Halloween 2016

Ma ei ole just selline inimene, kes usinasti tähistaks näiteks vabariigi aastapäeva või ülestõusmispüha (mõni aasta isegi värvin mune) või halloweeni, kuid see aasta juhtus kuidagi nii, et mina, noor vanainimene, vedasin end välja ning olin poole ööni linnapeal.

Algas kõik sellega, et vend pidi Pärnu tulema ja ütles, et laupäeval peale (ema) sünnipäeva lähme välja, sest noh, halloween ju ikkagi. Ega ma suurt vastu vaielnudki, kuid natuke nalja pakkus see, kui vend ütles, et mina sodin ta näo täis. Jah, just nii, sest ma pole kuigi andekas inimene ning kunstiannet pole mul ammugi, kuid lõpptulemus jäi siiski päris hea, mõlemad jäime vägagi rahule ning vend sai nii mõnegi komplimendi selle eest. Ma tegin väikse video ka sellest, õhtust, kuid enamasti on see näomaalingu tegemisest. Kes siiski vaadata viitsib, siis selle leiate siit. Aa, ja see muusika seal lõpus- ma tean, et see ei sobi sinna absoluutselt, aga see sai valitud venna kostüümi järgi. Või no täpsemalt "maalingu" järgi, sest tal tuli selline tribal ...asi sinna. Me veel naersime, et selle kaabu ja vestiga ta oleks nagu Bruno Mars, kes on võtnud taksojuhi vesti ja sattunud kuskile hõimu.

Endale ma midagi suurt ei planeerinud, aga lõpuks tuli ikka nii välja, et olin haldjas. Koos tiibade ja kepikesega ja puha.

Kusjuures kõige parem on see, et härra pani vaid maski ette, kuid tema kostüüm jäi väga paljudele silma. Mitmed (purjus) noormehed tulid ligi ja ütlesin mõned sõnad selle kohta. Noh, kuna nad olid purjus, siis ei tulnud sealt midagi tarka, umbes sellised nagu "Selle maskiga võid sa päris korralikult pidu panna" jne. Üks isegi tuli, astus juurde ja ütles: "Ma tahan su nägu näha." No sellised asjad, nagu klubides ikka. :D

Ma imestan siiralt, et härra küll ei tunnista seda, obviously, kuid jäi mulje nagu oleks talle eile klubides meeldinud. Jah, alguses oli ta veidi tagasihoidlik, kuid lõpuks tantsis isegi rohkem kui mina. Ma ei tea, milles oli asi, kas ehk suures koguses alkoholis, kuid ma pole varem näinud, et ta end klubis nii vabalt tunneks. Tõesti oli tore. :)

No ja lõpetuseks teile veel mõned pildid, alustan oma roosadest juustest! :)

Walking dead

Ma ütlen kohe ära, et ma tulin siia vinguma ja oma pahameelt väljendama. Niisiis me vaatame uue hooaja esimest osa, mida me terve igaviku oodanud oleme. Praegu on reklaamipaus ja ma olen päris tõsiselt kahevahel- kas ma vaatan seda edasi või lõpetan üldse vaatamise ära. Ja ärge tulge mulle ajama seda jama, et kui sa praegu enam edasi vaadata ei taha, siis sa pole fänn olnudki.

Mv, ausalt?! Okei, alustame sellest, et Glenn suri ära. Kas ma üldse pean veel midagi lisama? See bastard s*****a m*******t idikas lõi tal kurikaga kolju lõhki ja silma peast välja. Päriselt või? Hsuwlsmdbshhdudydgsbdb

Okei. Ma lõpetan siin. Ilmselt lähen patja nutma.

Bitching about life

Kui ma läksin praegusesse töökohta, siis üsna pea märkasin, et mis on ühele keelatud, see oleks teisele nagu lubatud. Noh, näiteks, meie võisime teha kaks 10-minutilist pausi + lõuna pool tundi. Aga oli ka neid, kes käisid iga tunni tagant suitsul, kui mitte tihedamini. Need mõned olid liinijuhid.

No ja näiteks meil on keelatud igasugune telefoni näppimine töö ajal. Kui tahad rääkida telefoniga, siis pead eemale minema. Okei, arusaadav. Samas meie ülemused (kes pole isegi kõige kõrgemad ülemused, vaid on madalamalt teisel astmel, kui nii tohib öelda) istuvad pidevalt ninapidi telefonis. Vahepeal oli isegi koosolekutel sellest juttu, et Instagramid ja Facebookid kannatavad ka  tööaja lõpuni. Eeskuju on meil see, kui liinijuhid scrolling instas ja lobiseb sõbrannadega messengers. Tipp oli see, kui üks ülemus istus mõned tunnid oma laua taga ja mängis telefonis mingit mängu.

