Kingiid

Ma olen teadlik blogijate advendikalendrist ning kui kõik järjest kirjutavad näiteks kingitustest või detsembrikuu eesmärkidest, siis pole raske ka arvata, mis parajasti aknakeses on. Ma korra mõtlesin, et teeks ka kaasa, aga siis mulle meenus, et olen selleks liiga laisk.

Ma enamus postitused kerin edasi, aga mõned siiski avan ja loen. Praegu just lugesin järjekordset postitust kingitustest ning seal öeldi, et põhimõtteliselt ei ole mõtet kinkida tarbeesemeid, kuna need ei valmista inimestele rõõmu. Ma saan aru küll, et näiteks kui sa oled laps, siis sa ei taha jõuludeks saada vanaema kootud sokke või mingit peenema kirjaga raamatut jms.

Siis ma mõtlesin, et kas ma olen tõesti ainuke imelik, kellele need meeldivad? Ema näiteks koob mulle jõuludeks kampsuni. Ja villased sokid. Mulle meeldivad need, need on vajalikud ning minu ema tehtud, see teeb need minu jaoks omakorda eriliseks.

Härra näiteks ei ole veel välja mõelnud, mis ta mulle kingib. Noh, ega see poleks nii väga olulinegi, aga me teeme perega loosipakid ning igaks teeb ühe kingi. Härra sai minu nime (suur saladus) ning oleks veidi nõme küll, kui ma ainsana kuuse alt kingitust ei leiaks.

Aga viimase nädala-kahe jooksul olen ma talle öelnud, mida ta mulle kinkida võiks. Ei, mitte vihjeid andnud, vaid konkreetselt öelnud, et kui teed kingi, siis näiteks selle, selle või selle. Mis need asjad on?

Ma näiteks ütlesin, et võime minna Tradehouse'i ja ma valin selle summa eest omale vajalikud asjad, ta pakib selle ära ja hiljem lubasin isegi üllatunud nägu teha. Siis ütlesin, et ta võib nailpassion tooteid tellida. Või pintsleid, mul ei ole häid pintsleid.

Täna käisime Jyskis mulle töötooli ostmas ja nägin seal ühte lauda, mis sobiks mulle suurepäraselt. Ütlesin naljatades (kuna talle ükski minu pakutud idee meeldinud ei ole), et kinkigu see.

Koju sõites ta küsis, kas sõidutab selle Eestisse, paneb kuuse alla ja pärast toome siia.

Muide, me rääkisime, et nõudepesumasina võiks jõuludeks ära osta ja siis ütlesin, et ta ostku see mulle kingiks, viigu Eestisse, pakkigu ära, pangu kuuse alla, ma teen üllatunud nägu ja siis toome selle Soome tagasi.

Jõulud

Ma vaatasin, et keegi tegi juba otsa lahti, ega ma ka kehvem ei saa olla. Panen oma mõtted seoses selle aasta jõuludega ka kirja.

Esimene advent on alles selle nädala lõpus, kuid sellest hoolimata on meil rõdul juba sinised tuled 24/7 siramas. Hommikul tööle minnes on veel liiga pime ning ei taha neid veel ära kustutada ja koju jõudes on seda valget aega nii vähe, et las nad siis põlevad. See tekitab nii laheda efekti, kogu rõdu on sinine. Kuna meil on klaasitud rõdu, siis oleks nagu üks sinine klaasist kast.

Ma lubasin endale, et tuppa ma võin varem kaunistused ära panna, kuid pärja riputame uksete täpselt esimesel advendil. Las naabrid siis vaatavad, et me ootasime eeskujulikult vähemalt detsembrikuuni.

Laupäeval käisime jõuluturul jõuluvorsti söömas ja läksime ka Myllysse. Issand, seal oli üks pood niiiii ilus, täielik jõulumaa. Kes mind snapis jälgib, see teab. Kuna siin oli ka nö must nädal(avahetus), siis olid kõik hinnad seal poes vähemalt - 40%, osadel oli ka suurem allahindlus.

Ostsin esimese jõulukingi see aasta, esimese jõuluteemalise kinkekoti ka ja esimene kingitus see aasta on juba pakitud ja ootab oma omanikku. Ostsin lisaks omale jõuludeks mütsi. Khm jamh.. See on selline pisike klambriga peakaunistus, mis kujutab endast päkapikumütsi, tõsiselt armas. Ja noh, kuna ta oli soodukaga alla kolme euri, siis ma ju ei saanud seda sinna jätta. Härra koguaeg ütleb, et peale poeskäiku ma räägin, kuidas mul kõiki neid asju nii väga vaja on olnud. :D

See aasta meie omale tuppa kuuske ei pane, ei päris ega kunsti. Meie kuusk on Pärnus ja seal me selle ka ära ehime. Veedame pikad pühad kodumaal koos perega.

Nüüd on vaja veel paar kingitust osta ja siis on kõik. Ma ei taha ära sõnuda, aga ehk saan ma see aasta kingitustega leebelt läbi. Iga aasta ei pea ka lolliks minema nendega.

Weekend in a hellhole?! Seekord õnneks mitte

Nädalavahetusega leidsime me härraga (kui päris aus olla, siis mina leidsin...) ühe peldiku ja selgus üks tõsiasi. Nimelt otsustasime me, et kui on mingi väljasõit, siis mina meile majutust ei sebi. Miks? Sest reedel olime me nõus autos magama. Päris tõsiselt, ma leidsin nii hea hosteli.

Meil oli vaja (ikka minu pärast!) nädalavahetuseks ööbimist ehk siis check-in reedel ja check-out pühapäeval. Võtsin bookingu lahti, sisestasin meie kriteeriumid ja hakkasin sirvima. Ja leidsingi ühe sobiva.

Ma ausalt ei tea, kas ma olin selleks hetkeks neid nii palju läbi lapanud juba, et unustasin (kuidas on see võimalik??!) arvustusi lugeda või olid mul lugemise ajaks silmaklapid peas või ma ei tea, mis tol hetkel toimus, aga reserveerisin selle meile.

Kui reede kätte jõudis, olin nii õhinas (lausa nii elevil, et jäin peale tööd hoopis magama). Pakkisin meile veini ka kaasa ja mõtlesin, et no reede õhtu on ju meie päralt, et teeks veidi romäänssi või nii. Ja siis keegi naeris ja sülitas mu plaanidele.

Kohale jõudes olime veidi skeptilised, aga mõtlesime, et savi, meil ju reaalselt vaid ööbimist vaja.

