Bye bye

Tavaliselt pühapäeva saabudes hakkavad ligi tekkima mõtted, et homme jälle tööle, aga täna mõtlen hoopis seda, et homsest jään härrast ilma. Jep, olen tal üle visanud ja ta läheb mu juurest ära. Olgu, halb nali. Aga ära läheb ta küll, nimelt vahetas ta töökohta ja seal saadetakse ta esimesel nädalal kohe kaugele.

Mõtlesin, et võtame siis viimastest päevadest viimast, aga noh, life happened ja oleme ikka oma tavalisi asju teinud. Vähemalt jõudsime enne ta minekut veel grillida ja soomlasi alla ajamas käia (inside joke), ja täna on tal vennad külas, pannkoogid (isetehtud maasika toormoosiga ja murelitega) söödud ning nüüd.. pelavad nad GTA V-d..

Tegelikult ma tean küll, et pole midagi hullu, et ta mõneks päevaks (terveks töönädalaks!!) ära läheb, aga noh, näiteks, ma ei oska enam üksi magama jääda. :D Ilmselgelt ma (vist) ikka jään, aga harjumatu saab olema, kui ei saa musi kaissu pugeda.

Aga ma katsun sellest midagigi positiivset võtta ning katsun koristada ja lõpuks oma raamatud läbi lugeda. Raamatutest rääkides, siis hetkel on mul käsil "Isemoodi aastaajad" ja seal see teine jutustus tekitab mul õudusunenägusid. Eile näiteks lugesin veidi enne magama jäämist ning unes nägin, et oli midagi sõjalaadset ning ma jooksin linnast koju, üritades kellegi (pahade) eest põgeneda. Koju jõudes käisin korra üleval ja siis läksin alla tagasi, tegin ema toa ukse lahti ja diivani peal istus keegi teki all rätsepaistes. Ma ei kartnud, et seal mingi koll on ega midagi, aga ma teadsin, et see on keegi minu perest. Ma tõmbasin teki pealt ja seal istus mu vend, kes oli kohutavalt peksa saanud. Ma üritasin teda veenda, et lähme EMOsse, kuid ta oli kategooriliselt selle vastu. Selline mõju sel raamatul siis.

Kaldusin aga väga teemast kõrvale, kuid ega mul midagi rohkem öelda polegi. Ma nüüd vaatan, kas jään elutuppa GTA pelamist vaatama või kobin magamistuppa raamatut lugema.