Lisaks on meil keelatud jutustamine. Mõistuse piires on lubatud, umbes et töö kõrvale, kui samal ajal käed käivad ja töötegemine selle võrra tahaplaanile ei jää. Aga näiteks liinijuht tohib oma sõbrannade tööd segada ehk siis töötajaga tööajal töökohas mitukümend minutit jutustada ja samal ajal valjuhäälselt üle tootmise naerda. See on ju okei.

Ma tegelikult ei tahagi selle jutuga kuskile välja jõuda ja ma tean, et see jääbki alatiseks nii, et meil lastakse seletuskirja kirjutada, kui telefonist kasvõi kella vaatama, ja liinijuht rahumeeli kaastöötajatega jutustab ja üksteisele telefonist asju näitavad. Me lihtsalt arutasime seda täna kaas-alamklassi töötajatega ning üks naine ütles, et saagu me ülemusteks ja siis võime me ka nii teha.

Kas teie arvates on ka nii, et oled ülemus, siis on sulle lubatud kõik, mis teistele on keelatud?

Noor vanainimene

Okei, niisiis, kell on kolm hommikul (öösel? varahommikul?) ja nüüdseks on juba laupäev. Ma jõudsin veidi aega tagasi koju, ning tundsin kergendust, et lõpuks olen ma kodus.

Sõbranna tahtis peole minna ning kutsus kaasa. Mõtlesin, et hea küll, Põhja-Tallinn meeldis mulle kunagi väga, miks ka mitte. Siis jõudis kätte reede ja kuskil kella seitsme ajal õhtul hakkasin ma juba mõtlema, et miks ma ometigi olin lubanud minna. Väsimus ja uni hakkasid peale tikkuma ja no mis siin salata, tavaliselt sellel kellaajal ma olen teleka ees ja hakkan vaikselt unemõtetele üle minema.

Noh, hea küll, mõtlesin, et ei hakka alt hüppama, kuigi iga tunniga kasvas mu uni. Lõpuks jõudis kätte aeg, mil sõbranna tulekuni oli vaid pool tunnikest. Vaatasin omale mingid viisakamad riided selga ja tegin päev läbi seisnud patsid lahti (lokilammas) ning jäin ootama. Enda "korda tegemisega" tuli mingi selline meeleolu, et vast võiks ikka minna.

Sõbranna jõudis kohale, jõi kohvi, jutustasime ja hakkasime minema. Kell oli umbes veerand üks.

Peole jõudes mõtlesin, et oi kuidas ma tahaks praegu kodus olla. Ma ei tea, oli aeg, mil mulle meeldisid sellised peod, kuid enam vast mitte. Ehk oli asi ka selles, et kui tavaliselt olen ma mõõdukalt meestelt tähelepanu saanud, siis täna ma pidin konkreetselt korduvalt "härrasmehi" eemale ajama. Ja mõnele ei jõua ka nii kohale. Mõtlesin, et palju parem oleks, kui  ka härra oleks minuga seal olnud ja poleks neid segajaid üldse olnudki. :)

Noh, bänd ise oli okei, ainult et kuidagi kiiresti kadusid ära. Publiku "korrata" ei mõjunud ning käima pandi klubimuusika.

Aa ja mõned nädalad tagasi käisin üle pika aja sõpradega väljas, baaris bändi kuulamas. Bänd lõpetas kell 23 ja ma mõtlesin, et oleks paras aeg koju magama minna. Ma olin isegi veidi kurb, kui selgus, et edasi on minek kluppi..

Tulles tagasi aga põhiteema juurde, siis ma avastasin, et ma olen noor vanainimene. Ja härra ka. Tähendab, me jõudsime koos selleni. Näiteks härra oli ükspäev elevil, et ta sai pahtli ostetud ja sai meile trepile valgustuse paigaldatud ja nurga korralikuks teha jne. Ja mina samal ajal olin elevil, et  ostsin kummikindad ja sain keemiaga dušinurgas vuugivahesid pesema hakata. Kas see on okei? Arvestades, et meie vanused on 20 ja 24.

Ma ei tea, kuidas teil on? Kas vanuse ja "jõudmise" suhe on paigas või nagu mul?

Füsioteraapiast

Ma ilmselt olen siin hädaldanud, et vaevlen seljavalude käes (ja istusin sellega kuu aega haiguslehel). No ja siis sain diagnoosiks skolioosi ja et selg on liiga nõgus ning saatekirja taastusravisse.

