Ma olen siin juttu teinud sellisest absurdsest asjast nagu korteri otsimine Soomes. No ja see lugu kulges nii, et hetkel on meil kaks korterit ja esimesel augustil saame kolmanda korteri võtmed. Tahate täpsemalt kuulda?
Esimene korter on Paimios ning selles oleme elanud jaanuari lõpust, mil me siia kolisime. Kuna siin on aga sellised toredad tegelased nagu tatid, kes paarutavad oma rollerite ja krossikatega (talvel mopeedautoga, jah, ka sellega on võimalik) ning meie õnneks on nende lemmikuks kohaks meie kõrval olev Bella parkla, siis hakkasime mõtlema elukoha vahetamisele. Lisaks töötame me mõlemad nüüd Turkus ning vahemaa töö ja kodu vahel on naeruväärselt suur (kuigi mitte Soome kohta, üks elab Paimios ja iga päev sõidab Helsinki vahet tööle). No ja siis me hakkasime kortereid vaatama ja hakemusi tegema, aga sellest te juba teate.
Teine korter on tuttava oma ning asub Turkule lähemal, kuid on samuti ühetoaline. See on rõduga ning meie arvates ikka parem, kui meie praegune Paimio oma, lisaks on seal kööginurgas laud ja neli tooli, mis minu silmis annab korralikult plusspunkte juurde.
Niisiis, kui me kortereid vaatama hakkasime, siis ühelt maalt mõtlesime, et peab ju etteteatamisaeg ka olema, kui Paimio omast lahti ütleme. Ei ole ju nii, et saadad sõnumi, et kuule ok me homme kolime välja. Seega andsime vajalikele inimestele teada, et kolime välja. Teine korter (kutsume seda Varissuo korteriks) oli meil juhuks, kui me antud ajaga midagi ei leia, arvestades, kui aeglased on soomlased. Käisime vaatamas ja saime võtmed kätte, kuid ei hakanud enne juuli lõppu kolima.
Ja siis on ka kolmas korter.
Me vaatasime kortereid ja otsustasime käia ka esitlustel, nüüd teame, et osade korteritega käibki asi nii, et teed hakemuse, lähed esittelyle, teed uuesti hakemuse ja siis nad valivad. Ehk siis esittelyl peab käima. See selleks.
Kõigepealt oli üks nn "surnuaia-korter", mis härrale hirmsasti meeldis. Kuigi sellel olid omad miinused ning ei vastanud kõikidele meie kriteeriumitele (2 tuba + köök, klaasiga rõdu, saun, minu töökohale piisavalt lähedal, et ma saaks rattaga käia, vähemalt esialgu- meie kriteeriumid), läksime siiski vaatama. Kohale minnes ütles härra kohe ära, et tema siia kolida ei taha. Esiteks oli see reaalselt mägi mäe otsas, see maja kõige viimane (a-i), ja teiseks oli seal parkimine nagu ta oli, igatahes mitte kiiduväärt. No ja sinna sisse me ei hakanud minemagi, ei näinud mõtet.
Järgmiseks oli üks maja, kus oli kaks korterit saada. Mõlemad vastasid meie kriteeriumitele, üks oli suurem, teine väiksem, kuid mõlemad sobisid. Käisime esittelydel ära ja mõtlesime, et mõlemad on super korterid, aga kui saaks valida, võtaks ikka suurema. Täitsime sealt saadud hakemuse ja ei lootnud edasi midagi, kuna vaatajaid oli vist koos meiega 14. Mõtlesime, et mis meil ikka loota, me oleme virolaiset, kes alles pool aastat Soomes elanud ega oska keeltki. No see selleks.
Eile koju sõites oli aga meeldiv üllatus- maakler helistas ja pakkus meile suuremat korterit, et kui me soovime, on see meie. Pikemalt mõtlemata vastasime jaatavalt ning nädala alguses allkirjastame lepingu ning esimesest augustist on korter meie.
See on nii suur kergendus, kuna esiteks ei osanud me kumbki arvata, et me nii ruttu korteri saame. Teiseks saan ma nüüd rahulikumalt hingata, kuna see on korter, kuhu me (idee poolest) jääme pikemaks ajaks.
Ja noh, kolm korterit on meil seetõttu, et Paimio korterist tahtsime lahti öelda esimesel ehk esimesest augustist oleks välja kolinud, aga selgus, et neile see ei sobi. Nemad tahavad täis kuud ette teada, aga juuli oli juba alanud, ehk see korter on meil kuni augusti lõpuni.
Ja see oligi lugu sellest, kuidas me kolime päikese tänavale. :)
No comments:
Post a Comment