Ma sõitsin täna rattaga töölt koju ja mõtlesin, et kui ema pole vahepeal poes käinud, siis peaks meil kappides valitsema täielik tühjus (jätkem välja sašlõkk, sest grillima ma ei hakka ja ahi ei tööta).
Koju jõudes toimetasin veidi ja suundusin siis kööki, et avastada koorega keedetud kartul. Avasin külmiku lootusega leida materjali, et midagi kõrvale valmistada, kuid leidsin vaid hakkliha. Mõtlesin veel, et mida peaks ma tegema hakklihast? Ilmselgelt midagi kartuli kõrvale, seega jäävad välja riis ja makaron, kuid paprikat ega midagi polnud ka. Mõtlesin nii ja läksin üles. Istusin läpakas ja nii ajaviiteks googeldasin, mida saaks valmistada hakklihast. Kuskil oli mingi retsept ala et "kõige tavalisemad lihapallid" ja ma mõtlesin- ahhaa, kotletid! (Jah, ma tean, et mu mõte liigub imelikult.)
Läksin alla ja hakkasin segu kokku meisterdama. On kaks varianti, kuidas ma süüa teen:
a) mul on enam-vähem teada, mis ma teen (materjal ostetud just selle asja jaoks)
b) ma panen toidu sisse kõike, mis kappidest leian ja mis omavahel enam-vähem kokku sobib.
Täna valisin teise variandi. Seega panin kaussi hakkliha, pudistasin (rebisin?) tükkideks kaks viilu saia/sepikut, peale lõin kaks muna ja kõige tipuks hakkisin enda kasvatatud rohelist sibulat ja tilli. Aa, ma oleks peaaegu unustanud. Et kotletid liiga "igavad" ei jääks, avasin purgi marineeritud seeni ja tükeldasin neid ka sisse, lisaks mõned purgist õngitsetud porgandiringid ja sibulatükid. Kogu selle jama peale raputasin silma järgi soola. (Ema ütles isa toitude kohta "surm vaenlasele läbi soola", aga minu toitudele panevad kõik soola juurde.)
Jäi üle veel vaid see ära segada ja pätsikesed voolida, riivsaia sisse kasta ja pannile praadima panna (note to self: teinekord ära tee nii, et esikusse minnes avastad, et terve maja on sinine).
Proovisin, tulid väga maitsvad välja ning homme nosin neid lõunaks.
Köögist väljudes avastasin külmiku pealt kirja "Tehke hakklihakastet!"
No comments:
Post a Comment