Kui olin omale kõik üheksa aega kokku leppinud (8 füsioteraapiat + 1 mingi vesivoodimassaaž), ei julgenud ma oma liinijuhi jutule minna, sest noh, ajad sain kas hommikuks või poole viieks-viieks. Tööpäev kestab mul aga poole viieni ja füsioteraapia toimub ristikul, niiet noh, jah.

Sellest vesivoodimassaažist aga nii palju, et maksis üks kord vist 3.50 ja kestab ehk 20 minutit. Oli vist, aga võin ka valetada. No ja ma ei saanud aru, et see midagi hullult paremaks oleks teinud, ainuke asi oligi see, et ma olin just haigeks jäänud (külmetus) ja selle pika lebotamise tagajärjel läks mul nina kinni ning see omakorda tegi enesetunde halvemaks. No ja palavik tõusis mul ka 38,5ni seal, seega selle kohta pole ilmselt minu käest mõtet objektiivset tagasisidet oodata.

Tulles aga füsioteraapia juurde, siis enne esimest korda põdesin küll veidi. Jep, mitte küll palju, aga veidi ikka. Noh, ikkagi võõras inimene ja võimlemine ja mis seal salata, põdesin veidi seda, et olen vormist väljas ja füüsiliselt absoluutselt mitte aktiivne, et mis harjutusi mind seal tegema pannakse.

Tegelikult aga kutsus mind sisse üks tore noormees. Ta tutvustas end ja rääkis lühidalt, mis me tegema hakkame. No ja siis küsis minu arvamust selle kohta, miks mul selg valutab ja avaldas ka enda arvamust. Vähemalt ei ole ma ainuke, kelle arvates mu selg ei valuta skolioosi tõttu. Nimelt hakkasid seljavalud peale seda, kui olin seljale külma saanud ja siis oli seal ka mingi põletik. Noh ja nüüd olen pikalt selga valutanud ja uuesti haiguslehele jäädes selgus, et jah, skolioos on ja ilmselt selle pärast ka valud.

Aa, seda ütles ka, et aasta aega seljavalude käes vaevelda pole okei. :D

No ja siis ta küsis veel igasuguseid küsimusi, vaatas, kui palju ma saan painutada ette, külgedele ja taha ning suht palju asju pani arvutisse kirja.

Esimesel korral näitas ette mulle mõned harjutused, mida oleks hea teha ning printis need mulle välja ja ütles kord päevas need läbi teha.

Harjutused iseenesest ei ole rasked. Kohapeal neid läbi tehes ta ütleb, kui midagi valesti teed ja ka parandab, et kodus kindlasti õigesti teeksid.

Täna tagasi minnes lasi mul veelkord need harjutused läbi teha ja lasi veel mõned teha. Ta koguaeg küsib ka, et kas on valus ja kuidas tundub jne. Kui ma vastasin peaaegu iga harjutuse ajal, et on pigem kerge harjutus, siis lõpuks ta lihtsalt ütles, et ma olen nende harjutuste jaoks liiga tugev ja peab raskused külge panema või midagi. Haha, ma juba kujutasin elavalt ette, kuidas olen selili ja pean vastaskätt ja vastasjalga üles tõstma, samal ajal ripuvad otstes raskused. :D

Aa, ja no kuna ma olen inimene, kes ei pääse feilimata, siis esimest korda ma käisin seal nii, et kohapeal avastasin, et mu sokid on karvased. Musta värvi sokid ja heleda karvaga kass ei sobi kokku, lihtsalt ütlen.

Teist korda käies vaatasin eriti hoolikalt üle, et pluus, püksid ega sokid oleks karvased. Ei olnudki, aga pluusil oli imetilluke shokolaadiplekk (enne minekut pakkus ema mulle shokolaadi ja ma ei suutnud keelduda. Ei suutnud ka tahvlit mitte lõpetada). Õnneks oli mul pikk pluus seljas ja sain pleki edukalt "voldikeste" vahele peidetud, aga piinlik oli ikkagi. Ei taha nüüd teadagi, mis järgmine kord on. :D

Amblikujuttu

Ma ei tea, kas kellelegi tuleb veel üllatusena see, et ma kardan ämblikke. Paaniliselt. Jah, kardan.

Mu vennad on mind aegade algusest saadik (loe: nii kaua kui ma mäletan) nendega terroriseerinud ja mul pole õnnestunud sellest vabaneda. Noh, võiks öelda, et enam nad ei kiusa mind nendega (nii tihti), kuna nad on mõlemad välja kolinud. Ahhaa, I won!

