Ma ei teinud seekord (...eelmine aasta) ei jõulu- ega aastavahetuse kohta postitust, seega otsustasin nüüd kirja panna mõtted, emotsioonid ja tunded, mis valdasid mind eile.
Ärgates polnud väga midagi viga, päev nagu iga teine, mõtlesin. Aga siis jäin magama ja ärgates (kell ei olnud palju, aga pime oli juba, nelja või viie ajal ehk) avastasin, et perenaine teeb õhtuseks lauaks ettevalmistusi ja kella kuue ajal hakkas juba pidev paugutamine, mis muide kestis südaööni välja ja veidi pealegi, nagu ikka.
No ja siis me istusime lauda ja mida edasi aeg läks, seda rohkem soovisin ma magama minna ning mõtlesin, kui hea oleks tol hetkel kodus olla olnud. "Esimene käik" söödud, mõtlesin, kas oleks vara magama minna, kell oli kuskil 9 ehk. Otsustasin siiski vastu pidada.
Magama ma ei läinud, aga veidi rohkem kui kümme minutit enne südaööd tegin härrale ettepaneku kahekesi välja minna. Õnneks talle see sobis väga, ka tema tahtis eemale saada.
Nii möödus meie aastavahetus- olime kahekesi võõras linnas kuskil tänaval, vaatasime ilutulestikku, ma vaevlesin meeletu (kõhu)valu käes ja kuskil veerandist jõudsime tuppa tagasi. Paar minutit suhtlesime teistega (ei soovinud keegi kellelegi head uut ega midagi) ja läksime voodisse. Võin julgelt pakkuda, et kuskil kell üks ma magasin juba kindlalt.
Head uut soovisimegi vaid härraga üksteisele, kui väljas olime ning sedagi mitu minutit peale aasta algust nii muuseas, ja kui koju tulin, siis emale.
Ma olen alati arvanud, et mulle meeldivad pühad (jõulud ja aastavahetus), kuna kogu pere on siis koos, kuid see aasta ma tundsin, et polegi nii. Juba eelmisel aastavahetusel tundsin ma, et tahaks lihtsalt voodisse minna ja pidustused jätta kus see ja teine.
Seekord vaatasime edekabelit, nagu ikka, ja tahes tahtmata mõtlesin ma kunagistele aastavahetustele, kus me istusime perega laua taga ja vaatasime "kohustuslikku programmi" ning peale seda läksime välja, sest kell hakkas juba südaööle lähenema. Läksime koos perega silla juurde, teepeal suhtlesime kõigiga, kes vastu tulid ning silla juures vaatasime rakette ja avasime šampused.
Ma arvan, et üks olulisemaid põhjuseid mu kurvastuseks ongi see, et enam ma ei saa head vana lõppu ja uue algust oma isale soovida ning seetõttu tundub see kõik kuidagi... mõttetu.
Pakkusin härrale, et teeks hoopis oma traditsiooni- istuks, sööks, ja enne südaööd läheks voodisse, et ärkaks lihtsalt järgmisel päeval, mis sest, et meie une ajal on aastanumber vahetunud.
No comments:
Post a Comment