Kolimisjutte

Mul oli vahepeal täielik deja vu tunne. Nimelt kunagi mu vanem vend otsustas pealinna kolida ning ülemine korrus jäi vabaks. Teise vennaga tahtsime mõlemad sinna sisse kolida, sest.. pange ennast teismelise olukorda, kus olete terve elu õe-vennaga tuba jaganud ning nüüd avanes võimalus üksi eraldi korrusele kolida.

Sellega oli aga selline lugu, et vanem vend pakkus seda teisele vennale, aga ema oli nõus vaid lahendusega, et mõlemad kolime sinna. Ei saa üks, ei saa ka teine- lihtne.

Vend elas veidi aega Tallinnas ja kolis siis naise ja lapsega tagasi- ei sobinud siiski suurlinnaelu. Nüüd aastaid hiljem ostis ta aga omale korteri.

Ma nägin selles võimalust, kuna teine vend õpib pealinnas ja ema jääks üksi suurde majja. Also, mulle ei meeldinud härra korter väga, ma ei tundud end seal absoluutselt koduselt. Lisaks kolis lähiajal ka ta vend sisse.

Nüüd on asjad aga seal maal, et diivan on (peaaegu) kokku pandud ja plaan homme ülejäänud asjad ära tuua ja nn ametlikult sisse kolida.

Mina muidugi, kärsitu nagu ma olen, tahaks juba täna teleka ja teised "eluks vajalikud asjad" ära tuua ja juba siin ööbida,kuid härra on kella kümneni tööl, seega jääb see ilmselt ära. :-(

Lõpetuseks veidi nalja ka. Vend tuli Pärnu mäkki kaheks päevaks. Eks ta lootis ka veidi rahulikumat tööpäeva, kui Mustamäel. Läksin tunniks sinna, et endiste töökaaslastega juttu puhuda ja veidi süüagi (tegelikult läksin venna lõunat sööma, no judge), aga neil oli nii kiire, et enne bussipeale minekut sain korra venna pausile kutsutud. Säh sulle rahulikku väikelinna mäkki! :-D