No ja muidugi meie maja kubiseb ämblikest. Ja kuur. Ja teine kuur. Ja aed. Päriselt, nad on kõikjal. Ja nad on suured. Vahepeal, kevade lõpus ja suvel oli üsna tavaline, et härra jõudis koju, nägi põrandal tagurpidi kruusi või klaasi ja teadis, et peab ämbliku välja viima.

No ja siis päev enne härra sünnipäeva mõtlesin hommikul, et keedan kartuli ära, sest vend tuleb õhtul ja siis hea salatit tegema hakata, kartul jahtunud. Hakkasin kõrgema pinna pealt (enda peast kõrgemal) üht suurt kaussi võtma ja see lendas otsejoones kraanikaussi (kohavalik oli random, ma lihtsalt viskasin selle). No ja sinna juurde käis korralik naiselik karjatus. Sedasi tervitasin ma Peetrikest (meil on emaga inside joke, kutsume ämblikke nimepidi). 

Ma panin otsejoones ülesse (elan teisel korrusel) ja jäin ootama, et ema mu karjatuse peale ärkaks. Tal oli nimelt öine vahetus seljataga ja oli alles hommik. Mingi ime läbi seda aga ei toimunud.

Ma pean tunnistama, et ma eriti hoolikalt seda ämblikku esimesel korral ei uurinud, aga hiljem alla minnes pidin püksi tegema, sest ta oli HIIGLASLIK. Päriselt ka. Süsimust ja ülisuur.

Ma jätsin asja sinnapaika (loe: käisin seda mingi kümme korda piilumas) ja läksin vennale vastu.

Mõned tunnid hiljem helistas ema, kellele ma teatasin, et minust jäi kraanikaussi Peetrike. Ema läks uurima ja teatas, et ämblik on eemaldatud ja ma võin koju minna. :D

Nüüd ma väldin sealt ülevalt asjade võtmist. Kui keegi mulle neid ei anna, siis ma saan ka ilma hakkama.

Sellega seoses, ma tellisin alist kleepse. Üks oli mingi kass, kelle panin wc tule lüliti juurde. Ja IGA KORD, kui ma wc tuld põlema panema hakkan, ma ehmatan. Ma tean, et seal on see kuradima kleeps, aga ma ikka ehmatan, kuna ma silmanurgast näen midagi musta ja ämblikud on tavaliselt musta värvi.

Smuutivaimustus

Ma pole vahepeal mitte kui midagi tarka ära teinud, päriselt. Aga et siin päris vaikus poleks, siis kirjutan smuutidest.

Peale seda, kui tädi mulle hiiglasliku kõrvitsa andis ja me sellest püreesuppi tegime, avastasin ma, et ohhoo, ma saan ju ka smuutisid teha.

Ükspäev poes käies oli säästus kookospiim soodukaga ja see leidis oma tee ostukorvi. Mitu päeva seisis see mul köögis enne, kui ma ta avastasin.

Mis siis ikka, viskasin ühte patta banaanid ja sügavkülma pandud murelid, püreestasin ära ja kookospiim peale, korra segasin veel läbi ja olidki serveerimiseks valmis. Okei, mingit kõva serveerimist ei olnud tegelikult, valasin segu lihtsalt smuutikruusidesse (?) ja jagasin laiali.

Peale seda on mul mingi ma-ei-tea-mis, aga ma olen vist vähemalt korra päevas smuutit teinud. Kui ma härrale viskan sisse jõhvikaid ja mustikaid ja mustsõstraid, siis endale olen teinud ka vaid banaani, mureli ja maitsestamata jogurtiga.

Siit aga läheks edasi selle juurde, et ma pean tunnistama, et ma tavaliselt teengi nii süüa nagu viimasel ajal smuutisid. Noh, enamasti. Tahan teha suppi, siis viskan potti kõik, mis parajasti kappidest leian. Smuutidega on samad lood, blenderisse(?) läheb kõik, mis vähegi leian. Ja no mis poest juurde ostan.

Mul on aga selline tunne, et härra väga palju enam ei taha neid, kui ma tegin täna kurgist, piparmündist ja beebispinatist. Ma ei tea, minu meelest oli maitsev, aga no ma ei hakka talle peale suruma. :D

Homseks ostsin aga vaarikaid ja hästi palju banaani, pluss külmikus ootab kaks liitrit maitsestamata jogurtit, seega läheb suuremaks smuutitamiseks!

Ikka mulisen

Kas teil on selliseid päevi, kus te sóöte liiga palju ja pärast kirute end, samal ajal üritades pingviini kombel ringi tuterdada? Minul on täna üks sellistest päevadest. Enamasti vaid õunu söönud (vahepaladeks), kuid ilmselgelt liiga palju. Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada.

