Alustan tegelikult reede õhtust, kui härra ütles mulle nii muuseas, et ta läheb laupäeval Jõhvi. Hmm, okeei. Ignosin teda mõned tunnid, ise samal ajal töö tegemise ajal hääästi kurja nägu tehes, kuni lõpuks otsustasin mossitamise lõpetada ja leppisime kokku, et ma siiski lähen temaga kaasa. Ei, ma ei ütleks, et ma oluliselt ta "vabadust piiraks" või ei laseks tal üksi kuskil käia, aga no kuulge, kui ma ootan nädala algusest laupäeva, et siis mehega koos midagi teha, ja ta ütleb, et ta läheb teise riigi otsa ja on terve päeva kadunud, siis tekitas küll veidi nördimust. Hiljem selgus ka, et ta alguses ütles, et läheb üksi, kuna bussipilet oli suht kallis.
Jõudis kätte laupäev, tegime end korda ja asusime teele. Okei, tegelikult läksime bussijaama, ostsime piletid ja siis istusime tunnikese SEB-i purskkaevude juures, aga see selleks.
Sõit oli pikk ja igav, ma ei kujuta ette, kui surmigav oleks härral olnud, kui ta oleks üksi läinud. Ta teepeal keeldus korduvalt mu pakutud kõrvaklappidest, seega ma mõtlen, kas ta üksi minnes oleks need kaasa võtnud.
Ta põhimõtteliselt terve tee scrollis 9gag-i ning ma kuulasin muusikat. Mingi hetk ma vaatasin, et oot-oot, mis mõttes, et me sõidame juba päris pikalt vastassuunas. Juhtisin härra tähelepanu ka sellele, kuid ta oli vist just jõudnud vaadata, kui buss keeras õigesse kohta tagasi. Seal oli kaks peeglit, et ühest nägid bussijuhti, kes vaatas ehmunud näoga ringi, umbes et ega keegi ei näinud. Imelik olukord, ma ei tea, aga õnneks on meil Türgist külge jäänud ka (maaliini) bussis turvavöö kinnitada ja terve ülejäänud sõidu ma jälgisin teed.
Lõpuks, kui kell üle kolme ja poole tunni edasi oli liikunud, jõudsime Jõhvi.
Seal saime kahe inimesega kokku, sõlmiti ostu-müügileping ja härra ostis auto, no biggie, ja siis algas tagasisõit.
Tagasisõit oli muidugi parem ja kuidagi kergem (?), kuna härra oli ise roolis ja me saime teha söögipausi (8h söömata olla polegi nii tore, kui arvata võiks), tegime kaks suitsupausi vahepeal ja sai end mugavalt sisse seada, sest noh, bussitäie inimeste asemel oli meid nüüd vaid kaks ühes sõiduks.
Tagasi jõudes tahtsid muidugi kõik sõbrad kohe uut autot näha ning õhtu lõppes liikudega.
Seal oli ka erinevaid asju, millest ma tahaks kirjutada, kuid kuna see (hetkel vähemalt) ei tundu sobilik siia avalikult ette laduda, siis ma jätan selle vahele ning mõni teine kord ehk kirjutan kuidagi üldisemalt sellest teemast.
Igatahes, oli naeru, oli tülisid, oli alkoholi (ja siis olen mina see tüüp, kes jõi ära ühe sommeri ja "aitas" sõbrannal viinakoksi juua)- oli õhtu, mis vahelduseks oli päris hea. Härra avaldas koju mineku soovi juba kella kahe ajal, kuid mul oli kuidagi nii mõnus kodust välja saada ja ka teiste inimestega suhelda, et ma lihtsalt unustasin end jutustama, ja koju jõudsime me enne poolt viite ehk.
Hommikul (*khm* kui kell kaks on hommik, siis okei...) ei tahtnud kohe üldsee tõusta, kuid otsustasin siiski, et võtan ühe värskendava duši ning tuli kohe eluvaim sisse. :)
*Läksin alla, et endale ja härrale näksimist tuua, tulin tagasi tund aega hiljem, võtsin läpaka lahti ja avastasin, et mul on postituse kirjutamine pooleli. 20-aastase neiu mälu*
Praegu on aga pühapäev ning kell läheneb juba viiele, mis tähendab, et umbes nelja tunni pärast pean ma end voodisse sättima, et homme rõõmsalt kell viis ärgata ja sammud töö poole sättida.
