mulle meeldis, kuidas me käisime ühe sõbrannaga jalutamas ning me rääkisime kõigest muust, et ma ainult ei peaks isale mõtlema. See aitas mind ning viis vähemalt selleks tunnikesekski mõtted mujale.

Kui ühel mu klassikaaslasel, kellega ma veidi paremini läbi sain, suri eelmine aasta isa ära, siis ma ei avaldanud talle kaastunnet, aga ma seletasin talle ära ka, miks. Ta küsis minult, mis ja kuidas ja kuidas on normaalne ja mida tunda jne, ja ma siis üritasin talle võimalikult hästi seletada, et kõik, mida sa tunned, on normaalne, ja ei ole nii, et kõiki valdavad sellistel hetkedel ühesugused tunded. Tema näiteks kutsus oma isa nimepidi ning oli raskel ajal hoopis oma emale ja õele toeks, kuna ta oli nüüd majapidamises ainus mees.

Okei, ma isegi ei tea, kuhu ma selle jutuga jõuda tahtsin, mõtlesin vaid oma mõtted sellega seoses kirja panna.

Ka Pärnus võib auto alla jääda

Ma ei tea, kas ma olen maininud, et kolisin Vana-Pärnu ühest otsast teise. Eelmises kohas elades kulus mul tööle minekuks 9-10min, nüüd aga 10-12min. Ma mõtlesin, et noh, ju on siit siis veidi pikem maa minna, aga siis mulle jõudis kohale, et siia kolides ei läinud ma tööle enam pool kuus, vaid pool kaheksa. Poole kuueks oli hea rahulik, ehk isegi liiga rahulik, kuna liiklust polnud, teisi inimesi ka mitte, tundus, justkui oleks linn inimtühi. Poole kaheksaks minnes on juba aga märgatavalt liiklust ning selleni ma jõuda tahtsingi.

Tööle minekuks pean ma ühest ülekäigurajast üle minema, kuid miskipärast mööduvaid autojuhte üldse ei huvita, kas ma seisan seal 30 sekundit või 3 minutit. Nad näevad, et ma seisan seal, vaatavad mulle otsa ja lisavad kiirust.

Ma võin näiteks täiesti harjumuspäraselt öelda, et eile* hommikul oleks ma taaskord auto alla jäänud. See ülekäigurada on just enne ristmikku. Eile hommikul ootasin nagu ikka, millal mind ükskord üle lastakse, kui nurga tagant sõitis välja auto ja jäi ootama, millal teised autod mööduvad, et ta saaks peateele keerata. Kui autode rivi otsa oli saanud, vaatasin, et too autojuht seisab, ja hakkasin üle minema, kui auto järsku ülekäigurajast üle hakkas sõitma. Hea oli, et ma talle rusikat ei näidanud, keskmisest sõrmest rääkimata. Harjumuspäraselt tegin kurja nägu ja ütlesin "siga" ning jätkasin oma teed. Ma ausõna ei imesta, kui üks hommik mind lihtsalt alla aetakse, kui ma enam ülekäiguraja ületamist oodata ei jõua. Ei aita seal ka see, kui tee peale astuda, ausalt.

*See "eile" asendage mingi vabalt valitud päevaga, kuna ma isegi ei mäleta, millal selle postituse kirjutasin, aga see on miskipärast mustanditesse jäänud.

Bye bye

Tavaliselt pühapäeva saabudes hakkavad ligi tekkima mõtted, et homme jälle tööle, aga täna mõtlen hoopis seda, et homsest jään härrast ilma. Jep, olen tal üle visanud ja ta läheb mu juurest ära. Olgu, halb nali. Aga ära läheb ta küll, nimelt vahetas ta töökohta ja seal saadetakse ta esimesel nädalal kohe kaugele.

Mõtlesin, et võtame siis viimastest päevadest viimast, aga noh, life happened ja oleme ikka oma tavalisi asju teinud. Vähemalt jõudsime enne ta minekut veel grillida ja soomlasi alla ajamas käia (inside joke), ja täna on tal vennad külas, pannkoogid (isetehtud maasika toormoosiga ja murelitega) söödud ning nüüd.. pelavad nad GTA V-d..

Tegelikult ma tean küll, et pole midagi hullu, et ta mõneks päevaks (terveks töönädalaks!!) ära läheb, aga noh, näiteks, ma ei oska enam üksi magama jääda. :D Ilmselgelt ma (vist) ikka jään, aga harjumatu saab olema, kui ei saa musi kaissu pugeda.

