Ma usun, et kõigil on olnud hetki, mil nad vähemalt kellegi peale enda peres kurjad või pettunud või solvunud on. Minul on selline hetk praegu.
Nimelt leppisin ema ja tädiga ükskord kokku, et tädi tuleb EMALE külla. Mina ajasin asju vaid seetõttu, et ma tädiga koos töötan ja teda tihti näen.
Tol korral tädi ei tulnud. Ei helistanud ega teatanud ka, et ta ei tule. Ema oli poes käinud ja tema kostitamiseks asju ostnud ning terve päeva selleks broneerinud. Ma saan aru, et teeb kurjaks küll, kui ootad terve päeva ja siis inimene ei tule ega teata ka oma mittetulekust.
Küsisin tööl tädilt, et kus ta siis jäi, ema ju ootas. Selle vestluse käigus leppisime uue aja kokku, tänase. Tädi ütles, et tuleb 11-12 ajal. Peale kella 12 helistasin, et küsida, kuhu ta jääb. Ta vastas, et tuleb umbes tunnise hilinemisega, kaasa võtab lapsed (väga lai mõiste, lapsi ja lapselapsi on tal palju, kuid eeldan, et tuleb ühe poja kahe lapsega).
Ütlesin emale ka info edasi.
Siit tuleb aga üks teine asi. Nimelt ema teadis, et ma lähen vennanaise juurde ripsmehooldusesse samal päeval (ja ajal), mil tädi EMALE külla tuleb. Selle peale said ema ja vend (täna) aga kurjaks, et mis mõttes ma kutsun sugulased külla ja ise lähen minema. Ma sain enda kaela ka selle, et tavaliselt nad tulevad terve nendepoolse suguvõsaga ning et tihti jätavad nad hoopiski tulemata.
Igatahes sain ma selle peale kurjaks. Oma ripsmehooldust ma ei tühista ja edaspidi mina ühtegi sugulast külla ei kutsu.
No comments:
Post a Comment