Üks väga kurb lugu

Mu töökaaslasel on kass, kes käib väljas "jalutamas". Mõnikord jääb ta aga kauemaks ning siis töökaaslane jälle muretseb ja käib teda otsimas.Töökaaslane hoolib oma kassist lausa nii väga, et käib teda isegi töö lõunapauside ajal otsimas. Ning miks ka mitte? Kass on ju pereliige. Ma ei kujuta ettegi, kui minu piiga peaks ära kaduma- ta on ju mu pisike beebi, minu pisike Stjopa. Seega ma saan täiesti aru oma töökaaslase murest, kui ta kass jälle koju ei ilmu.

Viimati oli ta kass kadunud lausa kolm päeva- laupäeval jäi kadunuks ning eile ilmus välja. Seekord oli ta kass aga viga saanud. Nimelt märkas töökaaslane, et kass lonkab ning lähemalt uurides selgus, et nahk karvade alt on sinakas.

Mis siis ikka- lõunapausi arvelt viis kiisu arsti juurde.

Tore ei olnud aga see, mis talle öeldi, kui arsti juurest helistati.

Nimelt on kassil reieluumurd. Seda "ravib" Pärnus vaid üks arst, kuid too on praegu puhkusel. Ma sain juba selle juures kurjaks- mis mõttes, kuidas saab olla nii, et terve linna peale vaid üks arst teab, kuidas seda ravida. Kas ei ole siis teada, et erakorralisi asju juhtub ning siis on vaja kiiresti arstiabi? Jah, ka loomadel. Kass jäi kadunuks juba laupäeval, ei ole ju täpselt teada, mitu päeva on tal luumurd olnud. Okei, see selleks.

Öeldi, et sellega tegeletakse Tallinnas ja Tartus ning kuna Tallinn on lähemal, küsis ta Tallinna kliiniku numbrit.

Sinna oleks ta saanud aja homseks hommikuks, mis tähendab seda, et ta oleks pidanud päeva vabaks küsima, sebima auto (sest bussiga ei vii ju kassi teise riigi otsa), maksma kütuse eest, ja lisaks ei osatud talle öelda, kui palju see maksma läheb. Öeldi, et enne, kui pilti näinud pole, ei oska öelda. Ehk siis oleks kohale läinud ja oleks selgunud, et tuleb tasuda jumal-teab kui suur arve.

Aa, muideks, kliinik, kus ta kass kõigepealt läbi vaadati, ei osanud talle öelda esiteks opi summat, ja teiseks ei osanud nad isegi öelda, kui palju neile tasuma peab. Ütlesid, et "Me vaatame, lööme siin numbrid kokku."

Siis helistas teine töökaaslane oma isale ja tutvuste kaudu said kätte Pärnus töötava arsti, kes oleks olnud nõus täna välja tulema, kuid ta küsis selle eest 600 euri!! Kujutate ette?!

Ma usun, et ta oleks mõtlemata selle summa välja käinud.. kui tal see vaid oleks. Meie töökohas ei teeni ületunde tehes ka sellist summat, rääkimata siis sellest, et peab maksma veel makse ja ülejäänud kuu tahaks ilmselt süüa ka.

Töökaaslane on nüüd raske valiku ees, mis ta edasi teeb. Ma ei kujuta ette ka, mida ta tunda võib, kui isegi mina oleks (võõra kassi pärast) nutma hakanud töö juures.

Ma ausõna ei kujuta ette ka, mida ma ise tunneks, kui minu Stjopaga midagi juhtuks. Ma ilmselt laenaks end lõhki, et ta arsti arveid tasuda, kuid minu puhul on veidi teine teema, ma ju ei pea näiteks üüri, arveid ega midagi maksma ja poleks mingi probleem see mõne kuuga tagasi maksta. Aga tal ju pole kedagi teist, kes toetada saaks.

Ma ei tea, ma isegi ei oska midagi kosta selle peale. Olime teise töökaaslasega pahviks löödud. Ma loodan, et tuleb ka mingi kolmas variant, et ta ei peaks oma kiisut magama panema... :(

Ma igatahes tulin koju, võtsin oma mjäuguva kassi sülle ja kaisutasin teda ning mängisin temaga, kuni ta magama jäi. Nüüd ma hoian tal silma peal, kui ta mu jalgade juures magab. Pani küll mõtlema sellele, et ei võtaks end ümbritsevaid inimesi-loomi-asju iseenesestmõistetavalt.