Tegime check-ini, sain võtmed ja läksime oma tuba otsima. Ühe korra mööda kõndinud, leidsime selle muude viperusteta. Astusime sisse ja noh, mis ma oskan öelda. No ütleme nii, et kujutage ette mingit õudukat, kus nad hostelis ööbivad, näiteks mul tuleb kohe ette My Bloody Valentine. Ainult et nende toad olid normaalsed.

Olgu, ütleme nii, et kui sa loed, et on toad privaatse wc-ga, siis mis sa sellest välja loed? Mina näiteks eeldan, et toas on wc. Ma pean aga vist uuesti lugema õppima, sest välisuksest sisse astudes oli koridor tubade ustega ning siis olid ühiskasutatavad vetsud. Naiste wc uks oli suunaga koridori ja välisukse poole. Mitte, et see midagi tähendaks. Aga. Muidugi siin on aga. Naiste wc uks esiteks ei käinud lukku. Okei, selle ma oleks isegi üle elanud, härra oleks saanud mul ukse ees seista. Aga see pole veel kõik. Huvitavaks tegi asja see, et ukse ja seina vahel oli reaalselt mingi sentimeetrine vahe ja vot see mulle enam ei sobinud. Seda siis juhul kui me oleks toast kõrvale vaadanud ja sinna jäänud, eks.

Mul on ausalt nii kahju, et ma ühtki pilti ei teinud. Näiteks meie minibar-ist. Jep, meie kolkatoas oli selline asi. Härra tegi ukse lahti, seal on kaheliitrine veepudel. Härra mõtles vist nalja teha ja küsis, et huvitav kui palju see maksab. Nalja tehti aga tema kulul, sest pudel oli pooltühi. Nagu jah. Okei siis.

Jätsime asjad tuppa nurgataha, sest uks oli nii paindunud, et iga mööduja oleks meie kotte (ja voodit) näinud, ja läksime "linnapeale" kolama ja edasise üle mõtlema. Leidsime Malmi Prisma, vetsu ma seal minna ei saanud, aga ma teadsin, et Hesburgeris ma saan kindlalt wc-sse ja neid on Soomes kui seeni peale vihma.

Istusime Hessis ja mõtlesime, et kui autos magada, siis kuhu auto parkida, samal ajal härra rääkis oma sõbraga, kes meile halastas ja meid enda juurde kutsus, kuigi neil juba naise ema ja õde külas olid ning naine oli kaks nädalat tagasi teise lapse sünnitanud. Ausalt, mul olid süümekad, et me sinna läksime, aga samas olin ma neile südamest tänulik, päriselt ka.

Käisime poest läbi, ostsime neile šokolaadi (ma oleks neile nädalavahetuse eest 100€ maksnud, aga see läks juba meie 5* hotelli peale) ja sõitsime oma asjadele järgi.

Härra viis asjad autosse ja ma viisin võtmed tagasi. Tund aega peale check-ini. Ausalt, kui ma ütlesin, et "I'm gonna check out", siis sellel mehel seal leti taga oli niiiii kurb nägu, ausalt.

Aga põhiline oli see, et me pääsesime sellest kakaaugust. Ma ei tea, kuidas härral oli päevad läbi oma sõbraga, aga mina käisin seal nii kui nii ainult magamas. Väljaarvata muidugi reede, kus ma ei pidanud vara magama minema ning me mängisime Scrabble-t ja ma nööpisin oma veini lahti. Ei saanud küll romantikat teha, aga selle meeleoluga sobis see suurepäraselt.

Halloween 2017

Nüüd, mil kõik on juba kõrvitsad ära söönud ja kaunistused nurka visanud, leian mina, et on hea aeg kirjutada halloweenist.

Loetud nädalad enne halloweeni sattusin ma youtuber Bree Ann-i hw videodest vaimustusse ning sain ka ise motivatsiooni ja inspiratsiooni midagi uut proovida. Ostsin lateksit ja kunstverd ja mõned värvid ja voilaa!

Alguses ma arvasin küll, et ostan hunniku asju kokku ning siis katsetan, ebaõnnestun ja asjad jäävad seisma, aga ei, ma sain hoopis indu juurde!

Jah, ma nägin peale nende valmimist, mis oleks võinud paremini teha, aga siis ma mõtlesin, et ah, on halloween, mida verisem ja rõvedam, seda parem.

Igatahes peale nende valmimist konsulteerisin ma vennaga, uurisin veidi maad, millal halloweeni tähistatakse (kuna õige päev oli argipäev) ning hakkasin harjutama. Kuigi palju aega mul ei olnud, ehk umbes kaks nädalat, aga selle aja sees sain nii mõnegi asja proovitud.

Kui kass satub mängides liiga hoogu :)

Ja siis *trummipõrin*

Siis jõudis kätte Le Grande Finale ehk Halloween:

Ma ei tea, miks ma ainsana bitchface'i teen

Vend oli mul vampiir- punased silmad ja hammustusjäljed kaelal ja puha.

Mees oli mul natukene koduvägivalla ohver. Mis tähendab sa ei vii prügi välja?!

Ja ega sõbralgi vist paremini läinud..

No olgu, sõbral hoidis siiski naine silmi peal. 

Ja muidugi ei puudunud peolt minu alati naeratav sõbranna,  if u know what I mean...

Ise läksin ma surnud ergutustüdrukuna. 

Piltidelt puudub üks häbelik sõbranna. K, näedsa, kui ma poleks seda lauset kirjutanud, siis keegi ei teakski, et sa ka meiega olid ja meile 150€ baarikrediiti võitsid. :D

Not so ginger anymore

Ma ei hakka üldse vaatamagi, millal mu viimane postitus kirjutatud on, jätkame lihtsalt kuskilt maalt. :D

Tahtsin kirjutada ühest asjast, millega ma hakkama sain. Tähendab, mitte mina, ikka kaks toredat naisterahvast, aga mina pöördusin nende poole selle sooviga.

Ma olen juba tükk aega mõelnud, et tahaks vaheldust. Kuna ma aga meest ei hakka vahetama ja teist kassi juurde võtta ei tohi, siis kõige lihtsam viis on muuta oma soengut. Aga mis sellega peale hakata? Ma olen nii armunud oma punasesse, kuid pika peale tahaks ikka midagi muud, midagi teistsugust. Aga mida siis teha?

Mingil hetkel hakkas mulle meeldima lilla (juukse) värv. Aga kui juustesõbralik oleks minna punasest lillaks? Kes veel ei tea, siis ma võin öelda, et punane juuksevärv on täielik tõbras. Kohutavalt ilus, aga tõbras. Mul oli pea niiske ja istusin mehe autosse, tulemuseks oli see, et rikkusin istme peatoe ära. Mehel nahksisu ja punane määris ning maha seda enam ei saanud.

