Ma olen seda (ja päris mitut teist) postitust vääga pikalt edasi lükanud. Noh, umbes nii, et 28. detsembri õhtul oleksin võinud selle siia kirjutada, aga nüüd on mõned asjad juurde tulnud, seega panen need kõik ühte patta.
Nimelt olin ma sügisel omadega ummikusse jooksnud ja otsustasin, et ma ei soovi enam pikemalt seda tööd teha ja panin endale "eesmärgi", et uuest aastast ma seal enam ei töötaks. Kaasa aitas väga palju see, et härra oli väga toetav. Ta korrutas pidevalt, et kui mulle seal ikka ei sobi ja see mind õnnetuks teeb, et ma seda siis ei teeks, et milleks end nii piinata. Mõtlesin mis ma mõtlesin- 28.11 kirjutasin lahkumisavalduse ja 28.12 oli mu viimane tööpäev. Sellest ajast olen olnud töötu.. Või noh, reedel oli mul "uues kohas" esimene tööpäev.
Sellega seoses- teine asi, mis ma ütlemata olen jätnud on see, et ma elan nüüd Paimios. Jah, selles samas linnakeses Soomes. Sain sellega seoses päris palju pahameelt sõpradelt, kuna ma ei pannud seda eriti suure kella külge ega öelnud eriti kellelegi. Noh, okei, ütlesin emale ja veidi hiljem ühele lapsepõlvesõbrannale ja nii umbes nädalake enne minekut said ka kaks teist sõpra teada. Perekonnale "avaldas saladuse" ema.
Kuidas selline asi üldse juhtus?
Ma esitasin lahkumisavalduse ja see oli esimene kord elus, kus ma lõpetasin töölepingu ilma, et mul mingi plaan olemas oleks. Mul oli edasise kohta kõik täiesti tühi, mõtlesin, et olen veidi kodus ja vaatan, mis saab.
Töötasin koos oma tädiga ühes osakonnas ning ükskord kui teda nägin, mainisin talle ka, et ma lahkun töölt ja ta pakkus mulle kohe, et ta tütar otsib jaanuarist lapsehoidjat. Ütlesin naljaga, et vot läheks isegi- kolm korda nädalas vaatad last, elamine ja toit tasuta, ja selle eest makstakse veel peale ka, aga tädi võttis kohe sellest kinni ja ütles, et räägib oma tütrega.
Aeg läks edasi ning oli selge, et ma siiski ei koli Soome, kuna ilma härrata ma poleks olnud nõus minema ja härral polnud veel jaanuari alguseks Soomes töökohta, seega sinna see jäi. Kuni täditütar ise minuga ühendust võttis. Ja siis hakkasid asjad ülikiiresti liikuma- kolme nädala pärast oli meil olemas töökoht, härral korter, ja 20.ndal jaanuaril olime juba Soomes.
Ma mõtlesin sellest eraldi postituse teha, kuid poetan selle lihtsalt siia vahele. Nimelt pole ma kunagi saanud tunda neid "läbi tutvuste" võlusid, kuni praeguseni. Ja ma olen peaaegu 21-aastane. Nüüd aga sain ma korraga nii palju seda. Ma sain korteri, töökoha, terve korteritäie mööblit tasuta (me tulime siia ja arvasime, et meil on vaid voodi, kuid tegelt oli hoopis peaaegu terve korter mööblit täis), härra sain omale töökoha, ja kohapeal saan kõik paberid korda aetud, ühesõnaga kõik, mida vaja on. Samamoodi on härra isaga. Alguses härra ütles, et ta isa ei poolda poja Soome kolimist, kuid kui me juba kolisime, siis saime tema käest telekalaua koos telekaga, esmavajalikud asjad (veekeetja, mopp, etc), ja täna saab härra arvutilaua- ja tooli. Ühesõnaga kõik, kes meil siin ees on, aitavad meid meeletult. Ja see on niiiii hea tunne. :D
Ma ei tea, kuhu ma sellega jõuda tahtsin, ilmselt tahtsingi teid lihtsalt oma elumuudatustega kurssi viia.
No comments:
Post a Comment