Vett ja leiba

Tuleb mingi random mulapostitus, aga ehk elate üle.

Pealkiri tuli sellest, et kui ma hakkasin kaheksaks tööl käima, siis ma ärkasin härraga koos ja ta nägi, mis ma omale lõunaks kaasa võtan. Ma panin omale pudelisse vett ja tegin võiku kaasa. Härra küsis selle peale, kas ma tööl ainult vett ja leiba sööngi... Ja nüüd nad vennaga norivad mu kallal. Sõime spagette ja härra võttis omale leivaviilu toidu kõrvale. Toit oli aga juba toas ja ta tuli ainult selle viiluga. Küsis: "Kas ma vett ka saaksin?" Ha. Ha.

Eile tuli vend Pärnu ja ta tuli mulle tööle vastu. Ema rattaga. Ja ta suutis mu ära rääkida, et ma pakiraamile istuks. Okei, istusin siis. Ta sõitis läbi aukude ja silla juures oli mingi metalltoru maa sees püsti, hästi lühike, ja ta sõitis täpselt nii, et ma lõin oma jala vastu seda ära. Ja see oli päris valus. Enne ülekäigurada tulin maha ja keeldusin tagasi istuma. Ta ütles, et tal on vaja ruttu koju jõuda, sest tahab bussile minna. No mis mul siis teha jäi, hakkasin jooksma. Kuni ta ütles, et tegelt tal pole vaja bussile minna. Ta ütles seda veidi enne kodu...

Teate, mis kell mina täna ärkasin? 4.15. 4 kuradi 15!! Mul oli aken lahti ja linnud otsustasin akna taga säutsuma hakata. Mul läks uni ära ja ma ei viitsinud voodis vedeleda. Otsustasin pesema minna, see tundus olevat hea mõte täpselt nii kaua, kuni ma pead föönitama hakkasin.

Veidi enne kuute olin tööl ja plaanis oli teha kolm ületundi. Kuna täna oli 5-tunnine tööpäev, siis tahtsin kaheksa tundi teha, sest need kolm makstakse pooleteistkordselt. Mõte oli hea, aga kokkuvõttes tegin poolteist tundi üle, sest mitte kui midagi polnud teha. Niigi venitasin kõikide asjadega, ja suutsin poole üheni vastu pidada.

Also ma unustasin lõunal käia. UNUSTASIN.

Teate, mis on awkward? Ma olin täna kolmandat päeva uues kohas uute inimestega. Ja siis selgus, et ühel on sünnipäev täna. Kaks töökaaslast tulid veidi hiljem ja ma olin umbes nagu: eee ma tulen ka teiega koos õnne soovima, wait for me!

Nüüd on aga töönädal läbi ja ees on pikk nädalavahetus.

Praegu ootan, kuni härral muru niidetud, et siis raamatukokku ja toidupoodi minna ning pool neli ootab vennanaine mind ja teeb mu ripsmed korda, juhuu! Ma ise tunnen, et ma oleks nagu kukk, kes on kaklemas käinud. Üks silm on nii hõredaks jäänud ripsmetest. Aga noh, vähemalt saan jaanipäevaks ripsmed korda.

Ma võtsin viimati raamatukogust S. Kingi Surmahotelli mõlemad osad ning hakkasin eelmine nädal neid hooga lugema. Üleeile sai teine osa läbi ja ma olin harjunud neid enne magama jäämist voodis lugema. Eile viskasin voodisse pikali ja mõtlesin, et võtan raamatu kätte. Siis mulle meenus, et oot, pole ju enam, mida lugeda. See oli üks sellistest hetkedest, kus tundub, et elu on mõttetu ja läbi. :D

Ma aga tõmban otsad kokku ja hakkan ehk ülevad veidi kraamima.