Sedsamust et.. läheks Türki vä?

Toredad lapsed nagu me oleme, panime pead kokku et oma emale midagi kinkida- ega ta iga päev 25+ ei saa ju. Mõtlesime, kas osta prillid, uus telefon või kohviveski.

Siis saatis vend mulle naljaga cherryst lingi ja mõtlesime, et why not, mina ega ema pole kuskil kaugel käinud, Roman pole ka Rootsist kaugemale saanud, teeme siis ära.

Kallis venna siis uuris ja avastas, et see pakkumine sai läbi. Ütlesin Margole ka, et sorry, seekord jääb ära.

Siis selgus, et see pakkumine ikka kehtib veel :D ja Roman hakkas asju ajama. Täna tulin koju ja teavitasin Margot, et tal on nii suurepärane naine ja et me lähme kevadel Türki. Wuhuuu!

Ilmad pidid ka sellel ajal juba normaalsed olema, temperatuur 23+ ja vesi veidi alla 20 kraadi, aga see pidigi Põhjamaalt tulnud turistidele sobiv karastus olema. :D Kindel olen ma selles, et ujumata mul ei jää. Olen ennegi maininud, et tulgu või vihma- meie Romaniga lähme ikka vette.

Nüüd siis polegi muud kui pass ära teha, puhkusesoovid esitada ja märtsi ootama jääda.

Enne seda võiks muidugi emale ka öelda, et kevadel on minek. :)

Another late night post

Kell on pool kaks öösel ja mida teeb Inga? Istub üleval ja vaatab Malluka live chati, sest und ju pole. Nii juhtub, kui olla mitu õhtut järjest tööl- magad poole kaheni ja öösel istud üleval.

Mingiaeg tõusin ja läksin kööki tuhnima, sest kõht läks tühjaks. Leidsin vaid burksi. Süüa ma küll ei võtnud, kuid selle asemel tulin kassiga tagasi.

Võtsin ta omale kaissu ja mingiaeg avastas ta telefoni ekraani, kus toimus tegevus. No ma ütleks, et ta jälgis seda nagu väike laps jälgib reklaame. Vahepeal virutas käpaga ka, samamoodi nagu ta praegu mul vastu sõrme virutab, sest ma ju trükin ja sõrmed liiguvad. Selline pisike marakratt mul.

Tegelikult tahtsin ma millestki muust üldse kirjutada, aga mul läks see meelest, seega kirjutan seekord vaid Steffist, kes mul praegu kaisus nurrub.

Naljakas tähelepanek seoses nurrumisega: kui ta ei taha, et keegi teda kätte saaks, aga sul õnnestub ikkagi ta sülle võtta, siis ta hakkab valjult nurruma. Me siis Margoga naerame, et nurrub enesekaitseks.

Ma praegu aga rohkem ei kirjuta, kuna raske on seda teha, kui üks pisike  nurrunaator su sõrmi närib ja käpaga virutab.

Worthless little piece of sh*t

Polegi midagi väga öelda. Olen tagasi Pärnus ja enesetunne on mega.

Alles hommikul olin veel täiesti kindel, et Pärnus on parem- heh, samasugune ussipesa igal pool.

Ma ei tea, kas ma kujutan seda endale ette või see ongi nii, aga tunne on küll selline, et inimestel on ükskõik ja poetakse, kui midagi vaja on. Ma ei tea, võib-olla on need vaid naljad, aga hetkel tundub mulle küll, et nendega on liiale mindud. Kui sind koheldakse kui mingit mõttetut isikut, siis ei saagi ju muud arvata.

Ma ei saa aru osadest inimestest. Ei taha ühtegi nime nimetada, aga kui sul on abi vaja, siis on kõigil kiire. Ja ilmselgelt pöördutakse just minu poole, kui on abi vaja. Mis sest, et ma jooksen kui orav rattas, ikka eeldatakse, et mul on ka aega teisi aidata. Vahel tundub küll, et töötan rohkem, kui on minu võimuses.

Tulin hommikul suurepärase enesetundega Pärnu ja õhtuks on olukord selline, et lihtsalt läheks ära. No teate ju küll seda tunnet või mõtet, et läheks ära ja kas keegi üldse märkaks?

Ema märkaks, kindlasti. Ja Steffi. Kas veel keegi? Who knows?

Tulin koju ja mu pisike võttis mind kohe soojalt vastu. Tegi mul tuju paremaks. :)
Ei tea, kas mulle vaid tundub nii, kuid ta oleks nagu suuremaks kasvanud. Mu pisike ok varsti suur preili. :)

Pealinn ei ole kõigi jaoks

Istun bussis, mis sõidab kodulinna poole ja mõtlen, et need paar päeva tõestasid, et mina ei koli eluseeski suurlinna.

Muidugi oli see uus ja huvitav kogemus, kuid igapäevaselt mulle nii töötada ei meeldiks. See oli umbes nagu meil weekendi ajal, kuid neil on see igapäevane nähtus.

