Istun bussis, mis sõidab kodulinna poole ja mõtlen, et need paar päeva tõestasid, et mina ei koli eluseeski suurlinna.
Muidugi oli see uus ja huvitav kogemus, kuid igapäevaselt mulle nii töötada ei meeldiks. See oli umbes nagu meil weekendi ajal, kuid neil on see igapäevane nähtus.
Siinkohal suured-suured tänud mu kallile vennale, kes mulle töötajaid sebis, sest ise poleks ma osanud kellelegi helistada. Mul oleks korralik kaos olnud, kui ta poleks mind aidanud.
Mustamäe mäkist siis nii palju, et inimesed tundusid kõik hästi sõbralikud. Eriti veel need, kes weekendi ajal meil supportimas käisid. Üks neist oli eile tööl ka ja ta oli hästi tubli, oli nõus koguaeg saali ja ülejäänud maja koristama ja tal polnud midagi selle vastu, et ma ta servisesse panin.
Mustamäe kolleegid küsisid ka, kuidas mulle nende juures meeldib, kuid ma jäin ikka kindlaks, et Pärnu on mulle rohkem meelejärgi.
Natuke siis töövälist ka.
Esiteks kutsusin takso (kes tahtis mingit lepingukoodi vms). Palusin tal end ehitajate tee bussikas maha panna, kuna ma sealt koju oskan minna, kuid ta pani mu kuskil männi peatuses maha. Kerge paanikahoog, kui üksi võõras linnas ja vend ka telefonile ei vastanud. Leidsin siiski tuttava koha ja jõudsin õigesse kohta.
Siis otsustas Roma, et ta ikkagi läheb peole. Kerge soojendus sees, tellis omale takso ja luges sõnad peale, et kui helistab, teeksin talle ukse lahti.
Jäin siis üksi tema juurde ja peas keris draakonibeebi laul "kurb ja üksik olen, sõpru mul ei ole.."
Kuskil enne kuute ärkasin siis telefonikõne peale üles. Ta helistas alt ka korterisse, seega ma alguses ei taibanud ära, mis toimub. Ärkasin siiski ja lasin purjus venna tuppa.
Hommikul tegin talle äratust, sest noh, mõni meist peab ju bussile minema. Ta eile isegi lubas mul talle külma vett näkku visata, kui ta ärkama ei peaks. Mwahahahaha
Tõusime, tegime kerge mäki tiiru, proovisin esimest korda hommikusööki ja siin ma nüüd siis olen- bussil, mis mind koju viib. :)
No comments:
Post a Comment