Tänaseks olen ma kodus olnud kolm ja pool nädalat ning taaskord oli reede ehk arsti külastamise päev.
Midagi head ma sealt ei oodanud, kõik proovid olid korras, nagu ikka. Ainuke asi oligi see, et seljapilti vaadates ütles ta, et selg on veidi kõver ja liiga nõgus ning oh seda "rõõmu"- mul on skolioos!
Põhimõtteliselt istusin ma peaaegu kuu aega niisama kodus, selga kreemitades ja Olfen plaastreid kasutades, viimasel nädalal veel eriti usinasti valuvaigisteid näost sisse ajades, kui minu meelest polnud sellest mingit kasu (väljaarvatud valuvaigistite söömine, see veidi aitas, obviously). Noh, ma ei tea. Ma sain taastusraviarsti konsultatsioonile aja oktoobri lõppu, kuid mu perearst täna helistas sellele samale arstile ja ennäe- selle kuu lõpu poole on üks vaba aeg täitsa olemas!
Abiks on see kindlasti ning just taastusravile ma panustangi, aga selleni on siiski peaaegu kolm nädalat aega- kolm piinarikast nädalat. Ma tean, et võimalus oleks ka kodus ise harjutusi teha, aga arst ütleski, et ma netist otsiks harjutusi, kuid ma ei julge nii. Mul on selg niigi pekkis, vaja siis veel, et ma midagi veel hullemaks ajaks.
Arst ütleski, et tööl aegajalt teeksin venitusi ja jalutaksin ringi ning ringutaksin. Järgmine nädal saan ma seda kindlasti teha, kuna on vaid üks liinijuht ning ma kuulsin, et sel nädalal ta meie nurka eriti ei jõudnud. Küll aga ei tea ma, mis saab edasi, kui mu oma liinijuht tagasi tuleb, see on ju selline füürer ja orjapidaja. Vähemalt ma helistasin täna teise vahetuse liinijuhile ning teatasin, et esmaspäeval lähen tööle ning ütlesin kohe ka seda, mis päevadel ma pean varem ära minema, et arsti juurde minna. Tal polnud selle vastu midagi, oli just tänulik, et ma varem teada andsin sellest ning tundus nagu tal oleks olnud hea meel, et ma tagasi tulen (järeldan seda tema hääletoonist). Selgituseks nii palju, et tavaliselt pole ma praeguses töökohas sellist käitumist kohanud, kedagi eriti ei koti meie, lihttöölised.
Ahjaa, küsisin arstilt ka väsimuse kohta. Nimelt mainisin seda talle ükskord ja ta soovitas mul magneesiumi võtma hakata. Ma olen aga nii kaua kodus olnud, et pühapäeval saab see otsa. Kuna ma olen kodus olles sama väsinud kui tööl käies, kui ma päriselt tegin ka päeval midagi ning paremaks pole see läinud ja magamine endiselt mu lemmiktegevus on, siis küsisin, mida edasi teha. Põhimõtteliselt ütles ta, et ostaksin seda sama rohtu juurde, kuna see mõjub pikema kasutamise aja peale ning lisaks pidin minema apteeki ja küsima "väsimusevastast siirupit" :D See oli mingi rauasisaldusega siirup (kuigi vereproovi järgi pole mul rauapuudust) ning soovitas tihedamini (iga õhtu) enne magamaminekut jalutada veidi ning tekitada omale mingi kindel rutiin, mida enne magamaminekut teha. Noh, täna on esimene päev. Kuskil viie ajal jäin pooleks tunniks tukkuma, poole seitsme ajal jõudsime sõbranna poole ning kaheksa ajal tahtis uni mind juba maha murda. Koju jõudes oli uni läinud ja praegu, kell üks öösel, istun ma taaskord üleval nagu mingi unetu ja kirjutan seda sissekannet. Aa, käisin vereproovi ka täna andmas. Arst arvas, et ehk on mu väsimus seotud kilpnäärmega, aga selle proovi tulemuse saan ma teada alles esmaspäeval.
Ma tegelikult olen kogu haiguslehel oldud aja töökuulutusi sirvinud ning täna, viimases meeleheites pidin päris ahastusse sattuma, kui midagi sobivat leidnud ei olnud. Arutasin isegi hessis töötava sõbrannaga varianti, et neil otsitakse poole kohaga inimest kööki, kuid ma loodan südamest, et ma ei pea seda pakkumist vastu võtma ja leian midagi omale meelepärasemat.
No comments:
Post a Comment