Siinkohal suured-suured tänud mu kallile vennale, kes mulle töötajaid sebis, sest ise poleks ma osanud kellelegi helistada. Mul oleks korralik kaos olnud, kui ta poleks mind aidanud.

Mustamäe mäkist siis nii palju, et inimesed tundusid kõik hästi sõbralikud. Eriti veel need, kes weekendi ajal meil supportimas käisid. Üks neist oli eile tööl ka ja ta oli hästi tubli, oli nõus koguaeg saali ja ülejäänud maja koristama ja tal polnud midagi selle vastu, et ma ta servisesse panin.

Mustamäe kolleegid küsisid ka, kuidas mulle nende juures meeldib, kuid ma jäin ikka kindlaks, et Pärnu on mulle rohkem meelejärgi.

Natuke siis töövälist ka.
Esiteks kutsusin takso (kes tahtis mingit lepingukoodi vms). Palusin tal end ehitajate tee bussikas maha panna, kuna ma sealt koju oskan minna, kuid ta pani mu kuskil männi peatuses maha. Kerge paanikahoog, kui üksi võõras linnas ja vend ka telefonile ei vastanud. Leidsin siiski tuttava koha ja jõudsin õigesse kohta.

Siis otsustas Roma, et ta ikkagi läheb peole. Kerge soojendus sees, tellis omale takso ja luges sõnad peale, et kui helistab, teeksin talle ukse lahti.

Jäin siis üksi tema juurde ja peas keris draakonibeebi laul "kurb ja üksik olen, sõpru mul ei ole.."

Kuskil enne kuute ärkasin siis telefonikõne peale üles. Ta helistas alt ka korterisse, seega ma alguses ei taibanud ära, mis toimub. Ärkasin siiski ja lasin purjus venna tuppa.

Hommikul tegin talle äratust, sest noh, mõni meist peab ju bussile minema. Ta eile isegi lubas mul talle külma vett näkku visata, kui ta ärkama ei peaks. Mwahahahaha

Tõusime, tegime kerge mäki tiiru, proovisin esimest korda hommikusööki ja siin ma nüüd siis olen- bussil, mis mind koju viib. :)

Loll on looduskaitse all

Otsustasin siis enne tööle minekut mäkist läbi käia, et endale tee selgeks saada. Leppisime tuttavaga kokku, et ta tuleb mulle ehitajate tee bussikasse autoga järgi. Läksin siis nii nagu Roman mulle seletanud oli: üle ringtee pargi kõrvalt ja üle tee.

Kõigepealt aga pidin mõtlema, et kui ma majast välja lähen, kuhu poole ma siis minema pean. Ta seletas mulle, et tema trepikoja uks on maja taga ja et kuidas siis sealt saada.

Okei, sellega sain hakkama, kõndisin ja nägin tuttavaid kohti ja jõudsin bussikasse. Piece of cake. Duh, loll.

Bussikas vaatasin igaks juhuks veel bussi ajad üle, et kindel olla. Oli meeles, et nr 10ga saan mäki juurde. Selle sama bussiga, millega siia üldse tulin. Vaatasin, et no hoopis teised ajad kui need, mida eile koos vaatasime.

Jõudsin mäkki ja mõtlesin, et igaks juhuks räägin Romaniga veel üle, kus ja kuidas. Ja vot siis ma tundsin end totaalse idioodina...

Räägin: Nii, astun majast välja, lähen üle ringtee ja pargi kõrvalt. Aga miks ma siis üle tee bussikasse lähen? Seal sõidavad bussid ju teisele poole.

Roman vaatab mind kui lollakat ja seletab seal midagi sellest, et vaata kuhu poole autod sõidavad ja mõtle siis loogiliselt jne.

Tundes end viimase tumbana tahtsin juba mäkki jääda (2h varem) ja ütlesin naljatades, et ongi tal rohkem aega mulle maja tutvustada.

Roman siiski üritas mulle selgeks teha, kummal pool ma bussile pean minema ja miks jne.

Esiteks tuli välja, et ma vaatasin vale bussi aegu. Roman oli mulle eile öelnud midagi ala et pead minema bussile number kolm, mitte mingil juhul ära mine bussile number kümme, sellega sa mäki juurde ei saa.
Noh, ok siis..

Teiseks tuli välja, et mäkk jääb hoopis teisele poole sellest, mis ma arvanud olin ja sellepärast pean ma ka üle tee minema. Duh..

Vähem kui tunni pärast pean ma bussile minema ja eks see siis selgub, kas ma jõuan mäkki või mitte.

Kui Inga üksi pealinna lasta, saaks ta esimese tunni ajaga surma

Jõudsin täitsa edukalt venna juurde. Ta tuli mulle siiski teisele bussile vastu ja näitas, kuidas ma homme tööle saan. Kuna ta aga kaugemale kolis, siis ma pean bussiga sõitma ja kui ma jänest sõites vahele jään, saadan ma arve just talle.

