Hommik algas juba nii ilusti, et terve tööpäeva mõtlesin, kelle, raisa, ma nüüd maha löön.
Ma olin väsinud ja kõht oli tühi ja ma sain kahe inimese omavahelise tülitsemise pasa enda kaela. Tahes tahtmata selliste asjade kombinatsioon tõmbab tuju alla.
Rääkisin töökaaslasele ka oma halvast tujust, selle peale ta hakkas laulma "üks väike värdjas päkapikk, kes oli pikk kui tuletikk.." :D Pean tunnistama, et tegelikult tegi see tuju paremaks küll, kuna inimene, kelle peale pahane olin, on isegi minust lühem.
Ega kella edasi liikudes mu tuju ei paranenud, oo ei, mida rohkem kell kukkus, seda rohkem langes ka minu tuju.
Kujutage ette järgmist: te sätite tööpaigal KÕIK järgmiseks tööks valmis ja lasete esimese paneeli (teeme paneele tööl) masinast läbi. Seejärel ootad, et esimene paneel kontrollitud saaks. Sel hetkel tullakse teie juurde ja öeldakse, et eelmisest tööst jäi üksteist paneeli puudu. Ja sa pead vana töö jaoks kõik tagasi sättima. ÜHETEIST PANEELI PÄRAST! Kõige parem on see, et see polnud isegi sinu süü, et neid puudu jäi.
Okei, see selleks. Surud hambad risti ja paned kõik valmis. Kui kõik 11tk masinatest läbi läinud (enne ahju), hakkad loogiliselt järgmiseks tööks (jälle!) sättima. Teed selle ära ja siis tullakse ja öeldakse, et kuule pane eelmise asjad uuesti tagasi, kuna osad ei jäänud ilusti. Nagu.. Mida sa just ütlesid??!
Siis tegelikult mul viskas üle. Ütlesin, et tehku ise ja läksin lõunale.
Aga ma ei viitsi enam tööst rääkida. Kui sellele ei mõtle, siis polegi nagu kuri. Lihtsalt leban teki peal aias ja naudin suurepärast ilma! :)
No comments:
Post a Comment