Otsustasin siis enne tööle minekut mäkist läbi käia, et endale tee selgeks saada. Leppisime tuttavaga kokku, et ta tuleb mulle ehitajate tee bussikasse autoga järgi. Läksin siis nii nagu Roman mulle seletanud oli: üle ringtee pargi kõrvalt ja üle tee.
Kõigepealt aga pidin mõtlema, et kui ma majast välja lähen, kuhu poole ma siis minema pean. Ta seletas mulle, et tema trepikoja uks on maja taga ja et kuidas siis sealt saada.
Okei, sellega sain hakkama, kõndisin ja nägin tuttavaid kohti ja jõudsin bussikasse. Piece of cake. Duh, loll.
Bussikas vaatasin igaks juhuks veel bussi ajad üle, et kindel olla. Oli meeles, et nr 10ga saan mäki juurde. Selle sama bussiga, millega siia üldse tulin. Vaatasin, et no hoopis teised ajad kui need, mida eile koos vaatasime.
Jõudsin mäkki ja mõtlesin, et igaks juhuks räägin Romaniga veel üle, kus ja kuidas. Ja vot siis ma tundsin end totaalse idioodina...
Räägin: Nii, astun majast välja, lähen üle ringtee ja pargi kõrvalt. Aga miks ma siis üle tee bussikasse lähen? Seal sõidavad bussid ju teisele poole.
Roman vaatab mind kui lollakat ja seletab seal midagi sellest, et vaata kuhu poole autod sõidavad ja mõtle siis loogiliselt jne.
Tundes end viimase tumbana tahtsin juba mäkki jääda (2h varem) ja ütlesin naljatades, et ongi tal rohkem aega mulle maja tutvustada.
Roman siiski üritas mulle selgeks teha, kummal pool ma bussile pean minema ja miks jne.
Esiteks tuli välja, et ma vaatasin vale bussi aegu. Roman oli mulle eile öelnud midagi ala et pead minema bussile number kolm, mitte mingil juhul ära mine bussile number kümme, sellega sa mäki juurde ei saa.
Noh, ok siis..
Teiseks tuli välja, et mäkk jääb hoopis teisele poole sellest, mis ma arvanud olin ja sellepärast pean ma ka üle tee minema. Duh..
Vähem kui tunni pärast pean ma bussile minema ja eks see siis selgub, kas ma jõuan mäkki või mitte.
No comments:
Post a Comment