Polegi midagi väga öelda. Olen tagasi Pärnus ja enesetunne on mega.
Alles hommikul olin veel täiesti kindel, et Pärnus on parem- heh, samasugune ussipesa igal pool.
Ma ei tea, kas ma kujutan seda endale ette või see ongi nii, aga tunne on küll selline, et inimestel on ükskõik ja poetakse, kui midagi vaja on. Ma ei tea, võib-olla on need vaid naljad, aga hetkel tundub mulle küll, et nendega on liiale mindud. Kui sind koheldakse kui mingit mõttetut isikut, siis ei saagi ju muud arvata.
Ma ei saa aru osadest inimestest. Ei taha ühtegi nime nimetada, aga kui sul on abi vaja, siis on kõigil kiire. Ja ilmselgelt pöördutakse just minu poole, kui on abi vaja. Mis sest, et ma jooksen kui orav rattas, ikka eeldatakse, et mul on ka aega teisi aidata. Vahel tundub küll, et töötan rohkem, kui on minu võimuses.
Tulin hommikul suurepärase enesetundega Pärnu ja õhtuks on olukord selline, et lihtsalt läheks ära. No teate ju küll seda tunnet või mõtet, et läheks ära ja kas keegi üldse märkaks?
Ema märkaks, kindlasti. Ja Steffi. Kas veel keegi? Who knows?
Tulin koju ja mu pisike võttis mind kohe soojalt vastu. Tegi mul tuju paremaks. :)
Ei tea, kas mulle vaid tundub nii, kuid ta oleks nagu suuremaks kasvanud. Mu pisike ok varsti suur preili. :)
No comments:
Post a Comment