Ma pean tunnistama, et kustutasin täna ühe postituse, kuna inimesele, kellest see postitus oli, ei sobinud, et ma temast kirjutasin (ei, ta ei palunud mul seda maha võtta ja ta ei öelnud seda ka otse mulle). Inimene ei kannata kriitikat, hea küll, ma ka kuskilt maalt enam ei kannata.
Siis ma aga mõtlesin, et no kurat, see on minu blogi ja ma kirjutan, millest tahan. Ma ei taha pidada sellist blogi, et panen oma mõtted kirja ja siis võtan selle maha, kui kellelgi sellega probleeme tekib.
Nagu.. Mis mõttes?
Esiteks, miks olla selline, et kui keegi räägib, milline sa oled, siis kaebled kohe, et sind laimatakse?
Teiseks, ma pole kedagi relvaähvardusel oma blogi lugema sundinud.
Kolmandaks.. Lihtsalt ajab kurjaks.
Mingiaeg, kui pere avastas mu blogi, otsustasin, et oleks parem, kui ma mõned postitused postitamata jätaks, kuna need olid sellised asjad, millest ma ei tahtnud rääkida oma ema või vennaga, vaid just nimelt võõra inimesega. Ja just seda see blogi ju ongi- ma kirjutan siia oma mõtted ning seda loevad võõrad inimesed, keda ma suure tõenäosusega kunagi ei näe ega kohtu teiega. Kui pere aga blogi lugema hakkas, jätsin need kirjutamata. Praegu ma näiteks tean, et võiksin need vabalt kirja panna ja postitada, kuna ema ega vend mu blogi vastu enam huvi ei tunne. Minu teada loeb aktiivsemalt mu blogi (tuttavatest) vaid üks sõbranna. Isegi härra tunnistas, et kui ta satubki siia lehele, siis loeb vaid neid postitusi, mille pealkirjad huvi pakuvad.
Just sellepärast ei tahagi ma, et ma peaks valima, mida ma kirjutan. Jah, ilmselgelt jään ma sündsuse piiridesse ega hakka siia jumal teab mida postitama. Ma mõtlen just seda, et kui ma kirjutan oma arvamuse kellegi või millegi kohta, siis ma ei pea (eriti veel kelleltki teiselt) kuulma, et kuule see ikka ei sobi ja sellele või tollele see ei meeldi või keegi tundis end puudutatuna vms.
Mul on vaja kohta, kus ma saan kõik hingelt ära rääkida. On asju, millest eelistan lähedastele mitte rääkida ning seetõttu meeldib mulle, et blogi täidab mõneti nagu psühholoogi rolli. Oleks siis blogiga ka nii, et kogu see jutt on konfidentsiaalne nagu arsti-patsiendi vaheline jutt.
Võiksid ikka endast kirjutada, mitte seljataga pläkutamise lehte pidada.
ReplyDeleteNime järgi pole raske uurida kes on kes, kuna teie nimi on nähtav.Kohutavad interneti lapsed lihtsalt tänapäeval.
Mina arvan, et kui kellestki kirjutatakse nime nimetamata (a la Mr X või mõne varjunime all) ei tohiks probleeme tekkida, portreteeritav ei tohiks lihtsalt olla äratuntav. Seepärast imestangi (nagu Anonüümne kommenteeris) mis häda peaks olema kellelgi võhivõõral blogiomaniku nime järgi guugeldama teisi võhivõõraid inimesi. Ja pealekauba- blogiomanik kirjutabki ju iseendast, täpsemalt siis oma nägemusest mõne asja kohta.
ReplyDelete