Unenägudest

Alustan sellest, et pole mingi saladus, et ma peale walking dead'i vaatama hakkamist hakkasin väga tihti unes zombie'sid nägema. Enamasti ongi olnud mu unenäod sellised, kus on maailmalõpu-järgne keskkond ja "tegelased".

Nagu mainitud sai, siis enamasti näen unes elavaid surnuid, kuid täna oli mu unenägu sarnane, kuid samas hoopis teistsugune.

Nimelt olin ma kuskil kõrbes ühes majas, suht selle maja kõrval olid järsud mäed.

Majas olin mina, mu sõbranna (kes muide oli seal rase), mu isa ja mu ema. Tegelikult see naine ei olnud välimuselt üldse mu ema moodigi (juuksevärv oli vaid sama), kuid ma teadsin, et ta on mu ema. Sõbranna oli ka selline, et kui rasedus välja arvata, siis oli ta täpselt üks-ühele mu sõbrannaga, kuid seal me polnud väiksest saati sõbrannad olnud, me olime hiljuti tutvunud. Keeruline seletada, kuid just nii see mu unenäos oli.

Üldse kogu see tegevus seal oli ka imelik. Näiteks mu ema riputas aias pesu nöörile kuivama (maailmalõpp on käes ja sa riputad pesu kuivama nagu midagi poleks juhtunud) ja sõbranna rääkis "naljakat" lugu sellest, kuidas ta omale nime sai ja ta oli üldse kuidagi hästi õnnelik ja positiivne (ehk on see seotud sellega, et tal elus praegu kõik hästi läheb).

Ja siis olime meie isaga. Täpselt samasugused nagu päriseltki.

Imelik oli veel ka see, et näiteks üks mutantidest tuli meie hoovi kokkama. Tal oli mingi suur pott või kauss vms ja ta keetis seal midagi. Siis mu ema vaatas tema poole ja küsis, kas ta ikka teab, et ta haikala keedab. Jep, sellist asja ma unes nägingi.

Mäletan veel, et isa tõmbas ribikardinad ette ja pani kinni (?) ning ütles, et kui mägedest kriiskamist kostub, siis me hoiaks hästi madalale (et väljast näha poleks) ja oleks kuss, kuna need on need samad mutandid.

Aa ja also, meie maja kõrvalt jooksis raudtee, kus ka rong sõitis. Seda ma ei saanudki teada, kas seda juhtisid inimesed või mutandid.

Peale selliseid unenägusid on kaks varianti, mis tujus ma üles ärkan.

Esiteks võin ma olla ehmunud või hirmul, seda siis juhtudel, kui zombie'd või muud kollid hakkavad mind kätte saama.

Ja teine on selline, et ma ärkan üles suurepärase tujuga, kuid siis mõne minuti pärast muutun kurvaks ja suure tõenäosusega tihun mõned minutid nutta. Seletan lahti.

Ma näen sellistes unenägudes pea alati oma isa. Seal ta on minu jaoks olemas ja ALATI kaitseb mind, hoiab ja õpetab. Ärgates on mul hea tuju, kuna ma olin oma isaga ja meil oli koos tore (hoolimata sellest, et on maailmalõpp), kuid siis mulle jõuab kohale tegelikkus, et teda pole enam ja et ma ei näe teda enam kunagi, me ei saa koos nalja visata ega poes käia ega kalale minna. Ma ei saa temaga enam mitte midagi teha.

Seega, arusaadavatel põhjustel teevad sellised unenäod mind kurvaks.