Jõulud

Ma vaatasin, et keegi tegi juba otsa lahti, ega ma ka kehvem ei saa olla. Panen oma mõtted seoses selle aasta jõuludega ka kirja.

Esimene advent on alles selle nädala lõpus, kuid sellest hoolimata on meil rõdul juba sinised tuled 24/7 siramas. Hommikul tööle minnes on veel liiga pime ning ei taha neid veel ära kustutada ja koju jõudes on seda valget aega nii vähe, et las nad siis põlevad. See tekitab nii laheda efekti, kogu rõdu on sinine. Kuna meil on klaasitud rõdu, siis oleks nagu üks sinine klaasist kast.

Ma lubasin endale, et tuppa ma võin varem kaunistused ära panna, kuid pärja riputame uksete täpselt esimesel advendil. Las naabrid siis vaatavad, et me ootasime eeskujulikult vähemalt detsembrikuuni.

Laupäeval käisime jõuluturul jõuluvorsti söömas ja läksime ka Myllysse. Issand, seal oli üks pood niiiii ilus, täielik jõulumaa. Kes mind snapis jälgib, see teab. Kuna siin oli ka nö must nädal(avahetus), siis olid kõik hinnad seal poes vähemalt - 40%, osadel oli ka suurem allahindlus.

Ostsin esimese jõulukingi see aasta, esimese jõuluteemalise kinkekoti ka ja esimene kingitus see aasta on juba pakitud ja ootab oma omanikku. Ostsin lisaks omale jõuludeks mütsi. Khm jamh.. See on selline pisike klambriga peakaunistus, mis kujutab endast päkapikumütsi, tõsiselt armas. Ja noh, kuna ta oli soodukaga alla kolme euri, siis ma ju ei saanud seda sinna jätta. Härra koguaeg ütleb, et peale poeskäiku ma räägin, kuidas mul kõiki neid asju nii väga vaja on olnud. :D

See aasta meie omale tuppa kuuske ei pane, ei päris ega kunsti. Meie kuusk on Pärnus ja seal me selle ka ära ehime. Veedame pikad pühad kodumaal koos perega.

Nüüd on vaja veel paar kingitust osta ja siis on kõik. Ma ei taha ära sõnuda, aga ehk saan ma see aasta kingitustega leebelt läbi. Iga aasta ei pea ka lolliks minema nendega.

Weekend in a hellhole?! Seekord õnneks mitte

Nädalavahetusega leidsime me härraga (kui päris aus olla, siis mina leidsin...) ühe peldiku ja selgus üks tõsiasi. Nimelt otsustasime me, et kui on mingi väljasõit, siis mina meile majutust ei sebi. Miks? Sest reedel olime me nõus autos magama. Päris tõsiselt, ma leidsin nii hea hosteli.

Meil oli vaja (ikka minu pärast!) nädalavahetuseks ööbimist ehk siis check-in reedel ja check-out pühapäeval. Võtsin bookingu lahti, sisestasin meie kriteeriumid ja hakkasin sirvima. Ja leidsingi ühe sobiva.

Ma ausalt ei tea, kas ma olin selleks hetkeks neid nii palju läbi lapanud juba, et unustasin (kuidas on see võimalik??!) arvustusi lugeda või olid mul lugemise ajaks silmaklapid peas või ma ei tea, mis tol hetkel toimus, aga reserveerisin selle meile.

Kui reede kätte jõudis, olin nii õhinas (lausa nii elevil, et jäin peale tööd hoopis magama). Pakkisin meile veini ka kaasa ja mõtlesin, et no reede õhtu on ju meie päralt, et teeks veidi romäänssi või nii. Ja siis keegi naeris ja sülitas mu plaanidele.

Kohale jõudes olime veidi skeptilised, aga mõtlesime, et savi, meil ju reaalselt vaid ööbimist vaja.

Tegime check-ini, sain võtmed ja läksime oma tuba otsima. Ühe korra mööda kõndinud, leidsime selle muude viperusteta. Astusime sisse ja noh, mis ma oskan öelda. No ütleme nii, et kujutage ette mingit õudukat, kus nad hostelis ööbivad, näiteks mul tuleb kohe ette My Bloody Valentine. Ainult et nende toad olid normaalsed.

Olgu, ütleme nii, et kui sa loed, et on toad privaatse wc-ga, siis mis sa sellest välja loed? Mina näiteks eeldan, et toas on wc. Ma pean aga vist uuesti lugema õppima, sest välisuksest sisse astudes oli koridor tubade ustega ning siis olid ühiskasutatavad vetsud. Naiste wc uks oli suunaga koridori ja välisukse poole. Mitte, et see midagi tähendaks. Aga. Muidugi siin on aga. Naiste wc uks esiteks ei käinud lukku. Okei, selle ma oleks isegi üle elanud, härra oleks saanud mul ukse ees seista. Aga see pole veel kõik. Huvitavaks tegi asja see, et ukse ja seina vahel oli reaalselt mingi sentimeetrine vahe ja vot see mulle enam ei sobinud. Seda siis juhul kui me oleks toast kõrvale vaadanud ja sinna jäänud, eks.

