Ma jäin ühele asjale mõtlema ning mida rohkem ma mõtlesin, seda suurem oli minu tahtmine need read siia kirja panna.
Kas teie teate mõnda sellist inimest, kes on seltskonnas kõige vaiksem, kuna ta teab, et tema naljade peale (enamasti) ei naerda, kuid naerdakse, kui keegi teine tema nalja kordab? Inimest, kes võib rääkida, kuid keda ei kuulata? Kelle küsimustele ei vastata, kellega ei käida väljas, kellel ei käida külas? Inimest, kes naeratab laialt, et varjata sisemuses pesitsevat kurbust? Inimest, kes on alla andnud ning ei vaevu isegi kodust lahkuma, kui pole vaja just tööl või poes käia? Inimest, kes tundis varem elust rõõmu ning nautis head seltskonda, toitu, üritusi, kuid kes on kõigele sellele praeguseks käega löönud? Inimest, kellel on palju tuttavaid, kuid vaid käputäis sõpru, kellega vahel harva kokku saab? Inimest, kes on ümbritsetud pere ja selle sama käputäie sõpradega, kuid kes samas tunneb end üksildaselt, kuna ta ei arva, et ta oleks nende inimeste jaoks piisav? Inimest, kellel on armastav paariline, kes tema eest hoolib ja armastab teda meeletult, kuid inimene arvab, et pole teda "ära teeninud"? Inimest, kelle muusikamaitse on kaheldav, kuna ta võib kuulata Lana del Rey'd ning samas ka DMX-i ning laulab oma varesehäälega kaasa, kui Zelmerlöw'i "Heroes" mängib? Inimest, kellele on sisendatud, et ta pole midagi väärt ning et kõik halb on saanud alguse just temast? Inimest, kes pole kunagi varem tulevikku nii väga kartnud ning kes ei tea, mida oma eluga peale hakata?
No comments:
Post a Comment