Okei, mõtlesin, mis ma mõtlesin, panin omale 27.ndaks oktoobriks aja kinni. Oli Eesti minek ning ohverdasin ühe päeva enda jaoks.

Hommikul kell üheksa istusin tooli ning usaldasin oma pea Maarja ja Kersti kätte. 12 tundi hiljem nägin välja selline:

Ja teate, mulle niii meeldivad need. Päriselt. Ma sain oma lilla värvi ja ma saan lasta oma värvitud juustel puhata. Sest juuste pesemine umbes kahenädalaste vahedega peaks ju olema puhkus? Lisaks ei pea ma hommikuti enne tööd enam patsi punuma hakkama (hehee).

Enamasti käin ma lahtiste juustega, aga kuna ma sain siiski ka pikkust juurde, siis tööl ma nendega lehvitada ei taha, ma olen siiski koristaja ja koristan. Enne mamagaminekut läheb pats pähe ja peale tööd võtan jälle lahti. Ma pole küll lahtiste juustega maganud, aga pidi olema äärmiselt ebamugav ja pidi sikutama ja lisaks räägiti midagi ka juustega poomisest, seega not gonna happen.

Sellega seoses olen ma vaikselt hakanud mehele õpetama patsipunumist. Piltidelt ilmselt näete, kui palju mul nüüd juukseid on ja mõelge siis, kui paks pats tuleb, kui kõik need kokku panna. Mingi hädapärase hobusesaba- või punupatsikäkatsiga saan ma ise ka hakkama (harjutamise asi), aga tööl võiks siiski midagi viisakamat olla, seega me mehega koos punume mulle patsi enne magamaminekut. Talk about romance.

Okei, aga räägime negatiivsest ka. Ei ole ju head ilma halvata.

Patside punumise ajal ei olnud mul mitte midagi. Oli oodata sügelust ja sikutamistunnet ja peavalu, kuid ma rõõmustasin, et pääsesin nendest. Võib-olla mu peanahk ei vihkagi neid patse kunstmaterjaliga? Boyyyy was I wrong!

Koju minekuks panin mütsi pähe ning tundsin, kuidas peanahk hakkab sügelema. Noh, üritasin siis peanahka kuidagi... masseerida, et seda veidi leevendada. Kratsida ju ei tohi. Aitas. Siis lõikas ema vennal juukseid ning kui pead veega pihustas, lasin endale ka veidi pihustada. See oli hetkeline leevendus.

See ei sügelenud nagu nii hullult, et maitea, ainult sügaks, aga no ikka oli tunda.

Esmaspäeval lasin emal omale krokodilli punuda ning tulime tagasi Soome. Õhtul avastasin kuklalt punnid ja kuna ikkagi sügeles (mütsi kandmisega läks hullemaks), siis pesin pea ära. Hakkasin veel pesema minema ja siis jõudis kohale, et kurat, ma pean ju siis patsi lahti võtma, aga ma ei oska nende juustega patsi punuda ja ema ka ilmselt poleks nõus Soome sõitma, et tütrele patsi punuda.

Lasin peal kuivada, ööseks sain ikkagi patsi pähe punutud ning lasin mehel punne aaloega tupsutada. Käiku läks Eestist ostetud allergiarohi. Mingi.. kolm päeva äkki võtsin neid tablette, aga siis unustasin ära ja nüüd mõtlen, et ei ole nii hull, et peaks võtma, las nad siis seisavad mul seal.

Paar päeva pritsisin veel pihustist külma vett ja lasin mehel aaloega tupsutada. Kuna ma enamasti siiski suudan oma sügamisvajadust alla suruda ning vaid õrnalt masseerin sügelevat kohta (loe: tervet pead), siis hakkavad punnid vaikselt tagasi tõmbuma. Vaikselt, aga hakkavad. Alguses ikka suutsin õrnalt küünega kratsida, kui ikka väga sügeles ja oli paar verist täppi peas, aga need nüüd läinud. Enivei ma loodan, et varsti see sügelus jääb järgi. :D

Olen nendega juba korra saunas käinud, rätik pähe ja ei olnud midagi hullu.

Ma ei teagi, rohkem ei meenu vist hetkel midagi olulist. Hoolduseks aeg kirja pandud ning kes soovivad endale ka selliseid (või keerupatse), siis küsige kontakti, neil pannakse juba jaanuarisse aegu kirja, seega peab kiirustama.

Aaaa, ja mis kõige tähtsam. Järgmine päev käisime klubis ja selgus, et heledamad patsid (neid on rohkem, pealaele pandi veidi tumedamat ka) helendavad klubivalguses!

Üks äärmiselt hea kvaliteediga pilt, millelt kindlasti kõik näevad ära, et helendavad :D :D :D #feil

Kuidas (mitte) laevapileteid osta

Käes on september ehk paras aeg jõuludele mõtlema hakata. Ma sõpradele selgitasin seda nii: jaanid on läbi, aeg on jõule planeerima hakata. Täpsemalt mõtlen ma selle all seda, et kui tahad pühadeks kodumaale minna, on aeg laevapileteid broneerima hakata. Okei, ma küsisin pere käest seda ka, kui mitu inimest meid jõululauas on, aga see oli for the greater cause  ehk ma nädalavahetusel proovin vutiliha ja kui see mulle maitseb, siis teen jõuludeks tellimuse, aga ta peab paar kuud varem neid hauduma hakkama, et suurust ka oleks.

Anyhow, tulles tagasi piletite juurde, siis tahtsin täna ära osta laevapiletid oktoobri lõpuks. Meil on paarinädalaste vahedega neli sünnipäeva ja kohale läheme me ema omaks, siis tähistame kõik korraga ära. Eile ja täna on Viking Line'l soodukas, üks inimene Helsinkist Tallinna 2€. Mõtlesin siis, et okei, abiks ikka, kui ühe otsa nelja euriga saame ja läksin ülemuse nn parema käe jutule (ülemus on puhkusel see nädal, läks ka Viromaale). Ta ütles, et jõulude ajal saab kindlasti kolm päeva vabaks, aga oktoobris ilmselt saab, aga kindlalt ta ei julge öelda, et ärgu ma veel pileteid ostma hakaku. Nojah, olgu siis, mis parata. Kahe euriga ma Eesti ei reisi.

Siis mõtlesin, et okei, ostan siis jõuludeks piletid ära, vähemalt sellega saab siis ühele poole. Vaatasin erinevaid pakkumisi. Tallink muide ei lasegi veel nii kaugele broneerida, mõtlevaid hindu vist.

