Ma olen selline inimene, kes satub kergelt paanikasse, kui teema puudutab mu lähedast. No näiteks kui pole kellestki juba mõnda aega midagi kuulda olnud ja siis ei vastata kõnedele ja ei olda näiteks sotsiaalmeedias pikemat aega käidud. Kirjutan seda, kuna praegu otsin oma venda taga. Teist korda muideks!!
Nimelt, mu vend pidi täna Pärnu tulema, emale ütles, et jõuab lõuna paiku. Millalgi ema lasi mul talle helistada, et uurida, kus maal ta on, kuid ilmselgelt vend ei vastanud kõnele. Nüüd oleme mitu tundi üritanud teda kätte saada, kuid tulutult. Asja ei tee paremaks ka see, et üks ta parimatest sõbrannadest ei tea ka temast midagi ja otsib teda samamoodi taga.
Sarnane asi oli eelmine aasta Weekendi ajal. Poiss kadus kui tina tuhka. Ma otsisin teda erinevate inimeste kaudu ja ajasin nii mõnegi juba paanikasse, kuid ei midagi. Lõpuks, kui ta välja tuli, ütles, et oli purjus, telefonil aku tühi ja pidu täies hoos. Ütles, et kui mind huvitab, siis pidu oli vähemalt vägev.
Kirjutasin tema teisele parimale sõbrannale praegu ja vaatasin, et viimati olingi temaga fb's suhelnud, kui eelmine kord venda taga otsisin.
Ma tean, et ilmselt on temaga kõik korras, sõbrannagi lohutab, et ilmselt magab autos või Tallinnas, et ehk käis eile ka peol ja magab alles, kuid sellest mulle ei piisa. Ma mõtlen enda peas automaatselt kõige kohutavamad stsenaariumid välja ja luban ta maha lüüa, kui ta ükskord välja ilmub, kuid vähemalt on ta siis endast märku andnud ja elus ja terve.
Alguse sai selline muretsemine ilmselt siis, kui aastaid tagasi ühe noormehega suhtes olin. Kõik oli ok kuni ühel päeval helistasin talle ja üritasin igat moodi teda kätte saada. Lõpuks jäin magama ja ärkasin ta venna kõne peale, kus too ütles, et kuule jah, nüüd on lood niiviisi, et teda enam pole.
No comments:
Post a Comment