Ma otsustasin nüüd enne voodisse minekut ruttu kirja panna oma mõtted EBAst. Niisiis, ütlen alustuseks kohe ära, et minu meelest on see ääretult tore, et Mari-Leen on võtnud vaevaks (kui nii võib öelda, tundub, et talle täitsa meeldib see) seda korraldada ning seekord juba kolmandat korda.
Üleüldse on minu meelest tore see, et blogijad suhtlevad oma vahel nii palju ja nagu nüüd alles oli see teema reklaampostitustest ja kuidas seal julgustati ka "väiksemaid" blogijaid nende eest rahalist tasu küsima ning üldse mulle meeldiks mõelda, et blogijad kuuluvad kokku. Noh, selles mõttes, et on nagu Kariibimere piraatidest piraatide koodeks, et siis midagi sarnast oleks ka blogijatel. Muide, see teema pakuti ka välja. Jah, keegi ei saa öelda, millest sa oma blogis võid kirjutada jne, aga no näiteks nagu see teema oli- panna paika mingid normid ja minimaalsed summad, et reklaami ostjad hakkaksid ka valima, kellele tooteid pakuvad ja tutvusid eelnevalt rohkem blogiga. Sest olgem ausad, on tõesti tobe, kui pakutakse rasedale vahuveini või langevarjuhüppe või midagi sellelaadset, kuna pole eelnevalt blogiga tutvutud vähemalt nii paljugi, et teada, et antud isik on rase.
Olgu, ma mõtlesin, et ma oma blogis seda teemat ei kajasta, kuna see on vast nii läbi nämmutatud teema, aga läks siis nii. :)
Tulin aga hoopis rääkima EBAst. Miks siis ikkagi on nii, et ma väidetavalt toetan seda ettevõtmist kui ma ise ei osale?
No okei, sellele on tegelikult väga lihtne vastus. Ma elan nüüd teises riigis ning ma ei usu, et ma nii tihti kodumaad külastama hakkan. Mul on selle poolaasta sees planeeritud juba kaks käiku, see tähendab, et kui ma EBA ajaks ka läheksin, siis ma käiks põhimõtteliselt iga kuu Eestis ning see pole kuigi mõistlik, eriti rahaliselt.
Olgu, ma pean tunnistama, et veidike mängib rolli ka minu häbelikkus. Ma võin ühe käe sõrmedel üles lugeda korrad, mil olen teiste blogijatega kontakteerunud ning ilmselt ei saaks ma ka siis kõiki sõrmi täis. Viimane kord oligi, kus ma Ly Aureliga ühendust võtsin ja otsekohe oma rumalusest omal ka margi maani tegin, seega niipea ma seda ilmselt ei korda. :D
Seega jah, ma usun, et ma tunneks end selles seltskonnas väga võõralt, kuna ma ilmselt ei julgeks mitte ühelegi blogijale tere ütlema minna, kuigi nad enamus tunduvad nii toredad olevat (ma loen vaid toredate inimeste blogisid :D). Ma aga ei hakka minema kuskile üritusele, et seal siis üksi kuskil nurgas kükitada. Ma peidan end vabanduse taha: majanduslikult pole mõistlik mul nii tihti kodumaal käia. :)
No comments:
Post a Comment