Vaatasin, mis ma vaatasin, sõelale jäi Eckerö. Valisin piletid ära ja kõik oli super, ostsin ära ning olin veel rõõmus, et 135€-ga hakkama sain ja siis vaatasin..

Reis algab Tallinnast ja läheb Helsinki, tagasi on Helsinkist Tallinna.. Mis on valesti?

Jep, helistasin siis ja rääkisin oma mure ära, muutsin broneeringut ja kuupäevad jäid samaks, aga kellaajad on natuke jamad (aga saab hakkama) ning maksin juurde 39€. Noh, okei. Ütleme nii, et oktoobrikuu piletid lasen härral osta. :D

Kõik on uus septembrikuus..

...või siis on nagu minul- kõik on ikka sama, ei ole vahet, mis kuu parajasti jookseb.

Okei, tegelikult midagi ikka on uut, seoses tööga. Ei, ma olen endiselt siivoja, see ei ole muutunud.
Ma olin vahepeal kolm nädalat ühes majas, nagu asendaja ikka, ...asendasin. Mulle hakkas seal majas täitsa meeldima ning ma teadsin, et too, keda ma asendan, on veidi problemaatiline koristaja (inimesena on ta super, ausalt, mitte ühtki halba sõna, aga just koristajana...). Nimelt on ta korduvalt otse välja öelnud, et kooli ajal ta ei jõua koristada ehk tööd on rohkem kui kaheksa tunni jagu. No, ma olin seal kooli ajal ja ausalt, ei tea, millest ta räägib. See oli see maja, kus ma avastasin, et ma vist ei olegi enam aeglane koristaja (alguses öeldi nii). Kolmandal nädalal avaldasin soovi see alue  endale saada. Vastuseks öeldi, et ma olen asendaja ja tunnen juba liiga paljusid maju, ma ei saagi üldse oma alue'd.

Nojah, mis seal siis ikka, olin veidi kurb, aga teadsin, et see läheb üle, hakkan lihtsalt koolitusi tähelepanelikumalt sirvima (ps, ma olen ühe Eesti tipptegija koolitusel järjekorras, nüüd oktoobris-novembris teen ära!). Sai see nädal läbi ja olin esmaspäeval ühel aluel, teisipäeval teisel ja nädala lõpuni kolmandal. Tuuraja töö- ei tea kunagi, kus järgmine päev oled. Kuni siis ülemus tuli välja jutuga, et esmaspäevast (4.09) on Inga... oma aluel. No kae nalja!

Aaa, ei, see pole isegi mitte see naljakas osa. Kõige parem on see, et minu alue on see sama, kus ma suvel neli nädalat sõna otseses mõttes igavlesin ja mõtlesin, et never ei tahaks ise sellel aluel püsivalt olla. Peale teist nädalat ma ootasin juba, et saaks see aeg juba läbi.

Nojah, ühest küljest olin rõõmus, et saan oma kindla paiga ja tean iga päev, kuhu minema ja mida tegema pean, ja teisest küljest... lootsin, et ehk oli seal vaid suvel nii rahulik. Võin öelda, et ei olnud. Praegu on täismaja ja ikka on igav.

Kujutage ette, mul on viis maja, mida ma pean koristama, ühes päevas 3-4 maja, olenevalt nädalapäevast, ja mul on igav. Päriselt.

Noh, samas nagu kurta ka ei tahaks, kuna eelmine esmaspäev ja teisipäev olin majas (üks maja jagatud kaheks alueks), kus koristajad reaalselt terve tööpäeva jooksid, nii palju tööd on.

Kui aga teistel teemadel rääkida, siis eilsest oleme härraga koolijutsid. Algas kauaoodatud keelekursus, ehk saame ka keele suhu. Lõpeb see veidi enne jõule ning toimub kaks korda nädalas. Tundub mõistlik, õppimine toimub Suomen mestari 1 järgi. Peale esimest tundi olen veidi skeptiline, kuid ehk oli see vaid esmamulje ning asi paraneb, ma igatahes loodan seda.

Lõpetuseks räägin teile, kuidas on Soomes lood arstiabiga. Vähemalt nii palju kui meie sellega kokku puutunud oleme.

Siin on nii, et enamus (ma ei julge väita, et 100% kõigil) firmadel on leping mingi raviasutusega ja kui töötaja haigestub ning soovib haiguslehte võtta, siis tööandja maksab selle arsti külastuse kinni. Küll aga võetakse pahatihti mõni selline asutus, mis pakub odavat teenust või on mingi muu kala. Nagu me nüüd teame, siis nii on ka härra töökoht selle koha pealt kokku hoidnud.

Pühapäeval härra haigestus, esmaspäeval jäi koju, teisipäeval otsustas, et ei lähe paremaks, tuleb võtta haigusleht. Ülemus andis nende arsti kontakti. See asub samas linnas, kus härra töötab- Turu linnast umbes poole tunnise sõidu kaugusel.

Niisiis, härra helistas sinna. Öeldi, et ei, sa elad Turkus, sa mine ikka sinna arsti juurde. Ee, okei. Veidi kõhklev, helistas härra kohalikku polikliinikusse vms see on. Sealt küsiti firma nime, et vaadata, kas neil on leping sõlmitud. Härra ütles, et ei ole, ta tahab tulla kui nn tavainimene, mitte läbi töökoha.

"Ei, andke firma nimi, ma vaatan, kas meil on leping."

Härra andis alla ja andis firma nime.

"Ei, meil ei ole teiega lepingut. Minge sinna, kus teil leping on."

Tööandja arst ütles, et tal on nii palju patsiente ja enamus on vanad inimesed ja härral oleks liiga pikk sõit sinna (sest ei käi ju iga päev sama teed) ja tema vastu ei võta härrat.

Nägite, kus konks on, jah?

Surusin ikka peale, et härra uuesti Turku helistaks. Lõpuks ta sai nendega jutule, et jah, saab minna, aga peab  ise kinni maksma, aga summa ei ole väike, seega mingu ta ikka sinna nende arsti juurde.

Härra lõpuks ei jaksanud enam nendega taielda, kaua sa, haige inimene, ikka seal jaurad.

Helistasin siis ise ja leppisin Turus aja kokku.

Peale arsti külastust olime 67€ võrra vaesemad (visiiditasu + haiguslehe saatmine firmasse, millega neil pole lepingut) ja ilma juhtnöörideta, kuidas edasi teha, kuidas kodus ravida. Ei, sai kolm päeva haiguslehte ja kõik.

