Ma ei hakka isegi vaatama, millal ma viimati midagi postitasin, ma hakkan lihtsalt kurtma, nagu ikka.
Noh, neljapäeval rikuti juba hommikul mu tuju ära ja mida päev edasi, seda paremaks kõik läks. Liinijuhiga oli ka kraaklemine, kus ta sai mu peale kurjaks ning jalutas minema. Hiljem, kui ta oli maha rahunenud, tuli ja teatas, et minu idee oli parem ja teostame hoopis selle. Kas on vajalik mainida, et ei mingit vabandust ega midagi? No ma ausalt ei oodanudki seda.
No ja siis peale tööd suutsin oma telefoni ära lõhkuda. Kui on veel keegi, kes pole märganud, siis ütlen ka, et jah, lumi on maas. Ja mu telefon otsustas (minu lohakuse pärast muidugi), et tema läheb lumeinglit tegema. No ja siis läks kõlar pekki. Also ta hirmutas mind ja härrat nii, et hakkas lampi muusikat mängima. Scooteri 4am ei ole minu jaoks enam kunagi endine vist. Telefon oli diivani peal, muusika hakkas lampi mängima. Panin kinni, et see siis veidi aja pärast uuesti mängima saaks hakata. Kordasime sellist lollimängu, kuni ma selle lõpuks välja lülitasin. Ööseks läks telefon riisi sisse, kuid härra pani poole öö pealt akna kinni. Sellegipoolest tundub mulle, et pisikesed hiinlased said selle mõne tunniga oma töö tehtud.
Tulles tänasesse päeva, siis 22 aastat tagasi sündis minu vend.
Ma tegelikult tegin selle postituse kirjutamisse päris pika pausi (5h) ja ma jõudsin unustada, kuhu ma sellega jõuda tahtsin.
Ma siis räägin sellest, et taaskord peab vend sünnipäeva minu juures ja see tähendab, et ma pean koristama. Ja külalisi vastu võtma. Ja ma ei ole veel koristanud. Pluss täna hommikul otsustas ema koer, et ta kuseb mu pikakarvalise vaiba peale. Nojah, mis seal siis ikka, vägev ju.
Ma ostsin (valetan, ema ostis) mingit pihustit, mis peaks seda lõhna eemaldama ja tagama ka selle, et sellist asja enam ei juhtuks. Panin seda enne peale ja tegelen sellega homme edasi. Eks ma siis kunagi annan teada, mis ja kuidas.
Ma tegelt mõtlesin juba, et panen selle postituse mustanditesse ja kunagi hiljem kirjutan edasi (kui kirjutan), aga siis tuli vennale külla üks meie ühine sõbranna ja minu blogi lugeja ning ta tegi peene vihje (ütles otse välja), et oleks aeg kirjutama hakata. :D Niiet K, siin on see postitus, mida sa nii väga oodanud oled. Ma loodan, et oled õnnelik, et ma oma une ajast istun üleval ja rikun telefoni ekraaniga oma silmi. :D
Silmad on tegelikult juba üsna väsinud, seega lõpetan siin kohal ära. Me härraga käisime ükspäev soome kelguga vanaks vahel ning on lootust, et ma sellest siia pilte panen ja ehk ka ühe videokese. :)
No comments:
Post a Comment