Ma tavaliselt küll ei jälgi, mis jalaga voodist välja astun, kuid täna olen täiesti kindel, et esimesena puudutas punast vaipa vasak jalg. Alguses nagu ei saanud arugi, et midagi oleks, ärkasin täitsa õigel ajal, jõudsin kodus kõik asjad ära teha, töölegi jõudsin isegi varem, kui oleks olnud vaja, ja siis hakkas pihta..
Läksin tööle, astusin meie osakonda sisse, nägu rahulolevalt naeratamas, kuid kui enda liini juurde jõudsin, nägin, et jälle seisak ja jälle selle sama masina pärast. Nimelt on meil terve see nädal päevas mitu-mitu seisakut, kuna üks masin ei taha koostööd teha. Ja ma ei jääks hinge kinni hoides ootama, kuni ülemused selle parandamist rahastama hakkavad.
Järgmiseks avastasin mingi hetk, et mu ilusad retuusid on LIIMIGA koos. Oh no, mõtlesin endamisi ja jäin ootama, kuni tehnik tolle masina juurest lahkub, et ma saaks kasutada vahendit, mis mõeldud liimi puhastamiseks. Oleks olnud imelik sinna minna, cleaning wipe-le vahendit lasta ja siis oma jalga hõõruma hakata. Enam polnud kuigi kiire ka, kuna see oli juba veidi kuivanud.
Hea küll, selle sain korda, siis otsustas üks teine masin koostöö lõpetada. Ja nii kolm korda järjest. Lõpuks ma sain nii kurjaks ja läksin lõunale, jättes liinikaaslase tehniku järele ootama. No ausõna, ma sain nii kurjaks lihtsalt. Ei suudeta masinaid korda teha, kuid siis on jama, kui oled plaanist maas, sest vahetuse jooksul seitse korda masinad seisavad, tehnik ninapidi masinas.
Uuuhhh.
Et see postitus aga läbini negatiivne poleks, siis vahepeal midagi head ka. Minu jaoks head. Kes mäletab, siis mõned postitused tagasi ma ütlesin, et kahe nädala pärast räägin midagi. Well guess what, ma ei pidanudki kahte nädalat ootama. Ma mõtlesin, et enne ei taha sellest rääkida, kui täiesti kindel on, kuid eile ma veendusin selles ja nüüd viskan info letti.
Te kõik olete ilmselt juba aru saanud, milline on minu suhe õhtuste vahetustega. Aga mida ma (vist) pole siia kirja pannud on see, et ma olen alati tahtnud käia tööl kaheksast poole viieni. Ja voilaa! Sain kätte oma ühe vahetuse. Nimelt kirjutas töötervishoiuarst mulle keelu vahetustega töötamise kohta. In your face, osakonnajuhataja! (Kuna ma aga siiski jään osaliselt ka tema alla töötama, siis ma ei hakka siin pikalt sellest tema teemast rääkima, ehk kunagi hiljem teen üldisema kokkuvõtte.)
See nädal peaks mul olema hommikune vahetus, kuid esmaspäeval tuli minu juurde liinijuht ja teatas, et selle nädala käin kaheksast poole viieni (tegelikult küsis, kas tahan käia. umn.. hell jeah!). Kahjuks puudus tal info järgmise nädala kohta, seega ma ei teadnud, kas olen päevases (8.00-16.30) või õhtuses (14.30-23.00) vahetuses. Eile aga vaatasin graafikut ja oiii kui õnnelik olin ma nähes, et ka järgmine nädal päevases olen. Kuna mulle aga öeldi, et maksimaalselt kahe nädala pärast saan päevasesse ning et enne peab minu õpetaja minu asemel kellegi välja koolitama, aga mu õpetaja hoopis teise vahetusse pandi, siis ma ei põe selle pärast enam.
Ma kusjuures isegi küsisin oma vennalt (ta teab neid asju, kuna õpib personalispetsialistiks) ning ta ütles, et nad saavad mind vahetustega tööl hoida hetkel kestva graafiku lõpuni, kuid meil tehakse graafik nädala kaupa, so...
Igatahes, ma tõmban praegu otsad kokku, kuna mu taimekesed vajavad kastmist ja magamistuba vajab koristamist (oleks vaja voodi kuskile panna), ja kõik need ülejäänud 6887 asja on vaja ära teha. Teie aga pidage vastu, homme on reede! :) (v.a. inimesed, kes nädalavahetusel tööl on, neil pole sest sooja ega külma.)
No comments:
Post a Comment