Jutt või asi

Jah, ma olen nüüd kindel, et mu jaanipäevavideo siia blogisse ei jõua. Kui hästi läheb, siis ma teen selle vähemalt valmis ja riputan lihtsalt youtube'sse, aga ma olen sellega nii piinlikult kaua venitanud, et enam ei pane siia seda.

Also, mu läpaka klaviatuur hakkab vist otsi andma. Ma ei lugenud, kui mitu korda ma olen praegu tähti kustutanud, sest tühikut pole vahele tulnud, või mitu korda ma olen tühikut topelt vajutanud, et ta tuleks, lisaks osad tähed ei taha ka esimese katsega koostööd teha.

Tegelikult ma tahtsin hoopis tulla ja rääkida, kuidas me panime plaani paika ja läksime metsa, et siis palju-palju imemaitsvaid mustikaid korjata ja enne härra äraminekut kahekesi kvaliteetaega veeta. Kahekesi sel põhjusel, et ema tuli küll kaasa, aga daamid jäid tuppa kohvitama, seega läksime härraga kahekesi.

Mõne aja möödudes olin ma aga sääskede poolt nii ära söödud, et tahtsin ämbrile jalaga virutada ja metsast välja jalutada. Okei, päris nii hull see ka ei olnud, aga midagi sinna kanti. Lõpuks ma korjasin lihtsalt nii kiiresti, kui suutsin, sest ma sisendasin endale, et mida kiiremini me ämbri täis korjame, seda rutem ma sealt välja saan. Ei korjanud täis, pool ainult.

Sääsehammustustest veel nii palju, et lisaks sellele, et mul kannikad ja põlved kupulised on (ei tee nalja, kõik punaseid punnikesi täis!), hammustas üks sääsk mind otsaeest nii, et mul oleks nagu muhk olnud. Panin sinna aloe geeli peale ja tundus, et tõmbus tagasi, aga tutkit. Täna peeglisse vaadates vaatas mulle endiselt muhk vastu. Mitte küll nii suur ja silmapaistev, nagu see eile oli, aga siiski, küllaltki märgatav.

Täna hommikul otsustasin 6.45 äratust kinni pannes, et ronin voodist välja ja olen ühe hommikugi hea elukaaslane. Nimelt tegin härrale putru, kuhu viskasin sisse värsked mustikad, ja kohvi. Ma pole talle varem süüa teinud, sest ma ei ole viitsinud nii vara ärgata ta ei söönud hommikuti, aga nüüd on krõbinaid sööma hakanud. Mõtlesin, et mis seal ikka, teen vähemalt midagi kasulikku hommikusöögiks.

Ise ma ikka ei söönud :D. Üleüldse olen viimastel päevadel "hommikust" söönud kell kolm, sest enne pole kõht tühi. Tähendab, kella kolmest ka ei ole, aga siis jõuab kohale, et midagi peaks ikka sööma. Täna näiteks läksin üldse pool neli sööma, et siis tagasi tulles see viimane pool tundi üle elada. :D

Mul tegelikult polegi midagi tarka või vähem-tarka enam öelda. Ma hakkan vaikselt vaimu valmis panema, kuna täna ilmselt vaatame ka ENSV-d, nagu seda iga eelnev õhtu ema ja härraga teinud oleme.