Aga ma katsun sellest midagigi positiivset võtta ning katsun koristada ja lõpuks oma raamatud läbi lugeda. Raamatutest rääkides, siis hetkel on mul käsil "Isemoodi aastaajad" ja seal see teine jutustus tekitab mul õudusunenägusid. Eile näiteks lugesin veidi enne magama jäämist ning unes nägin, et oli midagi sõjalaadset ning ma jooksin linnast koju, üritades kellegi (pahade) eest põgeneda. Koju jõudes käisin korra üleval ja siis läksin alla tagasi, tegin ema toa ukse lahti ja diivani peal istus keegi teki all rätsepaistes. Ma ei kartnud, et seal mingi koll on ega midagi, aga ma teadsin, et see on keegi minu perest. Ma tõmbasin teki pealt ja seal istus mu vend, kes oli kohutavalt peksa saanud. Ma üritasin teda veenda, et lähme EMOsse, kuid ta oli kategooriliselt selle vastu. Selline mõju sel raamatul siis.

Kaldusin aga väga teemast kõrvale, kuid ega mul midagi rohkem öelda polegi. Ma nüüd vaatan, kas jään elutuppa GTA pelamist vaatama või kobin magamistuppa raamatut lugema.

Laupäevane mõtisklus

Ma pole enne sellele tulnudki, et inimene, kes on meil külas esimest korda (täna näiteks härra vend), võib mõelda, et miks meil nii palju inimesi siin käib. Kohe seletan lahti.

Kui täna linnas tiir tehtud ja koju jõudsime, hakkas minu jaoks küllaltki tavaline ilusa ilmaga nädalavahetuse päev, kus vend oma perega tuli külla ja me grillisime. Lisaks tulid ka tema sõber ja sõbranna ning nende laps. Kui kõik laiali läinud olid, õhtupoole, käis ka onu oma tütrega läbi.

Ei ole ebatavaline, et kui on ilus ilm ja vaba päev (ei pea isegi vaba päev olema, võib ka tööpäeva õhtu olla), kutsume venna (ja ta pere) külla ning grillime, või grillime kolmekesi või noh, üldse, istume aias ja grillime. Ausalt öeldes pole erilist vahet, kes parajasti kohal on.

Ebatavaline pole ka see, et lisaks tulevad kellegi sõbrad, kas siis minu, härra, ema või vendade.

Ja noh muidugi onu käib oma tütrega väga tihti külas, onu käib emaga jutustamas ja ta lapsele meeldib siin mängimas käia.

Tulles aga jutu poindi juurde tagasi, siis ma mõtlesin, et inimene, kes meid eriti ei tunne, võib mõelda, et mis läbikäiguhoov see siin on, et nii palju inimesi ühe päeva jooksul külas käib. Iseasi muidugi, kas see inimene nii ka mõtleb, või sellele tähelepanu pöörab, aga ma ise oma peas genereerin mõnikord selliseid mõtteid.

Muidu igapäevaselt meil nii palju külalisi ei käi. Mõnikord tulevad härra vennad (või üks neist) külla, mõnikord minu sõbrad, mõnikord meie mõlema sõbrad, ja no nii edasi. Aga nädala sees on tavaliselt vaikus. On isegi nädalavahetusi, kus me härra ja emaga istume toas ja ei külasta meid keegi ning ega me ise ka kuskile külla ei kipu. Seega päevad pole vennad. :)

Girl u pregnant?

Teate, kui raske on olla 20-ndates lastetu naisterahvas? Igast ilmakaarest tuleb küsimusi, mis "vihjavad" sellele, kas oled rase. Ma toon näiteks mõned situatsioonid, mil minu kohta on niiviisi arvatud:

-sul on hea uudis- oled rase;
-jätsid suitsetamise maha- oled rase;
-ei soovi kohvi- oled rase;
-veedad alkoholivaba nädalavahetuse- oled rase;
-lähed varakult magama- oled rase;
-oled väsinud (peale tööpäeva)- oled rase;
-sul on magusaisu- oled rase;
-oled mõned kilod juurde võtnud- oled rase;
-sööd veidi rohkem, kui tavapäraselt- oled rase.

No katsu siis nii olla, ma ei julge midagi tehagi, muidu tuleb jälle keegi ligi ja küsib, kas oled sedapsi.

Miks sa vene keelt ei räägi?

Kuna mul on täielik vene nimi (nii ees- kui ka perekonnanimi), siis tuleb alati inimestele üllatusena, kui ma teen suu lahti ja sealt välja tulevad sõnad on eestikeelsed, ja kui ma vastan eitavalt küsimusele, kas ma vene keelt oskan. Kuna ma olen lugematu korda pidanud seda lugu rääkima ning täna tööjuures väsisin end kordamast, siis panen selle siia kirja, et te ka teaks.

