Ka Pärnus võib auto alla jääda

Ma ei tea, kas ma olen maininud, et kolisin Vana-Pärnu ühest otsast teise. Eelmises kohas elades kulus mul tööle minekuks 9-10min, nüüd aga 10-12min. Ma mõtlesin, et noh, ju on siit siis veidi pikem maa minna, aga siis mulle jõudis kohale, et siia kolides ei läinud ma tööle enam pool kuus, vaid pool kaheksa. Poole kuueks oli hea rahulik, ehk isegi liiga rahulik, kuna liiklust polnud, teisi inimesi ka mitte, tundus, justkui oleks linn inimtühi. Poole kaheksaks minnes on juba aga märgatavalt liiklust ning selleni ma jõuda tahtsingi.

Tööle minekuks pean ma ühest ülekäigurajast üle minema, kuid miskipärast mööduvaid autojuhte üldse ei huvita, kas ma seisan seal 30 sekundit või 3 minutit. Nad näevad, et ma seisan seal, vaatavad mulle otsa ja lisavad kiirust.

Ma võin näiteks täiesti harjumuspäraselt öelda, et eile* hommikul oleks ma taaskord auto alla jäänud. See ülekäigurada on just enne ristmikku. Eile hommikul ootasin nagu ikka, millal mind ükskord üle lastakse, kui nurga tagant sõitis välja auto ja jäi ootama, millal teised autod mööduvad, et ta saaks peateele keerata. Kui autode rivi otsa oli saanud, vaatasin, et too autojuht seisab, ja hakkasin üle minema, kui auto järsku ülekäigurajast üle hakkas sõitma. Hea oli, et ma talle rusikat ei näidanud, keskmisest sõrmest rääkimata. Harjumuspäraselt tegin kurja nägu ja ütlesin "siga" ning jätkasin oma teed. Ma ausõna ei imesta, kui üks hommik mind lihtsalt alla aetakse, kui ma enam ülekäiguraja ületamist oodata ei jõua. Ei aita seal ka see, kui tee peale astuda, ausalt.

*See "eile" asendage mingi vabalt valitud päevaga, kuna ma isegi ei mäleta, millal selle postituse kirjutasin, aga see on miskipärast mustanditesse jäänud.