Not so ginger anymore

Ma ei hakka üldse vaatamagi, millal mu viimane postitus kirjutatud on, jätkame lihtsalt kuskilt maalt. :D

Tahtsin kirjutada ühest asjast, millega ma hakkama sain. Tähendab, mitte mina, ikka kaks toredat naisterahvast, aga mina pöördusin nende poole selle sooviga.

Ma olen juba tükk aega mõelnud, et tahaks vaheldust. Kuna ma aga meest ei hakka vahetama ja teist kassi juurde võtta ei tohi, siis kõige lihtsam viis on muuta oma soengut. Aga mis sellega peale hakata? Ma olen nii armunud oma punasesse, kuid pika peale tahaks ikka midagi muud, midagi teistsugust. Aga mida siis teha?

Mingil hetkel hakkas mulle meeldima lilla (juukse) värv. Aga kui juustesõbralik oleks minna punasest lillaks? Kes veel ei tea, siis ma võin öelda, et punane juuksevärv on täielik tõbras. Kohutavalt ilus, aga tõbras. Mul oli pea niiske ja istusin mehe autosse, tulemuseks oli see, et rikkusin istme peatoe ära. Mehel nahksisu ja punane määris ning maha seda enam ei saanud.

Okei, mõtlesin, mis ma mõtlesin, panin omale 27.ndaks oktoobriks aja kinni. Oli Eesti minek ning ohverdasin ühe päeva enda jaoks.

Hommikul kell üheksa istusin tooli ning usaldasin oma pea Maarja ja Kersti kätte. 12 tundi hiljem nägin välja selline:

Ja teate, mulle niii meeldivad need. Päriselt. Ma sain oma lilla värvi ja ma saan lasta oma värvitud juustel puhata. Sest juuste pesemine umbes kahenädalaste vahedega peaks ju olema puhkus? Lisaks ei pea ma hommikuti enne tööd enam patsi punuma hakkama (hehee).

Enamasti käin ma lahtiste juustega, aga kuna ma sain siiski ka pikkust juurde, siis tööl ma nendega lehvitada ei taha, ma olen siiski koristaja ja koristan. Enne mamagaminekut läheb pats pähe ja peale tööd võtan jälle lahti. Ma pole küll lahtiste juustega maganud, aga pidi olema äärmiselt ebamugav ja pidi sikutama ja lisaks räägiti midagi ka juustega poomisest, seega not gonna happen.

Sellega seoses olen ma vaikselt hakanud mehele õpetama patsipunumist. Piltidelt ilmselt näete, kui palju mul nüüd juukseid on ja mõelge siis, kui paks pats tuleb, kui kõik need kokku panna. Mingi hädapärase hobusesaba- või punupatsikäkatsiga saan ma ise ka hakkama (harjutamise asi), aga tööl võiks siiski midagi viisakamat olla, seega me mehega koos punume mulle patsi enne magamaminekut. Talk about romance.

Okei, aga räägime negatiivsest ka. Ei ole ju head ilma halvata.

Patside punumise ajal ei olnud mul mitte midagi. Oli oodata sügelust ja sikutamistunnet ja peavalu, kuid ma rõõmustasin, et pääsesin nendest. Võib-olla mu peanahk ei vihkagi neid patse kunstmaterjaliga? Boyyyy was I wrong!

Koju minekuks panin mütsi pähe ning tundsin, kuidas peanahk hakkab sügelema. Noh, üritasin siis peanahka kuidagi... masseerida, et seda veidi leevendada. Kratsida ju ei tohi. Aitas. Siis lõikas ema vennal juukseid ning kui pead veega pihustas, lasin endale ka veidi pihustada. See oli hetkeline leevendus.

See ei sügelenud nagu nii hullult, et maitea, ainult sügaks, aga no ikka oli tunda.

Esmaspäeval lasin emal omale krokodilli punuda ning tulime tagasi Soome. Õhtul avastasin kuklalt punnid ja kuna ikkagi sügeles (mütsi kandmisega läks hullemaks), siis pesin pea ära. Hakkasin veel pesema minema ja siis jõudis kohale, et kurat, ma pean ju siis patsi lahti võtma, aga ma ei oska nende juustega patsi punuda ja ema ka ilmselt poleks nõus Soome sõitma, et tütrele patsi punuda.

Lasin peal kuivada, ööseks sain ikkagi patsi pähe punutud ning lasin mehel punne aaloega tupsutada. Käiku läks Eestist ostetud allergiarohi. Mingi.. kolm päeva äkki võtsin neid tablette, aga siis unustasin ära ja nüüd mõtlen, et ei ole nii hull, et peaks võtma, las nad siis seisavad mul seal.

Paar päeva pritsisin veel pihustist külma vett ja lasin mehel aaloega tupsutada. Kuna ma enamasti siiski suudan oma sügamisvajadust alla suruda ning vaid õrnalt masseerin sügelevat kohta (loe: tervet pead), siis hakkavad punnid vaikselt tagasi tõmbuma. Vaikselt, aga hakkavad. Alguses ikka suutsin õrnalt küünega kratsida, kui ikka väga sügeles ja oli paar verist täppi peas, aga need nüüd läinud. Enivei ma loodan, et varsti see sügelus jääb järgi. :D

Olen nendega juba korra saunas käinud, rätik pähe ja ei olnud midagi hullu.

Ma ei teagi, rohkem ei meenu vist hetkel midagi olulist. Hoolduseks aeg kirja pandud ning kes soovivad endale ka selliseid (või keerupatse), siis küsige kontakti, neil pannakse juba jaanuarisse aegu kirja, seega peab kiirustama.

Aaaa, ja mis kõige tähtsam. Järgmine päev käisime klubis ja selgus, et heledamad patsid (neid on rohkem, pealaele pandi veidi tumedamat ka) helendavad klubivalguses!

Üks äärmiselt hea kvaliteediga pilt, millelt kindlasti kõik näevad ära, et helendavad :D :D :D #feil