Tema juures sain ma süüa, ta tegi mulle imemaitsvat wrappi :)

Ahjaa, tulin bussi pealt maha ja esimese asjana oleks ma auto alla jäänud. No jumal, hullem liiklus kui Riias!

Nüüd ta aga viskas end voodisse pikali ja tahab, et ma ta telefoni laadima paneks. Kuna see aga ilmselt köögis on ja ma minna ei viitsinud, siis ta lükkas mind voodist maha, niu.

Also, ma blogin praegu telefoniga, seega ma ei oska siin pilte lisada. :(

Minikomandeering

Alustan juttu ikka pikemalt, nimelt oli täna üle pika aja (viie päeva) üks ja ainus vaba päev (enne järgmist viite päeva) ja ma üritasin end korralikult välja magada (loe: vedelesin terve päeva voodis ja riidesse sain alles siis, kui Margo töölt jõudis).

Hetkel istun aga bussis, mis põrutab pealinna poole. Roman siin enne skeemitas, et ma hoopis (Vana-) Pääskülas (?) maha läheks. No ma juhil palusin seal peatuse teha ja ta pidi tegema ka, aga no eks see selgub, kui ma siis ära eksin. Margo naeris ka veel, et pärast helistan talle ja kutsun järgi, kuna ma kuskil Tartus või Poolas omadega. Ha ha.

Aa ja siis Roman veel tahtis, et ma ise teisele bussile istuks ja kuskile ta kodu juurde sõidaks. Mul selline tunne, et ta tahab minust meelega lahti saada.

Ja siis selgus veel see ka, et Roman kolis mäkist hoopis kaugemale. Enne oli kaks sammu ja kohal, nüüd elab mäkist poole tunni kaugusel. Eks ta siis näitab mulle täna, kuidas ma sinna saan, muidu pole mu Tallinnaskäigul mõtet.

Edit: Roman helistas, et ta pole peatuses ja ma pean üksi bussile minema. Istus telefoni otsas, kuni ma bussile jõudsin ja lubas pärast vastu tulla. No eks see siis näha ole, kas ma jõuan kohale või mitte. :D

Same shit, teine päev

Alustan oma kurtmispostitust sellega, et ma olen niiiiiiii väsinud.. Ma ei saa sellest aru, miks inimesed ei või kodus süüa? Miks tullakse 15min enne avamist mäki uksetaha ootama? Miks te seisate 15min järjekorras ja siis kaebate, et miks nii kaua ootama peab? Ma küll ei viitsiks oodata- kui järjekord on ukseni, siis keeraks lihtsalt otsa ringi.. Oeh..

Masendav on käia vaid mäki ja kodu vahet. Lõuna ajal lähed tööle, õhtul lõpetad ja hommikul lähed tagasi. Jee.. 

Praegu olen viis päeva jutti tööl, siis üks vaba, üks päev Tallinnas, neli järgmist päeva Pärnus, siis üks vaba, viis tööl, üks vaba ja kolm tööl. Kuni kuu lõpuni. 

Enivei, nüüd ma siis istun kodus, söön krõpsu ja lükkan magamaminekut edasi, sest ma lihtsalt EI VIITSI. Ma ei viitsi magama minna, sest ma ei viitsi hommikul kell pool kuus ärgata, ma ei viitsi kell veerand seitse bussile minna, ja ma ei viitsi hommikul tööle minna ja kogu selle jamaga uue ringiga alustada. :/

Lõpetuseks aga ilus pilt Steffist.

Dreams can come true

Hakkasin kirjutama ja mõtlesin alustada ala et "Pole nii ammu kirjutanud, aga pidasin seda nüüd vajalikuks, kuna vahepeal nii palju asju juhtunud..." Sirvisin siis viimaseid postitusi ja heh, polegi nii väga midagi vahepeal juhtunud... :(

Igatahes elan siin endiselt õnnelikku elu- käin töö ja kodu vahet. Vahepeal oli atesteerimine, selle kukkusin läbi, aga pole hullu- juba 4.11 uuesti. Jess... *cries*

Mõned peod on ka imekombel viimase kahe kuu sisse mahtunud, sealhulgas ka Margo sünnipäev ja mäki oktoobrikuu "koosolek".

Midagi muud huvitavat nagu polegi juhtunud, räägiks siin pikemalt igasugust jama, aga põhjus, miks tegelikult kirjutama tulin, on see, et Margo lõpuks andis alla ja lubas mul KASSIPOJA võtta!

Endise töökaaslase mehel..meheõel..või kellelgi oli kaks kassipoega ning emane oli saadaval. Margo tuli lõunaks koju ja mingil imekombel suutsin ta ära rääkida. Nüüd on meil pisike beebi majas. :)

Täna arutasime ja panime talle nime- Steffi, pikemalt Stephanie- "Ta on kõigi vastu kena ja ta alati naeratab. Ta ise seda ei tea, aga ta on väga ilus."