Kui ema sellest kuulis, hakkas ta mind tavapäraselt ümber rääkima. Leppisime siis kokku, et lähme ja vaatame, mis pakkumised hetkel on, kuid kui ei leia, siis pole ka midagi hullu.
Niisiis. Käisime linnas ja ega ausalt öeldes kuskil midagi silma ei jäänud ka. Mõtlesime, et okei, lähme vaatame Cropptowni ka, kui me juba sealkandis oleme. Vaatasin, et seal on vaid ühed enam-vähem normaalsed naiste saapad, kuid need olid roosad- täielik vastand sellele, mis ma ostaks. Mingil põhjusel otsustasin ma neid siiski ka jalga proovida ning see oli viga- need saapad hakkasid mulle nii-ii väga meeldima. Kahjuks oli seal viimane paar- suurus 39, mis oli mulle napilt väike. Kuna need mulle aga nii väga meeldima hakkasid, otsustasin ma, et ma ostan need või ei osta üldse. Ilmselgelt aga ei hakka ma ostma saapaid, mis mulle väiksed on, eriti veel neljakümne euro eest.
Noh, olin veidi pettunud, kuid polnud hullu. Vaatasin korra veel nende kodulehele, kust ma ka ei leidnud sobivat suurust ning viimases hädas helistasin vennale. Too lubas pealinnas samas poes vaadata. Käis, vaatas, küsis- seda suurust on vaid.. Narvas.
Noh.. selge siis. Otsisin välja üldise kontakt-meiliaadressi ja asusin nendega kirjavahetusse. See kulges nii, et jah, tõespoolest on vaid Narvas seda suurust ning jah, need on seal tõesti ka reaalselt olemas ja kui soovi on, võivad nad need Pärnu saata, kuid selleks läheb umbes 1-2 kuud, et ma need kätte saaks. Ee, okei.. Mõtlesin siis veel veidi, et noh, kuna mul muidu polnud plaanis saapaid osta, siis võin samas oodata ka neid. Andsin sellest ka neile teada ning vastuseks sain, et okei, nad saadavad need mulle, kuid tuletavad meelde, et läheb MINIMAALSELT 1-2kuud.
Viimases masenduses ütlesin neile, et saatku need siis, kuid õhtul helistas mulle sama vend ja teatas, et tal üks töökaaslane läheb Narva. Long story short- ma saaks saapad jõuludeks kätte. See oli lihtsalt super uudis.
Asi jõudis sinnani, et vennale saadeti pilt mu saabastest ja pilt saadeti mulle edasi- saapad olid ostetud, nüüd jäi üle vaid oodata, kuni vend Pärnu tuleb.
Samal päeval avastasime, et Pärnu McDonaldsist kaks inimest läksid samuti Narva restorani supporti. Kiired kõned-sõnumid neile ja väike saabaste üleandmine ning asi jõudis juba sinnani, et saapad jõudsin minuni juba järgmisel päeval!
Järgmine päev peale tööd lippasin ruttu poodi ning ostsin šokolaadi (sellega seoses- ma kasutasin Maksimarketis nutikassat ning sain ostukontrolli. Müüja tuleb: "Kaks asja, jah?" - "Jah." *müüja vaatab* - Vana Tallinn ja Draakoni šokolaad) ja edasi põrutasime mäkki, kust ma lõpuks oma kullakesed kätte sain.
Okei, päris magama ma ei läinud, aga jäin ostuga väga rahule.
Ma arvasin, et seal nende lugu lõppeb (Ja nad elasid õnnelikult elupäevade lõpuni...) ning hakkasin neist postitust kirjutama, kuid mul on selle kirjutamisega nagu on.
Aga kui ma oleks selle postituse ära teinud, oleks mul järgnev ilmselt kirja panemata jäänud:
Laupäeval käisin esimest korda saabastega väljas- jõulupeol. Ei olnud hea mõte, saapad said....veidi *köhhdon'tjudge* poriseks. Teist korda käisin nendega väljas pühapäeval. Kõigepealt käisin porta ühes, kus ühes poes sisse minnes hakkasid turvaväravad tööle. Okei, oli küll väga piinlik, jah, eriti siis, kui müüja arvas, et ma eelnevatest poodidest varastanud olen. Tõestanud, et ma siiski olen aus klient, lasti mul poodi siseneda. See oli veidi halb, et ma ei plaaninud sealt poest muidu midagi osta, mõtlesingi, et vaatan vaid ringi veidi, kuid peale seda vahejuhtumit oleks olnud imelik (jah, pseudoprobleemid, tean) poest niisama välja kõndida. Ostsin kaks kätekreemi ning ei lasknud müüjal endale 5-eurost kahjumit teha ning liikusin edasi. Järgmistes poodides turvaväravatega probleemi ei tekkinud.
..Kuni me jõudsime Maximasse. Tähendab, sisse saime ilusti, aga väljudes panin taaskord turvaväravad tööle. Õnneks kedagi ei huvitanud ja kuna mu südametunnistus puhas on, kõndisime lihtsalt minema. Siis mulle jõudis kohale, et asi on ilmselt saabastes.
Mõtlesime Cropist läbi käia, sest noh, halvemaks ei saanud see asja ju teha. Välja arvata see osa, et mul olid nende saapad jalas ja mul polnud tšekki ja ma ütlesin, et need on Narvast ostetud.
See selleks- seal ma varga muljet ei jätnud ja müüja otsustas lõpuks mu saapaid laua peal hõõruda, kuna neil seal mingi see magnetivärk. Öeldi, et ehk aitas ja kui ei, siis viiksin tagasi ja nad maksavad mulle raha tagasi. Ma siiski loodan, et asi läks paremaks ja ma ei pea oma nunnudest loobuma. :)
No comments:
Post a Comment