Ei, ma ei oodanud imesid, aga no kuidagi.. naljakas. Teinekord saadan härra sinna poole tunni kaugusele uksetaha istuma ja enne ei luba lahkuda, kui arst ta vastu võtab.

Aa, ja see 67€ ei olnud täissumma. Kuna härral on Kela, siis see maksis osa kinni. Kela maksis kinni 15€!

Pidi tulema hea päev...

Eile oli reede ning olin juba alates hommikust vastavalt meelestatud. Kõik asjad läksid hästi ning olin elevil, sest täitus üks nädal keele augustamisest. Oli kätte jõudnud oodatud nädalavahetus.

Kodus istusin laua taha, et omale küüsi tegema hakata. Mulle meenus, et on ju reede- raadio Nova pealt tuleb retro-perjantai (retro-reede). Panin telefonist raadio mängima. Peale iga lugu räägiti midagi. Alguses ma ei süvenenud, kuna nad ikka räägivad raadios vahepeal igasuguseid asju ja minu soome keel on nagu ta on. Kui aga kuulsin juba liiga tihti sõnu "Turu", "kauppatori", "poliisi" jne, siis hakkasin kuulama.

Mulle jäi mulje, nagu oleks juttu olnud mingist terrorirünnakust, aga see ei saa ju ometi olla. Küsisin härra käest ka, et kas kesklinnas juhtus midagi. Mõned minutid hiljem ta vend kinnitas seda.

Neli välismaalasest meest olid jooksnud, hüüdnud "Allahu Akbar", noad käes, ja hakanud pussitama suvaliselt ette sattunud inimesi. Ma sain aru, et nende eesmärk oli pussitada nii palju inimesi, kui võimalik. Asukoht oli neil valitud "hästi"- turg, kus käib meeletult inimesi.

Esialgse info kohaselt sai pussitada viis inimest, neist üks oli hukkunud.

Kõrvalolijad üritasid neid takistada, ühte neist löödi kurikaga jalga. Politsei laskis ühele meestest kuuli jalga ning ta saadi kätte, kolm meest said jooksu. Vigastatud värdjas mees toimetati haiglasse.

Suuremad kaubanduskeskused pandi kinni, Hansa, Skanssi, Mylly. Hiljem toimus Skanssis evakueerimine. Liiklus oli kinni, inimestel soovitati seda piirkonda vältida. Avati kriisiabi telefon. Suurenenud kontroll on sadamates ja Vantaa lennujaamas.

Õhtu lõpuks oli ohvreid kaheksa, neist kaks hukkunud.

Üks ohvritest oli naisterahvas lapsevankriga, ta ei jäänud ellu.

Ei ole kinnitatud, et tegu oli terrorirünnakuga.

Vaid paar tundi peale seda sündmust oli Saksamaal pussitamine.

Kui kuuled sellist asja, siis paneb see kohe eriti mõtlema. Ei, ma ei arva, et sellised asjad juhtuvad mujal ja mitte minuga. Ma olen teadlik, et sellised asjad võivad juhtuda ükskõik kellega, ka minuga. Ma käin iga päev kauppatoril, eile aga otsustasin mitte minna ning peale tööd otse koju põrutada.

Ma olin ausaltöelda päris šokis sellest, ja ma polnud isegi kohapeal. Ma võin vaid õnnelik olla ja tänada, et seekord polnud seal mind ega kedagi, keda ma tean.

Minu mõtted lähevad inimestele, keda eilne sündmus puudutas. Ma tean, et see ei ole küll midagi, kuna miski ei võta ära valu kadunud lähedase kaotsusest.

Day 4 & 5

Kuna neljanda päeva täitumisel midagi uut ei olnud, ei hakanud ma selle kohta eraldi postitust tegema. Et mul see asi aga unarusse ei jääks, teen neljanda ja viienda päeva postituse koos. See ilmselt ei tule just kuigi pikk, kuna nagu juba öeldud, ei ole midagi erilist ega uut olnud.

Võib-olla neljanda päeva kohta ma ütlekski, et keel oli endiselt paistes, kuid juba rohkem tagasi tõmbunud. Mis ma aga märkasin oli see, et kujutage endale ette keele all seda nn ämblikuvõrku või kuidas iganes seda ka kutsutakse. Igatahes kui ma haigutasin (ma haigutan palju, eriti tööl ja peale tööd), siis oli selle võrgu juures paremal pool selline tunne, nagu oleks lihast rebitud. Selline, noh, natukene valus, rohkem aga ebameeldiv  tunne. Praegu just proovisin, kuidas nüüd haigutada on, ei ole midagi hullu, seda tunnet ka enam pole.

Ma pole ühtegi pilti lisanud, aga keeleneedi ümber hakkas alguses tekkima selline lohuke, mis iga päevaga muutus tsipa. Praegu on needi ümber vall. Ma ei oska muud moodi seletada ja see tundus päris sobilik sõna olevat. Aga jah, keel on endiselt pealt valge, eriti see "vall", aga see värvus on ilmselt loputusvedelikust.

Söön ma nüüd juba tavalisi asju, eile tegin pitsat ja kodus sõin seda noa ja kahvliga väikesi tükke taguhammastele asetades. Tööle lõunat kaasa pakkides mõtlesin, et riskin ja jätsin söögiriistad pakkimata. Elasin üle, suurepäraselt lausa, hammustasin aga ja sõin pitsat. Ettevaatlikult siiski, nagu ikka. Mul on paranoia, et ma hammustan neeti ja siis ma kujutan ette, et vot see võib valus olla. Lisaks sellele muidugi, et ma hamba murda võin.

Seda ka veel, et laisk nagu ma olen, ma mõtlen enne iga söömist, kas ma ikka tahan seda süüa, kuna peale söömist pean kohe suud loputama. Nii mõnigi asi on seetõttu söömata jäänud.

Also, ma vist söön liiga palju, sest ma ostsin omale selle 250ml Colgate suuloputusvedeliku (alkoholivaba) ja tänaseks on mul tsipa üle poole alles. Kui ma mõtlen, et kaks nädalat pean peale iga söömist ja joomist suud loputama, siis ma vist pean seda juurde ostma. Või lihtsalt vähem sööma. Aga ilmselt siiski juurde ostma. :)

Kolm päeva "uue keelega"

Heihei, viin teid kurssi oma keele seisundiga. Ma planeerin seda teha esimese nädala, aga eks see näha ole, mis sellest saab, arvestades minu järjepüsivust.