Ega seal tegelikult midagi erilist ei olnudki. Kui mu vanem vend (kõige vanem) oli väike, räägiti temaga kahes keeles- eesti ja vene. Kuna laps hakkas aga ühes lauses mõlemas keeles rääkima, sai ema logopeedi käest riielda, et mis see nüüd siis olgu. Oligi põhimõtteliselt nii, et osa lausest oli eesti keeles, osa vene. Kui meie teise vennaga sündisime, siis meiega räägiti vaid eesti keeles, et me samamoodi kahes keeles puterdama ei hakkaks. Sellest on mul muidugi siiralt kahju, kuna vanem vend oskab nüüd mõlemat keelt, kuid meie teise vennaga ei oska absoluutselt seda keelt. Kunagi, kui vanaema ja isa veel elasid, siis oli meil kodus nii, et kui ei tahetud, et nooremad lapsed jutust aru saaksid, räägiti omavahel vene keeles. Meie jaoks oli see põhimõtteliselt nagu nende oma salakeel. :D

Me vennaga oskame tegelikult vene keelt vaid nii palju, kui oleme ise vanemas eas õppinud. Kuna ma vaid üksikuid asju öelda oskan, siis ma ütlen siiski alati, et ma ei oska vene keelt, kuna minu tase selles on alla igasuguse arvestuse. Üks lause ongi põhiline, mida ma oskan, ja selle õpetas mulle ema. Kuna teda aga praegu kodus ei ole ja ma kasutasin (vene tähtede saamiseks ja õigekirjaks) google translate'i, siis jumala eest, palun andestage mulle, kirjaoskamatule, mu vene keele oskamatus. Lause ise peaks aga välja nägema selline:
"я не буду гаварить с тобой патаму я у маму дурацка."

Jah, ma tean, mida see tähendab, kuid sellest hoolimata vastan alati  selle lausega, kui tuleb jutuks, kas ja kui palju ma vene keelt oskan.

Mu vend (see noorem) oskab aga veidi rohkem seda keelt, kuna ta elab, õpib ja töötab Tallinnas, Mustamäel. Kaks korterikaaslast on tal venelased. Ta töötab kohas, kus ma ühe korra olen õhtust vahestust läbi viinud. Ütleme nii, et kellega ma inglise keeles räägitud ei saanud, sellele palusin kellelgi teisel (kes oskas inglise keelt) tõlkida. Seal on inimesi, kes oskavadki vaid vene keelt, inglise ega eesti keelt ei jaga nad absoluutselt. Noh, ja siis paratamatult jääb ka talle midagi külge. Ükskord näiteks telefonis vesteldes just kiitsin teda, et ta vene keel on paranenud.

Me rääkisime telefonis, kui ta hakkas just töölt koju sättima, kuid keegi palus tal kellelegi midagi edasi öelda, ja mingi hetk ütles vend lihtsalt : "eta milka nada külmkappi panna, eta muidu vabsee sulab ära." No super ju, poiss õpib!

Ma sain igatahes laginal naerda ja teistele ka rääkida. Ema alguses ei saanudki aru, mida poiss mõtles, seega igaks juhuks ütlen teile ka, et vend mõtles, et Milka (šokolaaditoping) on vaja külmkappi panna, kuna muidu see sulab ära. :D

Lõpetuseks veel see, et enamasti, kui ma kuskil arsti juures/ pangas/ postkontoris/ lisa ise sobiv koht käin, vaadatakse mu dokumenti ja küsitakse: "по русский или эстонский?" ja siis vaadatakse imelikult, kui ma neile vastan, et: "Может по эстонский? Я не говари по русский."

Jutt või asi

Jah, ma olen nüüd kindel, et mu jaanipäevavideo siia blogisse ei jõua. Kui hästi läheb, siis ma teen selle vähemalt valmis ja riputan lihtsalt youtube'sse, aga ma olen sellega nii piinlikult kaua venitanud, et enam ei pane siia seda.

Also, mu läpaka klaviatuur hakkab vist otsi andma. Ma ei lugenud, kui mitu korda ma olen praegu tähti kustutanud, sest tühikut pole vahele tulnud, või mitu korda ma olen tühikut topelt vajutanud, et ta tuleks, lisaks osad tähed ei taha ka esimese katsega koostööd teha.

Tegelikult ma tahtsin hoopis tulla ja rääkida, kuidas me panime plaani paika ja läksime metsa, et siis palju-palju imemaitsvaid mustikaid korjata ja enne härra äraminekut kahekesi kvaliteetaega veeta. Kahekesi sel põhjusel, et ema tuli küll kaasa, aga daamid jäid tuppa kohvitama, seega läksime härraga kahekesi.

Mõne aja möödudes olin ma aga sääskede poolt nii ära söödud, et tahtsin ämbrile jalaga virutada ja metsast välja jalutada. Okei, päris nii hull see ka ei olnud, aga midagi sinna kanti. Lõpuks ma korjasin lihtsalt nii kiiresti, kui suutsin, sest ma sisendasin endale, et mida kiiremini me ämbri täis korjame, seda rutem ma sealt välja saan. Ei korjanud täis, pool ainult.