Ma siin jah hüppan ühelt teemalt teisele, I know, aga tahtsin ilmast ka paar sõna rääkida. Nimelt ma viimased paar aastat pole just eriti ilmateadet jälginud, viimati vist oligi enne Türki minekut ning ega ma siiski Eesti ilma vaadanud (see oli märtsi alguses). Praegu saan ma kogu vajaliku info ema käest, või termomeerti käest, või vaatan lihtsalt aknast välja- kui padukat tuleb, siis tean, et lühkareid ei pane.
Nali naljaks, aga ilm jätab (viimase nädala seisuga vähemalt) soovida. Vaatad aknast välja- päike paistab, vaatad termomeetrit- 28 kraadi, paned õhukeselt riidesse, et välja minnes end kiruda, et miks ei võtnud paksu pusa või talvemantlit kaasa, kuna tuul on niiii jahe. Eile vaatasin, et jah, pole just kuigi palju soojakraade ning tuul oleks nagu ka, kuid samas- üle seitsme tunni sõitu ja häästinatuke väljas olemist, ning panin seeliku. Jah, ilmselgelt ma võtsin jaki kaasa, kuna ma läksin siiski teise Eesti otsa. Bussis oli palav, hiljem autos oli ka palav (selle vastu aitas muidugi töökorras ja täidetud kliima), kuid see lühike aeg, mis ma väljas olin, oli niiii tugev ja külm tuul, brr.. See on see, kui lähed suvepealinnast nii kaugele.
Aa, eile mõtlesin, et teeks oma esimese vlogi, kuid mõtlesin siis, et mul pole millegagi seda kokku klopsida, seega jätsin ka tegemata (unes selle-eest nägin, et tegin selle valmis). Samas kui mingi programm endale sebida ja natuke harjutada, siis tahaks suve jooksul vähemalt esimese ära teha ja siia postitada.
Next, mul on jaanipäevaks täpselt null plaani. Noh, on MÕTE minna Soome, ja kui sinna ei lähe, siis on MÕTE kahe (või enama) sõbraga kuskile kodumaad avastama sõita (Kakulaane vol 2), kuid need on vaid mõtted. Ja jaanipäev on, ee, kahe ja poole nädala pärast.
Ega mul poleks tegelikult midagi ka selle vastu, kui jääme koju ja teeme aias istumise ning kutsume ema ka kampa, kuid rohkem tahaks ikkagi mitmeks päevaks kuskile kaugele sõita. Eelmise aasta Kakulaane-trip oli kuidagi nii lahe, et nüüd sama seltskonnaga ootasime nii väga uut suve, et eelmist trippi korrata.
Aa, eilsest veel nii palju, et mul on hädastiii vaja lahtiseid suvejalatseid, kuna mul praegu vaid tossud ja baleriinad (ärme hetkel kontsaga kingi arvesta, neid mul mõne aasta jagu, ja jätame välja ka talvejalanõud), tossud hõõrusid eile mul mõlemad jalad veriseks, seepärast ei soovi neid praegu kanda, ja baleriinad hõõruvad tagant, niiet.. Hoian pöialt, et palk tuleks teisipäeval, et saaks võimalikult kiiresti oma jalad sellest kohutavast piinast vabastada.
Ma tahtsin kindlasti midagi veel öelda, aga te vist olete juba aru saanud, et mälu on mul hea, aga lühike, seega kui midagi üliolulist (sest ega ma muud oma blogis ei kirjutagi, kui ainult üliolulisi asju) meenub, eks ma siis panen need mõtted ka siia kirja. Seniks aga nautige seda mõnusat vihma, mis lõpuks meieni jõudis. Härra igatahes ootas seda juba mitu nädalat.
Lõpetuseks teile üldsegi mitte imelik pilt minust Vaala keskuse ees. Enda õigustamiseks ütlen, et mul oli kõht mega tühi ja me märkasime hesburgerit.
No comments:
Post a Comment