Väljas on nii ilus ilm, mul igapäevaselt tunne, et peale tööd mine lihtsalt aeda magama ja saa pruuniks. Võiks sõpradega kokku saada, grillida ja muidu toredasti aega veeta. Aga mida teevad inimesed tegelikult?
Väga paljud ärkavad hommikul ja hakkavad kohe hauduma plaani, kuidas kellegi tuju ära rikkuda. Jah, ilmselge liialdus, kuid just selline mulje jääb, kui internetiavarustes ringi kolada.
Miks võtavad inimesed nii palju (negatiivselt) sõna teemal, kuidas keegi oma lapsi kasvatab? Kas uus presidendiproua tõepoolest on rase? Kes saab enne pruuniks, kas naine, kel oma maja (oma aiaga) või naine, kes elab kesklinnas rõduta korteris ega viitsi (või pole aega/võimalusi) randa minna? Kellel on istumise all uhkem auto? Mis sai blogijate omavahelisest fight'ist, kas nad leppisid ära? Kes avaldab uue raamatu? And so on and on and on...
Who cares? Jah, ka mul on huvitav lugeda, kes mida teeb, kuid ma ei lähe kuskile foorumisse räuskama, et ou kuule, see täiesti lamp tegelane avas oma foorumi, kus ta jüngrid saavad teda ülistamas käia ning kõikide teisitimõtlejate mõtteavaldused kustutatakse, kuna seal selline diktatuur.
Jah, te ilmselt saite aru, kellest enamus juttu on, kuid olgu mainitud, et ma ei ole üks tema heiteritest ning ma hoopis elan tema ja ta pere tegemistele kaasa. Ma ootan alati huviga uusi postitusi ning isegi, kui ma tema arvamusega ei nõustu, ma ei lähe teda anonüümselt kuskile heitima ega solva teda ega ta pere.
Jah, ma saan aru, et kuulsusega tuleb ka heitereid, aga milleks? Kas tõesti on inimeste enda elud nii igavad või masendavad, et pole teha muud, kui teisi taga rääkida ja maha teha? Võiks hoopis rääkida sellest, kuidas mõni pingutab tõsiselt, et ta lapsel oleks võimalikult hea lapsepõlv. Või sellest, kuidas üks (samuti küllaltki tuntud blogija) sai nn masendusest üle ja lausa õhkab positiivsusest. Või üleüldiselt sellest, et elu ei ole tegelikult nii masendav ja maailmas on väga palju positiivseid asju.
Mõelge nüüd, kui inimesed ei suhtuks kõigesse nii negatiivselt, siis oleks nende enda elu ju ka kohe veidi kergem. Ei peaks "muretsema", et keegi on selline ja selline ja tegi nii, mitte hoopis naa.
Kas tõesti on inimesed nii kadedad ja kibestunud, et ei märka positiivset, vaatavad sellest üle ja näevad vaid seda veidikest negatiivset?
Jah, ka mina olen vahel kellegi peale kade või mõtlen, et oh, tahaks ise ka seda. Aga siis ma pingutan veidi rohkem, et seda saada ja üleüldse mõtlen kõigele heale, mis mu elus on. Mul pole tegelikult halb elu, mul pole millesti puudu. Jah, mu magamistoas puudub isegi voodi, rääkimata kõigest muust, kuid mul on elutuba täiesti valmis ja elamiskõlblik. Mul pole enam isa, kuid mul on ema, kes armastab mind ning hoolib minust ja tahab, et mul oleks kõik hästi. Mul on kaks venda, kellega vanasti kaklesime, kuid me oleme nüüd kõik suureks kasvanud ja saame suurepäraselt läbi, me toetame üksteist ja kõik koos toetame oma ema. Mul on suurepärane mees, kes armastab mind väga ning ei jäta mind ka mu kõige hullemate kapriiside ajal. Mul on kass, kes on küll väike põrguline, kuid kui ta mjäugudes mu kaissu tuleb ja nurruma hakkab, siis teeb see mind seest soojaks ja ma unustan kõik korrad, kui ta on mind hammustanud või üritanud mu veene läbi küünistada.
Need on vaid mõned head asjad minu elus, seda nimekirja võikski jätkama jääda. Kui ma suutsin nii palju häid asju mõelda, kas teised siis ei suuda?
Üleskutse kõigile- ärge otsige negatiivsust, vaid keskenduge kõigele heale, mis on teil ja teie ümber. Elu on siis kohe palju parem, uskuge mind. :-)
No comments:
Post a Comment