Niisiis, ma pole vahepeal rohkem jääd söönud, enamasti seetõttu, et keel ei anna tunda, ehk siis ei valuta ega midagi, ja see paistetus ka mind hetkel enam ei häiri, ju hakkan harjuma. Also jäi jää ära vast sellepärast, et ma lõhkusin jääkuubikute resti vms ära, alguses tuli üks ruuduke välja, hiljem läks pooleks ja siis tuli veel tükikesi küljest. :D

Mis puutub söömisesse, siis hakkan harjuma selle olukorraga mu suus ning täna sõin juba makarone hakklihaga. Ma tegingi täiesti tavalise ja lihtsa toidu katsetamiseks, kas ma saan sellega hakkama. Väga hästi sain.

Täna tööl sõin hommikul jogurtit ja lõunaks porgandi-lillkapsa püreesuppi sulajuustuga. Homme kavatsen kaasa võtta juba midagi tahkemat, ma päris võikut vist veel ei julge, kuna seda peab hammustama, seega ilmselt võtan makarone. Jogurt hommikuks jääb. Ma viisin homseks ka jogurtit tööle, ma vaatan, kas kolmapäeval võtan juba võikut või jätkan jogurtiga.

Keel ei tee valu ja noh, nagu juba ütlesin, siis hakkan vist vaikselt harjuma. Paistes on veel, aga tundub, et hakkab vaikselt alla minema, jee :)

Hoolduse poolelt pole midagi uut, ikka kaks korda päevas hambaid pesta ja peale iga söömist-joomist loputan suud alkoholivaba suuloputusvedelikuga.

Ma ei hakka teile pilti lisama (lisaks sellele, et mu keel just eriline miss pole, ma ei saa endiselt telefoniga blogides pilte lisada ning mu läpaka laadija andis otsad :(), aga noh, keel on pealt veidi valge, seda siis ilmselt tihedast loputusvedelikust. Needi ümber hakkab tekkima see auk või lohk, see pidi normaalne olema, no loodame.

Aa, mis puudutab söömist, siis ma tulin täna töölt ja tahtsin midagi näksida. Vaatasin ja mõtlesin, käisin ringi ega suutnud otsustada. Oleks tahtnud hapukurki, aga see on mul mõneks ajaks välistatud. Lõpuks avasin hernepurgi. VIGA! Teate, miks? Kohe räägin.

See kuul mu keelel on üpris suur, suht sama suur kui on üks hernetera. Ja ma sõin neid veidi, kuid suure raskusega. Ma pidin eristama, mis on hernes ja mis on needi kuul. :D Ma andsin alla ja sõin hoopis neli lehmakommi ära, sellega sain tunduvalt paremini hakkama.

Lõpetuseks väike stoori.

Rääkisin emale ka, et tegin keeleneedi. Ta ohkas ja peale väikest pausi ütles:

"Inga, sa oled täiskasvanud inimene, sa võid teha, mis tahad. Aga lepime kokku, et kui sa intiimaugustusi tegema hakkad, siis sa mulle neist ei räägi."

Uus neet :)

Eelmises postituses mainisin, et lähen augustaja juurde. Noh, ma panin omale hommikul kell pool viis aja ja selleks ajaks, kui ma kohale läksin, olin ma juba niiiiii närvis. Ma  olin jõudnud juba 10h närveerida. Naljakas on see, et ma tean, et see pole midagi hullu, aga ometigi olin ma närvis.

Kella poole kolmeks kappasin ma kohale. Augustaja oli väga meeldiv meesterahvas, viskas veidi nalja ning rääkis antud needist täpsemalt, nagu ikka. Ütles veel, et mul pole endal vaja mõelda, kuidas hingata jne ning et ma hinge kinni ei hoiaks, kuna muidu olen hiljem uimane.

Naljakas on see, et kui ta oli piirkonna ära puhastanud ja ettevalmistused teinud (ma panin silmad kinni), siis ta tegi seda hinga-sisse-auk-hinga-välja asja. Ma teadsin, et ta teeb nii, ometigi olin ma üllatunud, kui peale  "hinga sisse" tuli torge ja ütles, et hinga välja ja "done".

Peale augustamist keeras selle nn mummu peale ja valmis. Rääkis veel hooldusest ning edasisest ja kõik. Terve kodutee ma lihtsalt muigasin nagu lollakas, vot just nii õnnelik ma olingi.

Mis needi ma teha lasin? Mulle pandi ehe keelde.

Kas see oli valus? MINUL ei olnud valus. Päris tõsiselt, kogu protseduuri kõige valusam osa oli "mummu" peale keeramine. Aga selline oli minu kogemus.

Esimesel päeval oli kõik okei. Äärmiselt harjumatu, kuid okei. Mõned tunnid peale augustamist proovisin ma süüa tillukest grillvorsti, kuna olime härra isa juures ning nad parajasti grillisid. Ütlesin kohe härrale, et kui ma hakkama ei saa, sööb tema selle ära.

Võtsin esimese ampsu ning mõtlesin selle kohe härrale anda. Siis aga mõtlesin, et noh, kindlasti on mõnda aega harjumatu, et mul koguaeg keele peal midagi on ja sööma ju peab, seega võtsin järgmise ampsu. Iga ampsuga ma kahetsesin, et olin uue ampsu võtnud ning samas peale närimist ja alla neelamist oli hea meel, et olin hakkama saanud. Tol hetkel ei teadnud ma midagi sellest, et lõikad toidu väikesteks tükkideks ja paned otse tagumistele hammastele.

Õhtul jõin vett ning läbi häda sain pilli võetud.

Rääkisin ma alguses härraga puterdades, kuid hiljem jagasin ära, et kui ma tiba pingutan (ehk keskendun), siis ma saan ka normaalselt rääkida. Nimelt panin ma tähele, et kui ma sellele ei mõtle, siis ma hoidsin keele otsa alumiste esihammaste taga ning seda ka rääkimise ajal.

Koju sõidu ajal avastasin, et neelata on harjumatu. Sülge ikka tuleb suhu ning ma ei usu, et välja sülitamine oleks leebem variant olnud. Küllaltki ruttu sain selle aga "selgeks".

Teisel päeval ehk täna oskasin juba keelt hammaste taga mitte hoida rääkimise ajal ning samas avastasin, et kui ma seda ei tee, siis ma nn väsitan oma keelt, seega kodus olles härraga rääkides ma enamasti puterdan, kuna nii on keelele vähem koormust. Minu arvates vähemalt. Mõnikord räägin pikalt normaalselt ning keel hakkab valutama :D Õnneks saab härra aru ning ei kommenteeri seda.

Lisaks on mul päev läbi keel väga paistes olnud, nagu oligi oodata. Keel on valge ja needi ümber on lohuke.

