Ma pole enne sellele tulnudki, et inimene, kes on meil külas esimest korda (täna näiteks härra vend), võib mõelda, et miks meil nii palju inimesi siin käib. Kohe seletan lahti.
Kui täna linnas tiir tehtud ja koju jõudsime, hakkas minu jaoks küllaltki tavaline ilusa ilmaga nädalavahetuse päev, kus vend oma perega tuli külla ja me grillisime. Lisaks tulid ka tema sõber ja sõbranna ning nende laps. Kui kõik laiali läinud olid, õhtupoole, käis ka onu oma tütrega läbi.
Ei ole ebatavaline, et kui on ilus ilm ja vaba päev (ei pea isegi vaba päev olema, võib ka tööpäeva õhtu olla), kutsume venna (ja ta pere) külla ning grillime, või grillime kolmekesi või noh, üldse, istume aias ja grillime. Ausalt öeldes pole erilist vahet, kes parajasti kohal on.
Ebatavaline pole ka see, et lisaks tulevad kellegi sõbrad, kas siis minu, härra, ema või vendade.
Ja noh muidugi onu käib oma tütrega väga tihti külas, onu käib emaga jutustamas ja ta lapsele meeldib siin mängimas käia.
Tulles aga jutu poindi juurde tagasi, siis ma mõtlesin, et inimene, kes meid eriti ei tunne, võib mõelda, et mis läbikäiguhoov see siin on, et nii palju inimesi ühe päeva jooksul külas käib. Iseasi muidugi, kas see inimene nii ka mõtleb, või sellele tähelepanu pöörab, aga ma ise oma peas genereerin mõnikord selliseid mõtteid.
Muidu igapäevaselt meil nii palju külalisi ei käi. Mõnikord tulevad härra vennad (või üks neist) külla, mõnikord minu sõbrad, mõnikord meie mõlema sõbrad, ja no nii edasi. Aga nädala sees on tavaliselt vaikus. On isegi nädalavahetusi, kus me härra ja emaga istume toas ja ei külasta meid keegi ning ega me ise ka kuskile külla ei kipu. Seega päevad pole vennad. :)
No comments:
Post a Comment