Praegu olingi just kaks nädalat haiguslehel ja siis pelgasin uuesti arsti vastuvõtule minna, kuna teadsin, et ta ilmselt saadab mu tööle. :D Ja nii oligi- neljapäeval käisin arsti juures, kes siis ütles rõõmsalt, et ma esmaspäeval oma laisa tagumiku tööle veaks.
Oli küll hea kodus istuda ja puhata (kui haigusnähud enam nii hullud ei olnud), kuid küsis töökaaslane mu käest ala et "Ma pole sind nii ammu näinud, kas sind lasti lahti?" Siis oli küll veidi imelik olla, hakkasin mõtlema, et mis nad ikka hoiavad töötajat, kes istub haiguslehel rohkem, kui tööl. Siiski rahunesin veidi maha, kui liinijuhiga suheldes ta (vähemalt ei näidanud välja, et oleks) polnud mu peale kuri ega midagi, ütles vaid, et ootavad mind tagasi.
Neljapäevast alates on aeg aga meeletult lennanud ning nüüd on juba pühapäeva õhtu ja no ma üldse ei taha homset, ei taha seda vastikut õhtust vahetust.
Siis ma mõtlesin, et viimane vaba päev ja olen hullult produktiivne jne, ja mis ma siis täna teinud olen? KÜÜSI VIILINUD. Päriselt ka, mu tehnik ei võtnud mind hooldusesse ja mind nii häiris see üks lahtine küüs, et ma käisin eile Kilingi-Nõmmes küünepuuri toomas. Lisaks sain mini UV-lambi ja muud nänni ning nüüd on mu küüned ära lõhutud ja lühikesed. Kogu selle hävingu peitmiseks panin peale musta värvi geellaki, mis soojuse käes muudab värvi. Jahedas on need musta värvi, kuid soojas lähevad kuldseks.
Praegu on aga juba õhtu ning ma mõtlen õudusega, et ma pean homme end inimeseks tegema ja lõuna kaasa pakkima ja inimeste sekka minema.
No comments:
Post a Comment