Mis puudutab söömist, siis päeva esimesel poolele jõin ma mahla. Päriselt, ma ei julgenud midagi süüa, seega ma jõin poole klaasi kaupa jahedat mahla, loomulikult peale iga joomist loputasin suud veega. Õhtul ostsin alkoholivaba suuloputusvedeliku ja mittevahutava hambapasta.

Poest tulles otsustasin vaadata, kas saan väikesest mahlapulgast jagu. Ausalt öelda, siis ma ei teagi, oli see hea või halb mõte. Seda süües oli küll hea, ma katsusin sellega keelt tiba jahutada. Koju jõudes lutsutasin ühte jääkuubikut ning peale seda hakkas alalõug ja alumine hambarida valutama. Ma igaks juhuks võtsin ühe valuvaigisti ka sisse, kuna ma ausalt ei oska arvata, kui hulluks see minna võib.

Tegin veel püreesuppi porgandi, lillkapsa ja sulajuustuga, kuna kõht oli päris tühi. Jahutasin selle maha ja sain söömisega ilusti hakkama. Nüüd istun diivanil, kellaajaliselt oleks pidanud valuvaigisti toimima hakkama, kuid aru küll pole saada.

Aa, also, ma sain selgeks, et tablette on hea võtta nii, et asetad selle keele tagumisele osale needi taha ja siis võtad vett peale ja neelad alla, sedasi polnud mul probleeme.

Tänaseks tõmban otsad kokku ning kui midagi muutub, siis katsun uue postituse teha. Also ma loodan, et valu läheb üle ja paistetus võiks ka alla minna, praegu on nii, et kui ma suu kinni panen, siis on mul terve suu keelt täis. :D

Long time no see

Ma teaaan, et ma peaksin kirjutama sellest, et ma juba nädal aega uues korteris elan, aga ma olen praegu hoopis millegi muu pärast elevil. Nimelt kavatsen ma homme ühte (Turu parimasse, obviously) piercing-salongi sisse astuda ja lasta end augustada. Ma ei mäleta, kas ma olen siin maininud, et ma planeerisin augustada ühe oma kõrva, oma nina ja naba ning siis asi sinnapaika jätta? No igatahes nüüd ma mõtlen, et septum oleks päris lahe ja no kui vaja, siis saaks selle edukalt ära peita. Näiteks KUI ma peaksin omale selle tegema (härra ilmselt lööks mu maha), siis ma paneks sinna hobuseraua ja selle saab ju kerge vaevaga teistpidi lükata.

No ja siis vahepeal ma mõtlesin oma kõrva veel torkida, sest seal on neid veel vähe ju ilmselgelt. Siis ma mõtlesin, et issand kui lahe oleks keeleneet. Siis pean aga eemale tõrjuma parakad närvikahjustusest :D.

Kui ma nüüd mõtlen, siis rohkem ma praegu vist ei tahagi midagi.

Hoopis teine asi on see, mis ma oma juustega peale hakkan. Mul siin mõned ideed tiirlevad peas, aga kuna ma ise nende kallale ei julge minna, siis peaks mõne juuksuriga konsulteerima. Siis on jällegi see asi, et kas minna juuksurisse kodumaal või siin. Kas tahan end lõhki maksta või mitte :D

Oh decisions, decisions..

Ok ma räägin natuke korterist ka. Ja noh, üldiselt, mis meil siinmaal toimub.

Ühesõnaga sain ma ükspäev köögi asjad lahti pakitud, eile saime kardinad kätte ja homme lähme ostame söögilaua ära ja kaks tooli ning plaan on edaspidi iga palgapäev kaks tooli osta, ehk siis kolme nädala pärast peaks kaheksa koos olema. Kaks korraga, kuna need ei ole odavad ning ma ei usu, et härra nõustub vaid "minu tuba" sisustama ja ülejäänud kõrvale jätma.

Ükspäev ostsime pesumasina ka ära, ma Paimios pesin hirmuga kõik riided ära, sest ei teadnud, millal uuesti saab. Härra ei saanudki esimesel päeval pesumasinat järgi katsetada, kuna polnud musta pesu.

Diivanid saime kohe reedel kätte, esislgne plaan muutus, rõdule läks üks kahene diivan, koridori üks tugitool, kolmene diivan, üks tugitool ja rahi läksid elutuppa. Ega meil sinna tuppa vist enam väga palju asju ei mahu ka, mul oleks vaja veel töölauda ja siis on suurest ruumist saanud tilluke. :D

No ja ratta ostsime nädalavahetusel ära, et ma saaks uuest nädalast rattaga tööl käima hakata. Teate, ma ütlen ausalt, ei ole see midagi nii lust ja lillepidu. Soome on ju teatavasti üks mägi mäe otsas.

Natuke nalja ka. Käisin laupäeval ühe eestlase juures ripsmepaigalduses. Ta ei ela minust kaugel ning nagu selgub, siis ka Eestis elasime üksteisele väga lähedal. No ja läksin rattaga ja mis selgus, käigud ei tööta, üle kolmanda käigu ei lase panna. Ma lollakas läksin ju aja peale, ei tahtnud hilineda ka ja nii ma siis väntasin nagu juhmard oma kolmanda käiguga. :D

Kuidas pakkimine edeneb?

Hetkel on meil härra ja Stefaniga sellised lood, et teisipäeval saame me uue korteri võtmed kätte. Plaan on samal päeval viia sinna kohe voodi ja mõned kotid ja siis kolmap ning neljap ka iga päev mõned kotid viia peale tööd, lisaks TV-laud. Reede on meil mõlemal + härra isal ja vennal vabaks võetud ja tuleb kolimispäev.

See kõik tähendab aga seda, et idee poolest peaksime me praegu pakkima. Aga kas me seda ka teeme?

Noh, eelmisel nädalavahetusel kas reedel või laupäeval ma otsustasin öösel, et vot nüüd ma hakkan pakkima. Ma sorteerisin kokku kuus kotitäit riideid, nendest kolm ma viisin konteinerisse (seal jagatakse need laiali, ma loodan, et abivajajate vahel) ja kolm jätsin alles. Muidugi on mul veel riideid, ma ei pakkinud kõiki ära. Ma pakun, et mul tuleb umbes kaks kotitäit riideid veel, kui me jopesid-mantleid-jalanõusid ei arvesta. Lisaks sorteerisin ma ära oma ehted ning panin igavese hunniku Paimio fb-kirppari lehele viie euri eest müüki. Hommikuks oli mulle kirjutatud, et ostetakse ära ja oli juba järjekordki tekkinud.