Sääsehammustustest veel nii palju, et lisaks sellele, et mul kannikad ja põlved kupulised on (ei tee nalja, kõik punaseid punnikesi täis!), hammustas üks sääsk mind otsaeest nii, et mul oleks nagu muhk olnud. Panin sinna aloe geeli peale ja tundus, et tõmbus tagasi, aga tutkit. Täna peeglisse vaadates vaatas mulle endiselt muhk vastu. Mitte küll nii suur ja silmapaistev, nagu see eile oli, aga siiski, küllaltki märgatav.

Täna hommikul otsustasin 6.45 äratust kinni pannes, et ronin voodist välja ja olen ühe hommikugi hea elukaaslane. Nimelt tegin härrale putru, kuhu viskasin sisse värsked mustikad, ja kohvi. Ma pole talle varem süüa teinud, sest ma ei ole viitsinud nii vara ärgata ta ei söönud hommikuti, aga nüüd on krõbinaid sööma hakanud. Mõtlesin, et mis seal ikka, teen vähemalt midagi kasulikku hommikusöögiks.

Ise ma ikka ei söönud :D. Üleüldse olen viimastel päevadel "hommikust" söönud kell kolm, sest enne pole kõht tühi. Tähendab, kella kolmest ka ei ole, aga siis jõuab kohale, et midagi peaks ikka sööma. Täna näiteks läksin üldse pool neli sööma, et siis tagasi tulles see viimane pool tundi üle elada. :D

Mul tegelikult polegi midagi tarka või vähem-tarka enam öelda. Ma hakkan vaikselt vaimu valmis panema, kuna täna ilmselt vaatame ka ENSV-d, nagu seda iga eelnev õhtu ema ja härraga teinud oleme.

Ülilühike postitus

Teate, mul on selline tunne, et ma ei jõuagi kunagi selle jaanipäevavideo tegemiseni. Oli plaan see täna ära teha, aga tädi käis külas, siis käisin ripsmetes, siis istusime külalistega väljas ja õhtul vaatasime ENSV-d ema ja härraga. Ja noh, siis hakkas Malluka live ja me härraga jäime seda vaatama, kuni mul telefon täiesti tulikuumaks läks ja ma live kinni panin. Mõtlesin ruttu ühe õhtuse postituse teha ja magama jääda, kuni härra ütles: "Pane telefon siis käest ära. Või sa tahad, et see sul käes plahvataks?" :-D Aga kuna ma olen juba voodis härra kaisus, ja ta kurdab, et tahab enda telefoni ka näppida, kui ma enda omas olen, siis ma jätan selle postituse ühe lõigu pikkuseks ja panen Creepypasta mängima, et selle taustal magama jääda. :)

Püha viha täis

Ma usun, et kõigil on olnud hetki, mil nad vähemalt kellegi peale enda peres kurjad või pettunud või solvunud on. Minul on selline hetk praegu.

Nimelt leppisin ema ja tädiga ükskord kokku, et tädi tuleb EMALE külla. Mina ajasin asju vaid seetõttu, et ma tädiga koos töötan ja teda tihti näen.

Tol korral tädi ei tulnud. Ei helistanud ega teatanud ka, et ta ei tule. Ema oli poes käinud ja tema kostitamiseks asju ostnud ning terve päeva selleks broneerinud. Ma saan aru, et teeb kurjaks küll, kui ootad terve päeva ja siis inimene ei tule ega teata ka oma mittetulekust.

Küsisin tööl tädilt, et kus ta siis jäi, ema ju ootas. Selle vestluse käigus leppisime uue aja kokku, tänase. Tädi ütles, et tuleb 11-12 ajal. Peale kella 12 helistasin, et küsida, kuhu ta jääb. Ta vastas, et tuleb umbes tunnise hilinemisega, kaasa võtab lapsed (väga lai mõiste, lapsi ja lapselapsi on tal palju, kuid eeldan, et tuleb ühe poja kahe lapsega).

Ütlesin emale ka info edasi.

Siit tuleb aga üks teine asi. Nimelt ema teadis, et ma lähen vennanaise juurde ripsmehooldusesse samal päeval (ja ajal), mil tädi EMALE külla tuleb. Selle peale said ema ja vend (täna) aga kurjaks, et mis mõttes ma kutsun sugulased külla ja ise lähen minema. Ma sain enda kaela ka selle, et tavaliselt nad tulevad terve nendepoolse suguvõsaga ning et tihti jätavad nad hoopiski tulemata.

Igatahes sain ma selle peale kurjaks. Oma ripsmehooldust ma ei tühista ja edaspidi mina ühtegi sugulast külla ei kutsu.

9.07.16 pildipostitus

Nagu lubatud, siis siin on tänase päeva klõpsud:

Seal olid naelad põrandasse püsti löödud.