Kuna viimasel ajal on pere mu blogi vastu huvi tundma hakanud, ei saa ma siia päris kõike kirjutada, kuigi hetkel tunnen, et seda oleks mulle praegu väga vaja.
Olen selline inimene, kes ei suuda oma muredest lähedastega rääkida. Pigem hoian kõike endas ja nutan õhtuti patja, kuid ma lihtsalt ei suuda end nii palju oma lähedastele avada.
Hoopis teine lugu on psühholoogiga. Jah, ma kunagi käisin ühe toreda naise vastuvõtul. Mõned nädalad käisin, kuid mingil põhjusel jätsin pooleli, täpselt enam ei mäleta, miks. Igatahes, seal tundsin, et saan rääkida kõigest, mis mulle haiget teeb ja mis mind kurvaks teeb.
Alguses sinna minnes arvasin, et istume kogu selle aja ja lihtsalt vaatame tõtt, kuna ma ei oskaks kusagilt alustada. Siis ta hakkas vaikselt rääkima ja esitas mõned küsimused, millele mul oleks muidu olnud raske vastata, kuid temaga rääkides tulid kõik vastused nii lihtsalt. Endalegi üllatuseks suutsime esimese korraga probleemi välja selgitada. (Fun fact: teise inimese seltskonnas olles kui ma tunnen, et hakkan nutma või juba nutan, siis ma hakkan naeratama. Ta ütles, et see on kaitsereaktsioon.)
Ma arvan, et see võõra inimesega mure jagamine on minu jaoks kergem, kuna ma eeldan, et ma ei näe seda inimest enam ja ma ei pea midagi selgitama hakkama. Kui ma oma perest kellelegi midagi räägiks, siis teaks sellest varsti ilmselt kogu perekond, ja seda ma kohe kindlasti ei soovi. Ma tean, et kui ma külastan psühholoogi, siis mu jutt ei jõua kellegi sellise kõrva, kelle puhul ma ei taha, et ta teaks.
Näiteks kasvõi isa surm: esimesel aastal, kui ema (või ükskõik kes) seda teemat puudutas, ma läksin vetsu ja nutsin. Ma ei suutnud sellest rääkida, sellele mõelda. Psühholoogi juures sain ma sellest aga rääkida. Ma küll nutsin, kuid ma sain rääkida ja mul hakkas palju kergem.
Tean, et kõlab imelikult, et võõraga rääkida on parem, kuid minu puhul see just nii on.
Vahel ma lihtsalt tahaks kõik hingelt ära rääkida, et veidigi kergem hakkaks, kuid psühholoogi juures ma praegu ei käi ja perega paljudest asjadest rääkida ei saa. Ka blogi on nüüdseks välja jäänud, kuna kui mu pere seda loeb, siis pole vahet, kas räägin otse neile või nad loevad seda siit.
Kunagi ma arvasin, et mul on mingi pubekate värk, et koguaeg olen stressis ja masetsen, kuid see on vist juba elustiil. :D
No comments:
Post a Comment