Teate, ma pole kunagi väitnud, et ma mingi ülimalt tark ega midagi oleks, aga mõnikord ma imestan küll, et millega ma õigupoolest mõtlen. Enne "tööpäeva" lõppu sõime täditütrega kõhud täis ja siis tõi ta mu koju. Mõtlesin, et no härra tahab ikka süüa ju, mitte enam täna, kuid homme võtab lõunaks kaasa ja koju tulles on ka ilmselt kõht tühi. Noh, hommikul võtsin ühe kuritsa sulama ja õhtupoole palusin härral teine ka võtta. Ma polnud päris kindel, kas teen ahjus või teen kanakastet, aga mida aeg edasi, seda rohkem jäin mõtlema ahjukana peale.
Noh, mõeldud tehtud. Või no jah..
Tulin koju, panin ruttu kartuli ja porgandi keema ning asusin kuritsa kallale. Segasin maitseained kokku ja hõõrusin kana sellega kokku ning pannile. Kui nahk piisavalt krõbe oli (ja kartul peaaegu pehmeks keenud), tõstsin need ahjuvormi ümber. Seejärel panin kartulile potti maitseained ning raputasin korralikult läbi, valasin kuritsa juurde ning peale läks vesi. Mõtlesin, et tahaks, et see ikka korralikult läbi küpseks ja panin 180 kraadile ning ahju. Ja nüüd, tund aega hiljem kui kell on 23, üritan ma silmi lahti hoida ning loodan, et ma magama ei jää ega kana ahju unusta. See oleks ju küll tore.
Muudel teemadel rääkides, siis ma mõtlesin seda, et homme on mul kolmas reede (hommik) siin ning kuna see mul vaba päev on, olen ma arvestanud, et nädala kolm viimast päeva mina magan lõunani. Ja kuidas on see välja tulnud? Kui ma ei eksi, siis esimest korda läksin täditütrega asju ajama ning pool üheksa oli ta mu maja ees. Teine kord ärkasin ma lampi kell seitse üles. Homme, kolmandal korral, lähen ma ripsmete hooldusesse, kell pool üheksa hommikul. No ei ole inimesel targemat teha.
Õnneks aga on see nädal tööga kõik ning ainus mure hetkel on, et ma kana ahju ei unustaks. :)
No comments:
Post a Comment