Ma ausalt öeldes isegi ei tea, millest ma kirjutama tahtsin tulla, vist mitte millestki kindlast, lihtsalt mõtlesin siit läbi hüpata ja märk maha jätta.

Haiguse koha pealt nii palju, et tänasest hakkas jooksma teine nädal. Või homsest. Ma ei tea, kuidas seda arvestada, kaheksas päev igatahes, siis vist tänasest. :D

Käisin arsti juures täna ja kuna mu köha (mida mul eelmise visiidi ajal ei olnud üldse) talle ei meeldinud ja kurk ka punane on, siis saatis vereproovi andma ja ütles, et tööle ta mind veel ei luba. Uuesti lähen reedel, koos vennaga.

Vend tuli reedel Pärnu, et vereproovi anda ja haigusleht avada, kuna ta peale nädalast kannatamist otsustas aja maha võtta. Täna käis uuesti ning arst ei lubanud ka temal veel tööle minna. Kahjuks peab vend aga homme ikkagi pealinna tagasi minema, kuna koolis peab ikka käima. Aga õnneks on teda nädala lõpus tagasi oodata. Või noh, ma arvan, et ta tuleb, kuna arstiaega ei ole vast kuigi ilus üle lasta.

Aa, ma ei tea, kas ma siin ka hõikasin, aga eelmine nädal olin kindel (neljapäevaks), et saan iga päev (e-r) paki kas postkastist või kontorist. Vot vot, reedel ei saanud. Neljapäeval käisin postkontoris ja ühe paki asemel anti mulle kaks, aga selle teise paki (millest ma teadlik ei olnus) paber tuli reedel postkasti. Ja vot selle eest, et ma reedel ei saanud ühtegi, leidsin täna postkastist KUUS pakki! Wupiduu!! Ma kavatsen kindlasti ka vahepeal kogunenud asjadest postituse teha, aga selle jaoks pean ma arvutisse minema, miskipärast ei saa ma ikka veel telefoniga avaldada postitust, mis sisaldab pilte. :(

Mul polegi muud väga öelda tegelt, otsustasime vennaga kell kaheksa õhtul, et oleks jube hea mõte minna poodi ning peale seda hakata kokkama ja ahju kütma. Ma ei tea, siiani sujub kõik ilusti, toit on valmis ja poolteist tundi on aega ahju kütta, peaks valmis jõudma. :)

Mis teed?

Ei, ma ei tulnud siia eilsest peost kirjutama (ma polnud pool ajast kohalgi). Ma tahtsin sellest kirjutada, et me kinkisime härrale kolm ps3 mängu ning täna on ta terve päev (jah, täiskasvanud inimene) ühte neist pelanud ja ma vaadanud. Siis ma hakkasin aga mõtlema, et jah, just nii me veedamegi oma selle nädala pühapäevase päeva.

Siis ma jäin mõtlema, et aga mida me tavaliselt kodus teeme. Ma olen enne ka sellele pikalt mõelnud. Näiteks kui ma üksi kodus olen, siis ma kas teen iluprotseduure, loen raamatut, istun telefonis või mängin simsi. Või magan. Põhimõtteliselt on see kõik. Jah, ma ka teen süüa ning meisterdan mõnikord midagi või mängin loomadega, aga mul ei ole mingit sellist kindlat päevaplaani. Ma ei tea kunagi, mida ma too päev teen, aga enamasti ma ei teegi midagi (väga loogiline lause).

Aa, ükskord ma olin peale tööd väga väsinud ja jäin juba kuskil enne kella kuute magama. Küsisin järgmine päev härralt, et mis ta tegi. Ta ütles, et tal hakkas igav ja tuli ka kella üheksa ajal voodisse. Sellised produktiivsed inimesed oleme.

Samas kui me oleme härraga mõlemad kodus, siis.. Ee.. Ma praegu jäin mõtlema, et aga mida me teeme tavaliselt? Noh, kas teeme koos süüa (viimasel ajal harva) või ta pelab LOLi ja ma teen midagi, mida ma teen (eelmine lõik) või ta kiusab mind või ma kiusan teda või kiusame üksteist. Mul jooksis mõte täiesti kokku, sest ma ei suuda välja mõelda, mida me kodus teeme. Küsisin härra käest ka ja ta ütles umbes sama, midagi ei tee. Sellised igavad inimesed oleme.

Siinkohal küsin hoopis teie käest, et mida te tavaliselt kodus teete? Ma kujutan ette, et mu postitus oleks hulga pikem, kui mul oleks laps või mitu. :D