Mul on ausalt nii kahju, et ma ühtki pilti ei teinud. Näiteks meie minibar-ist. Jep, meie kolkatoas oli selline asi. Härra tegi ukse lahti, seal on kaheliitrine veepudel. Härra mõtles vist nalja teha ja küsis, et huvitav kui palju see maksab. Nalja tehti aga tema kulul, sest pudel oli pooltühi. Nagu jah. Okei siis.

Jätsime asjad tuppa nurgataha, sest uks oli nii paindunud, et iga mööduja oleks meie kotte (ja voodit) näinud, ja läksime "linnapeale" kolama ja edasise üle mõtlema. Leidsime Malmi Prisma, vetsu ma seal minna ei saanud, aga ma teadsin, et Hesburgeris ma saan kindlalt wc-sse ja neid on Soomes kui seeni peale vihma.

Istusime Hessis ja mõtlesime, et kui autos magada, siis kuhu auto parkida, samal ajal härra rääkis oma sõbraga, kes meile halastas ja meid enda juurde kutsus, kuigi neil juba naise ema ja õde külas olid ning naine oli kaks nädalat tagasi teise lapse sünnitanud. Ausalt, mul olid süümekad, et me sinna läksime, aga samas olin ma neile südamest tänulik, päriselt ka.

Käisime poest läbi, ostsime neile šokolaadi (ma oleks neile nädalavahetuse eest 100€ maksnud, aga see läks juba meie 5* hotelli peale) ja sõitsime oma asjadele järgi.

Härra viis asjad autosse ja ma viisin võtmed tagasi. Tund aega peale check-ini. Ausalt, kui ma ütlesin, et "I'm gonna check out", siis sellel mehel seal leti taga oli niiiii kurb nägu, ausalt.

Aga põhiline oli see, et me pääsesime sellest kakaaugust. Ma ei tea, kuidas härral oli päevad läbi oma sõbraga, aga mina käisin seal nii kui nii ainult magamas. Väljaarvata muidugi reede, kus ma ei pidanud vara magama minema ning me mängisime Scrabble-t ja ma nööpisin oma veini lahti. Ei saanud küll romantikat teha, aga selle meeleoluga sobis see suurepäraselt.

Halloween 2017

Nüüd, mil kõik on juba kõrvitsad ära söönud ja kaunistused nurka visanud, leian mina, et on hea aeg kirjutada halloweenist.

Loetud nädalad enne halloweeni sattusin ma youtuber Bree Ann-i hw videodest vaimustusse ning sain ka ise motivatsiooni ja inspiratsiooni midagi uut proovida. Ostsin lateksit ja kunstverd ja mõned värvid ja voilaa!

Alguses ma arvasin küll, et ostan hunniku asju kokku ning siis katsetan, ebaõnnestun ja asjad jäävad seisma, aga ei, ma sain hoopis indu juurde!

Jah, ma nägin peale nende valmimist, mis oleks võinud paremini teha, aga siis ma mõtlesin, et ah, on halloween, mida verisem ja rõvedam, seda parem.

Igatahes peale nende valmimist konsulteerisin ma vennaga, uurisin veidi maad, millal halloweeni tähistatakse (kuna õige päev oli argipäev) ning hakkasin harjutama. Kuigi palju aega mul ei olnud, ehk umbes kaks nädalat, aga selle aja sees sain nii mõnegi asja proovitud.

Kui kass satub mängides liiga hoogu :)

Ja siis *trummipõrin*

Siis jõudis kätte Le Grande Finale ehk Halloween:

Ma ei tea, miks ma ainsana bitchface'i teen

Vend oli mul vampiir- punased silmad ja hammustusjäljed kaelal ja puha.

Mees oli mul natukene koduvägivalla ohver. Mis tähendab sa ei vii prügi välja?!

Ja ega sõbralgi vist paremini läinud..

No olgu, sõbral hoidis siiski naine silmi peal. 

Ja muidugi ei puudunud peolt minu alati naeratav sõbranna,  if u know what I mean...

Ise läksin ma surnud ergutustüdrukuna. 

Piltidelt puudub üks häbelik sõbranna. K, näedsa, kui ma poleks seda lauset kirjutanud, siis keegi ei teakski, et sa ka meiega olid ja meile 150€ baarikrediiti võitsid. :D

Not so ginger anymore

Ma ei hakka üldse vaatamagi, millal mu viimane postitus kirjutatud on, jätkame lihtsalt kuskilt maalt. :D

Tahtsin kirjutada ühest asjast, millega ma hakkama sain. Tähendab, mitte mina, ikka kaks toredat naisterahvast, aga mina pöördusin nende poole selle sooviga.

Ma olen juba tükk aega mõelnud, et tahaks vaheldust. Kuna ma aga meest ei hakka vahetama ja teist kassi juurde võtta ei tohi, siis kõige lihtsam viis on muuta oma soengut. Aga mis sellega peale hakata? Ma olen nii armunud oma punasesse, kuid pika peale tahaks ikka midagi muud, midagi teistsugust. Aga mida siis teha?

