See nädal on mul paljuarmastatud õhtune vahetus. Mõnes mõttes on see hea, kuna siis pole meie osakonna ülemust kohal (kaks tundi peale minu tööpäeva algust lõppeb tema oma). Ja see on ka kõik. Ülejäänud on ainult miinused.
Ärge nüüd arvake, et ma olen selline, kes tööd teha ei viitsi ja ootab vaid, kuni ülemused läinud, et saaks siis niisama tühja vahtida ja telefonis istuda (jätke märkamata fakt, et praegu kõige kõrgem boss meie osakonnast läinud ja ma kirjutan telefonis blogisissekannet). Mulle meeldib tööd teha, olgu see siis kasvõi nii nüristav nagu seda on minu töö. Mulle ei meeldinud mu eelmine õpetaja, kes vaatas mind imelikult, kui ma tund aega enne tööpäeva lõppu (kõik ülemused olid õhtul kell 22 läinud) tööd tegin. Kujutate ette, mis napakas teeb töö ajal tööd selleasemel, et harjavarrega nähtamatut golfi mängida?
Ma tegelt tahaks kirjutada ühest tööga seotud asjast (tegelt tahaks osasid inimesi taga ka kiruda, aga see ei olevat sobilik), mille ajamine kestab aprilli kuu algusest ning nagu täna selgus, kestab maksimaalselt kaks nädalat veel, kuid otsustasin sellest kirjutada siiski, kui see muudatus juba tehtud on. Mainisin seda sel lihtsal põhjusel, et ma poleks ainus, kes seda ootab. Noh, muidugi ootan mina seda rohkem ning olgem ausad, ei suuda ära oodata, aga ehk kellelegi teist pakub ka huvi ja siis ootan teid kui mitte varem, siis vähemalt kahe nädala pärast siia tagasi. :D
Aga sellest, miks ma praegu üldse telefonis istun. Oli avalik saladus, et ma kontrollin plaate, kuigi ma ei tohiks. Sellest ei tohtinud teada mu liinijuht, osakonnajuht ja hiinlane. Ja mis te arvate, kes sellest teadsid? Jep, kõik teadsid. Naljakas on vaid see, et mulle pole keegi öelnud, et ma ei tohi (kuigi ma teadsin väga hästi), aga mida ma pean arvama/tegema, kui liinijuht kutsub mu õpetaja suitsule ning mind jäetakse üksi? "Me käime ära, lükka paar plaati ahju," ütles liinijuht, kuna muidu on kontrolllaua taga nii palju plaate, et eelnevad masinad jäävad seisma ning kogu liin seisab.
Nii ma siis hakkasingi neid kontrolla, kuni täna öeldi mu teisele õpetajale, et ma ei tohi seda teha. Osakonna ülemus ütles mu liinijuhile, et too ütleks mu õpetajale, et ta mind sinna laua taha enam ei lubaks. Ussipesa, ma ütlen!
Aga ma olen aru saanud, et siin need asjad nii käivadki.
Praegu pean aga ühe masinaga mässama minema, seega lõpetan. Jutt hakkaski juba kuidagi laiali valguma.
No comments:
Post a Comment