Mul on tegelikult pea üsna tühi, aga ma lihtsalt kirjutan, kuna tavaliselt mul hakkab sedasi mõte liikuma.
Tööjuures on viimasel ajal kõik suurepärane, väljaarvatud see, et mu otsene ülemus vihkab mind üsna avalikult.
Ma tahtsin hakata korraldama nädalavahetuse-trippi, kuid selgus, et see paar, kellega minna tahtsime, on juba hõivatud, seega ma jõudsin juba masetsema hakata, et suvi saab läbi (muuseas ma alles ootan, millal suvi algab. Pole oluline, et käimas on viimane suvekuu) ja me polegi ühtegi trippi jõudnud teha (väljaarvata pealinna-tripp ja need mitmed Soome külastused). Härra aga lohutas mind ja ütles, et siis lähme kahekesi kuskile. Mmm, tahaks Peipsi äärde minna..
Ma ausalt ei mäleta, kas ma olen maininud, et ema ja härra moosi-kompotti-siirupit talveks ei taha, kuid nad väljendasid end üpriski selgelt. Siis selgus aga, et vend tahab küll. Niiet peale tööd läksin aeda õunu korjama, et moosi keetma hakata, kuid kuna ma pole kunagi varem üksi teinud seda, siis lootsin, et saan emalt veidi juhiseid, kuid ajaks, mil mul õunad puhastatud said, ema juba magas (kell kuus õhtul).
Lõpetuseks jagan juhiseid, kuidas endal kerge vaevaga (nali, vaeva ei pea üldse nägema) mark täis teha. Nimelt pöördu kahe noormehe poole abipalvega. Kui näed, et kumbki neist ei taha eriti sellega tegeleda, pomise mokaotsast "Ärge siis lausa kaklema minge," ning tunne häbi, kui üks hakkab sellega tegelema, ja küsib, kas siis on juhtunud, et noormehed on sinu pärast kaklema läinud. Taaskord pomise mokaotsast, et sellest ei räägita ning oota (samal ajal kindlasti piinlikkust tundes), kuni probleem lahendatud saab, et siis ruttu sündmuskohalt jalga lasta.
No comments:
Post a Comment