Ma tahtsin enne näidata härrale oma tädipoja joonistusi/seinamaale, seega võtsin ta facebooki lahti ja hakkasin pilte sirvima, kuni nägin pilti ühest ta tattoost, mis kujutas rooma numbrites kuupäeva. Üks oli kommenteerinud ja küsinud, mis see tähendab, vastus oli 13.04.2016. Ma vaatasin seda kuupäeva ja pisar valgus mu silma enne, kui ma arugi sain, mis kuupäev see on (kuidas on see võimalik, et ma hakkan nutma ja siis jõuab mulle endale ka kohale, mis seal seisis?). Kuna ma olin härra ja ta vendadega üleval, siis läksin ruttu alla "kirsisiirupit tegema". Okei, ma tegin tegelt ka, aga ma kurnasin seda sodi, seega polnud vaja seal juures seista, aga sellest mõni teinekord.
Nüüd, mõned tunnid hiljem, võtsin lahti Marimelli blogi ning kerisin esimese postituse edasi, ainult et näha, et teine on postitus sellest, kuidas ta mees kirjutas oma lahkunud isale luuletuse.
Kuhu ma tahtsin aga jõuda..
Kui minu isa ära suri, siis lõi see mind päris korralikult rööpast välja. Ma nutsin vahetpidamata ning ma olen siiani kindel, et ma ei saa sellest kunagi üle. Praegu, kolm aastat hiljem, tuleb mul endiselt pisar (või mitusada) silma, kui temale mõtlen.
Aa, kui mu vanaema (vähem kui pool aastat enne) ära suri, siis tema matustel nutsin ma ikka päris palju. Isa seisis minu kõrval ning sosistas mulle korduvalt, et ma ei nutaks. Isa ärasaatmisel ei suutnud ma nutmist lõpetada ning peas keerles pidevalt mõte, et aga kes mulle nüüd ütleb, et ära nuta?
Issand, ma hakkan heietama, kui ma temast räägin. (Ehk seetõttu, et ma pole saanud kellegagi kogu sellest teemast rääkida?)
Tahtsin rääkida sellest, et kui ma peale isa surma peaaegu nädal hiljem kooli läksin ja klassikaaslased mulle kaastunnet avaldama hakkasid, ütlesin ma kohe esimesele, et ta järgi jätaks, kuna terve nädal olid inimesed meil külas käinud ja igaüks neist oli kaastunnet avaldanud ning iga kord, kui seda tehti, oli tunne, nagu oleks haava uuesti lahti rebinud.
Siis ma lugesin Marimelli (tähendab, ta mehe) postituse kommentaare ning lugesin, kuidas inimesed kaastunnet avaldasid. Ma saan aru, et inimesed tahavad head ja mul pole aimugi, kuidas teised inimesed tunnevad, aga mulle oleks meeldinud, kui nad poleks kaastunnet avaldanud. Näiteks mulle meeldis, kuidas me käisime ühe sõbrannaga jalutamas ning me rääkisime kõigest muust, et ma ainult ei peaks isale mõtlema. See aitas mind ning viis vähemalt selleks tunnikesekski mõtted mujale.
Kui ühel mu klassikaaslasel, kellega ma veidi paremini läbi sain, suri eelmine aasta isa ära, siis ma ei avaldanud talle kaastunnet, aga ma seletasin talle ära ka, miks. Ta küsis minult, mis ja kuidas ja kuidas on normaalne ja mida tunda jne, ja ma siis üritasin talle võimalikult hästi seletada, et kõik, mida sa tunned, on normaalne, ja ei ole nii, et kõiki valdavad sellistel hetkedel ühesugused tunded. Tema näiteks kutsus oma isa nimepidi ning oli raskel ajal hoopis oma emale ja õele toeks, kuna ta oli nüüd majapidamises ainus mees.
Okei, ma isegi ei tea, kuhu ma selle jutuga jõuda tahtsin, mõtlesin vaid oma mõtted sellega seoses kirja panna.
No comments:
Post a Comment