Vestlesime ühe noormehega, kes hiljaaegu oma naisest lahku läks. Ta kolis välja ning hakkas uuesti tööl käima, enne oli tema lapsega kodus ja naine käis tööl. Peale lahkuminekut tundub tal olevat terve maailma aeg sõpradega väljas käimiseks ja üldse inimestega suhtlemiseks. Ta käis meid puude vedamisega aitamas ja selle peale mu enda härra ütles, et kui tal oli vaja 10 ruumi puid vedada, siis too noormees tal abis ei käinud, kuna oli naise ja lapsega nii hõivatud.
Ta naine leidis omale uue mehe juba ajal, mil nad veel koos olid ning sellest rääkides läks jutt kuidagi sujuvalt sellele, et ma ütlesin, et ma astusin peale eksist lahku minemist küllaltki ruttu uuesti suhtesse. Selle peale väideti, et uus mees oli lohutuseks ning et naistel ongi kergem lahkuminekust toibuda.
Oot-oot, mida? Sellega ma nüüd küll ei nõustu! Minu eksil (nagu ka tema lapse emal) oli lausa nii lihtne, et leiti uus mängukann juba meie koos olemise ajal. Ja mis kuradi lohutus? Härraga tutvudes ja üksteist tundma õppides oli mõlemal õige tunne, no milleks siis oodata? See oli ilmselt parim otsus mu elus, kuna ükski teine noormees pole mind varem nii õnnelikuks teinud. Ta on esimene partner mul, kellega ma tunnen end reaalselt turvaliselt ja ka peale (peaaegu) kahte koosoldud aastat on mul endiselt liblikad kõhus. Ma ei tea, kuradi hea lohutus peab siis olema.
No comments:
Post a Comment