Kuidas meie peres loomad omavahel läbi saavad

Kolides pabistasin veidi selle pärast, kuidas loomad omavahel läbi saama hakkavad. Nimelt on siin koer ja kass. Nad on juba aastaid koos elanud ja on omavahel "piirid" paika pannud. 

Kass elab omaette toas. Kui koer on toas, siis kass istub oma toas ja ei pista oma nina sealt välja. Kui koer on õues, siis hiilib kass oma toast välja ja luurab teistes tubades, käib end diivanil istuvate inimeste vastu nühkimas ja käib üldiselt "suhtlemas." Nimelt oli ta mu vanaema kass, kuid vanaema oli juba üsna eakas ning ei jõudnud kassiga eriti mängida ega midagi. Kass harjuski sellise eluga ning nüüd hoiab omaette, pesitseb enda nurgas ja väljas käib vaid siis, kui koera toas ei ole. 

Koer on siin majas loomadest suurim (ja vanim?) ja seega seab tema "piirid." Tema on selle maja valvur ning käib seal kus tahab, siis kui tahab (tegelt päris nii ei ole, see sõltub siiski inimestest, kuid loomadest on temal siis kõige rohkem vabadust). Ta käib ema toas, ta käib üleval, ta käib õues ja jalutab vabalt ka kassi toas. 

Omavahel kaklevad nad harva, kuid kui vend siin elas, oli ka temal koer. Venna koer kartis kassi ja tema toas ei käinud, kuna oli korduvalt kassilt lihtsalt peksa saanud. Ja öelge veel, et pitbullid on murdjad. :D

Poppi ja Seve

Nüüd tuli siia aga veel üks kass, meie Steffi. Päris alguses lasin koera üles ja hoidsin teda kaelarihmast kinni, kui Margo samal ajal kassi kinni hoidis. Koer vaatas korra kassi ja tahtis siis meie kolimisjärgset kola nuusutama minna. Kass oli aga turris ja küünistas Margot. Praeguseks on nende suhe selline, et koer käib üleval meie juures, nad nuusutavad korraks üksteist ning tegelevad siis kumbki oma asjadega. Steffi tavaliselt jõlgub trepi peal ning vahest jalutab koerast mööda. 

Tegelikult pole nende suhe aga nii roosiline, sest koer on talle kaks korda peaaegu kallale ka läinud. Esimesel korral leidsin kassi ema lillepotis seismas, kõik karvad turris. Teisel korral oli Steffi koera eest teise kassi tuppa põgenenud, ise aru saamata, et seisab kahe tule vahel (ühel pool koer, teisel pool laua peal kass sisisemas). 

Steffi muidu tahab hästi palju all jalutada, kui ülevalt uks kinni panna, siis hakkab üks kisa pihta. Enamasti ma jätan lihtsalt ukse lahti, saab peksa siis saab, edaspidi teab vähemalt mitte ronida. Mul on käed juba nii ära küünistatud, et ma ei jõua ka enam teda kaitsta. :D

Eriti pakub talle huvi teise kassi tuba. Ta jalutab seal ringi ja nuusutab kõike, ja nuusutab uuesti, ja ronib igale poole kappide vahele ja diivani alla ja kõikidesse muudesse võimalikesse kohtadesse. Tema uudistamise ajal on teine kass kuskil nurgas peidus ja jälgib noort lollikest kullipilgul, ise valmis iga hetk kaitsepositsiooni võtma ja rünnakule asuma. 

Batman

Enne oli selline situatsioon, kus ülevalt oli uks lahti, Steffi oli üleval, koer õues ja mina istusin ema toas diivanil (diivanilt on suurepärane otsevaade trepile). Vanem kass, veendunud, et koer õues on, otsustas luurele asuda. Vaatasin, pistis nina ukse vahelt välja, veendus, et koera ikka kindlalt toas ei ole, ning vaikste sammudega hakkas ringi liikuma. Nuusutas treppi, vaatas kööki, tuli nuusutas mu jalad üle ning hakkas toast välja minema... ja läks vaikselt trepist üles. Ootasin peaaegu et hinge kinni hoides seda kisa, mis sealt tulema hakkab ning olin valmis neid lahutama jooksma.* 

Minu üllatuseks ei tulnud ülevalt ühtki heli ning kass tuli sama targalt trepist alla ja läks oma tuppa. Samas, who knows, äkki killis mu totukese ära vaikselt, ma ei tea, ma pole vahepeal üleval käinud ja Steffit pole ka näinud. 

Steffi

Igatahes kui ma alguses arvasin, et siin majas on alumise korruse loomad vaenulikud, siis Margo pakkus välja, et ehk on hoopis meie kass see kuri psühhopaat, kes jätab süütu mulje, kuid tegelikult käib teisi loomi provotseerimas.

*Selle kassiga on nii, et kui ta välja tuleb, siis ei tohi järsku liigutusi teha ja minumeelest ei tohi üldse liigutada, muidu ta jookseb iga liigutuse ja krabina peale oma koopasse tagasi.