Mingil hetkel hakkas mulle meeldima lilla (juukse) värv. Aga kui juustesõbralik oleks minna punasest lillaks? Kes veel ei tea, siis ma võin öelda, et punane juuksevärv on täielik tõbras. Kohutavalt ilus, aga tõbras. Mul oli pea niiske ja istusin mehe autosse, tulemuseks oli see, et rikkusin istme peatoe ära. Mehel nahksisu ja punane määris ning maha seda enam ei saanud.

Okei, mõtlesin, mis ma mõtlesin, panin omale 27.ndaks oktoobriks aja kinni. Oli Eesti minek ning ohverdasin ühe päeva enda jaoks.

Hommikul kell üheksa istusin tooli ning usaldasin oma pea Maarja ja Kersti kätte. 12 tundi hiljem nägin välja selline:

Ja teate, mulle niii meeldivad need. Päriselt. Ma sain oma lilla värvi ja ma saan lasta oma värvitud juustel puhata. Sest juuste pesemine umbes kahenädalaste vahedega peaks ju olema puhkus? Lisaks ei pea ma hommikuti enne tööd enam patsi punuma hakkama (hehee).

Enamasti käin ma lahtiste juustega, aga kuna ma sain siiski ka pikkust juurde, siis tööl ma nendega lehvitada ei taha, ma olen siiski koristaja ja koristan. Enne mamagaminekut läheb pats pähe ja peale tööd võtan jälle lahti. Ma pole küll lahtiste juustega maganud, aga pidi olema äärmiselt ebamugav ja pidi sikutama ja lisaks räägiti midagi ka juustega poomisest, seega not gonna happen.

Sellega seoses olen ma vaikselt hakanud mehele õpetama patsipunumist. Piltidelt ilmselt näete, kui palju mul nüüd juukseid on ja mõelge siis, kui paks pats tuleb, kui kõik need kokku panna. Mingi hädapärase hobusesaba- või punupatsikäkatsiga saan ma ise ka hakkama (harjutamise asi), aga tööl võiks siiski midagi viisakamat olla, seega me mehega koos punume mulle patsi enne magamaminekut. Talk about romance.

Okei, aga räägime negatiivsest ka. Ei ole ju head ilma halvata.

Patside punumise ajal ei olnud mul mitte midagi. Oli oodata sügelust ja sikutamistunnet ja peavalu, kuid ma rõõmustasin, et pääsesin nendest. Võib-olla mu peanahk ei vihkagi neid patse kunstmaterjaliga? Boyyyy was I wrong!

Koju minekuks panin mütsi pähe ning tundsin, kuidas peanahk hakkab sügelema. Noh, üritasin siis peanahka kuidagi... masseerida, et seda veidi leevendada. Kratsida ju ei tohi. Aitas. Siis lõikas ema vennal juukseid ning kui pead veega pihustas, lasin endale ka veidi pihustada. See oli hetkeline leevendus.

See ei sügelenud nagu nii hullult, et maitea, ainult sügaks, aga no ikka oli tunda.

Esmaspäeval lasin emal omale krokodilli punuda ning tulime tagasi Soome. Õhtul avastasin kuklalt punnid ja kuna ikkagi sügeles (mütsi kandmisega läks hullemaks), siis pesin pea ära. Hakkasin veel pesema minema ja siis jõudis kohale, et kurat, ma pean ju siis patsi lahti võtma, aga ma ei oska nende juustega patsi punuda ja ema ka ilmselt poleks nõus Soome sõitma, et tütrele patsi punuda.

Lasin peal kuivada, ööseks sain ikkagi patsi pähe punutud ning lasin mehel punne aaloega tupsutada. Käiku läks Eestist ostetud allergiarohi. Mingi.. kolm päeva äkki võtsin neid tablette, aga siis unustasin ära ja nüüd mõtlen, et ei ole nii hull, et peaks võtma, las nad siis seisavad mul seal.

Paar päeva pritsisin veel pihustist külma vett ja lasin mehel aaloega tupsutada. Kuna ma enamasti siiski suudan oma sügamisvajadust alla suruda ning vaid õrnalt masseerin sügelevat kohta (loe: tervet pead), siis hakkavad punnid vaikselt tagasi tõmbuma. Vaikselt, aga hakkavad. Alguses ikka suutsin õrnalt küünega kratsida, kui ikka väga sügeles ja oli paar verist täppi peas, aga need nüüd läinud. Enivei ma loodan, et varsti see sügelus jääb järgi. :D

Olen nendega juba korra saunas käinud, rätik pähe ja ei olnud midagi hullu.

Ma ei teagi, rohkem ei meenu vist hetkel midagi olulist. Hoolduseks aeg kirja pandud ning kes soovivad endale ka selliseid (või keerupatse), siis küsige kontakti, neil pannakse juba jaanuarisse aegu kirja, seega peab kiirustama.

Aaaa, ja mis kõige tähtsam. Järgmine päev käisime klubis ja selgus, et heledamad patsid (neid on rohkem, pealaele pandi veidi tumedamat ka) helendavad klubivalguses!

Üks äärmiselt hea kvaliteediga pilt, millelt kindlasti kõik näevad ära, et helendavad :D :D :D #feil