Rohkem pole ma tänaseks asju pakkinud. Iluasjad on mul oma kohal sahtlites, need sahtlid kavatsen ma lihtsalt kinni teipida. Jalanõusid ma kasutan veel ja noh, tahvlit ja läpakat ma ei hakka ka veel kokku panema, nii igaks juhuks. Härra pakkis kokku oma lauaarvuti ning kui ma ta arvutilaua tühjaks teen, siis paneb ta selle ka kolimisvalmis.

Ma mõtlen, et pole meil ju midagi eriti pakkida, ja siis ma mõtlen, et aga ometi on meil kõik kapid asju täis. No nõusid ma ei hakka eraldi kokku pakkima, neid me ju kasutame veel, toiduained ma panen ka samal päeval kotti, ravimid võiks vast ära pakkida?

Oeh, alles pool aastat tagasi me kolisime, vahe on vaid selles, et ema juurde ma sain paljud asjad maha jätta ja ma tean, et need on seal olemas, kui mul neid vaja on, aga siin ma pean kõik kokku pakkima.

Õnneks saame me mööbli ära anda ning nipet-näpet veel. Oleme see nädal veidi asju juurde ka ostnud, no näiteks sauna jaoks asju, aga neid ma pole üldse kottidest väljagi tõstnud, ei ole sel mõtet näinud.

Oeeehh, ma ei väsi kordamast- ma ei jõua juba ära oodata, et saaks siit vaid minema! Võiks olla juba reede õhtupoolik ja kogu kolimisprotsess juba läbitud, kõik lahti pakitud (ma naiivselt loodan, et me saame ja viitsime reedega kõik asjad lahti pakkida, heh, ullike..) ning saaks juba sauna teha ja Steffi rõdule lasta (klaasiga rõdu spetsiaalselt tema pärast valitud) ja saaks juba öösel rahulikult magada..

Kusjuures ma olen nüüd iga öö mitu korda üles ärganud, võite arvata, kui väljapuhanud ma hommikuks olen! Igatahes ma olen hommikuti sellele mõelnud, et ma ärkan üles, aga ma ei pane tähele neid põristajaid. Ei, ma keeldun uskumast, et ma nendega ära olen harjunud, üles ärkan ma ju ikkagi.

Nojah, see selleks. Ma katsun teid selle kolimisega veidi kursis hoida ja ega ma ei välista, et uus postitus tuleb uues korteris. :D

Pildid, pildid, pildid

Praegu liigub ringi mingi 10 pildi challenge ehk siis postitad 10 viimast pilti oma telefonist. Kuna mina aga olen see inimene, kes teeb päevas miljon screenshotti (ilmselgelt liialduseta, eks), siis ei saa ma jätta neid postitamata. Seega siit tulevad nüüd viimased kümme pilti ja viimased kümme kuvatõmmist.

PS! Need ei ole päriselt viimased kümme pilti, aga kuna me otsime omale torist mööblit, siis ma ei hakka teile und peale ajama nende kümnete diivanite, diivanilaudade, voodite ja muu pudi-padi piltidega.

Kümme pilti:

Te ei usu, aga poes olles härra ütles, et teeme maski ja valis need välja. Täiesti omaalgatuslikult.

Eeskujulik koristaja on duty. Not.

Kohustuslik selfie uue telekalauaga. Ja snapi filtriga. :)

Oma tavalisel turutiirul nägin esimest korda sellist lauda. :D

Pilt, millega kavatsen väljendada oma pettumust. Mul on viimasest kodumaakülastusest alles vaid üks pudel Monte Cristot ning selle ma kavatsen lahti nööpida järgmine reede (äärmisel juhul laupäev), kui me kolime uude korterisse ja siis ma kavatsen seda juua oma lahtipakkimata kottide otsas. Eelmine nädalavahetus käisime härra isa juures ning nagu ikka, läks grillimiseks. Prismas mötlesin aga, et jooks veini. Seadsime sammud veinileti juurde ning vastu vaatas suur masendus- kas kujutate ette, see on kogu Prisma veinivalik ning sellest mõned on alkovabad. Hiljem härra isa ütles, et siin saabki alkot osta alkoholipoes, tavalistes poodides on valik nii väike.  

Saage tuttavaks- S. Peeter. Meil olid koos väga toredad kolm minutit. Kaks ja pool minutit läks sellele, et ma nägin teda, sain peaaegu südamerabanduse, läksin oma (koristaja)käru juurde maha rahunema, mõtlesin, mida teha ning siis võtsin lasta ja tutvustasin neid omavahel. Peeter ei elanud kohtumist üle.
PS tavaliselt ma jätan nad sinna, kus nad on. Ma ütlen neile koguaeg, et ma lähen vötan nüüd lasta (et põrandat pesta) ja kui ma tagasi tulen, vaata, et sind enam siin ei oleks. Ja nad on köik alati kadunud mu tagasitulekuks (ma ei tea, kas see on parem variant, aga õnneks oli mul eile viimane päev sellel aluel), aga tema jäi alles. Koristada oli mul vaja ja kätte ma seda ei võtnud isegi selleks, et välja transportida, seega jah, anteeksi!

Tegin selle pildi emale. Ütlesin, et meil tuli lumi maha. :) 

Ma käisin ühes majas suurkoristust tegemas. Muidu polnud seal väga hullu, kuid põrandad olid, noh, sellised. See on lina, millega ühe väikese ruumi põrandat pesin. Hiljem nägin toda tädikest, kes seda maja koristab. Muidu täitsa tore tädi, aga ta ütles, et ta hommikul just oli seal koristamas käinud, tolmu võtmas ja põrandaid pesemas. :)

Parima pildikvaliteedi auhind palun sellele pildile!
Härra isa juures peatunb üks ülitilluke ülienergiline koer, kes eile ei tahtnud kuidagi mul sülest ära minna, käis mind koguaeg lakkumas ja mitu korda vaatas mulle otsa, tõstis ühe esikäpa ja vaikselt pani selle mu näole. :D

Last but not least- tavaline koduteel tehtud selfie. 

Kümme kuvatõmmist:

Kuhu kadus meie viimane Coca-cola?!

Kui ma mõnikord harva satun meeldib.ee lehele, siis võite kindlad olla, et mu sõbrad saavad sellest teada. Muidugi pean ma nalju ka nendega jagama!

Ma olen siiakolimisest saati arvanud, et reklaamid Soomes on veidrad, kuni ma nägin ühte Eesti reklaami, mis ka just eriti alla ei jäänud. Lihtne selgitus- naaberriigid ju ikkasgi.
Pildil minu selle (ja ka kõikide teiste) suve moto.

Miskipärast oli see minu jaoks nii naljakas, aga mitte keegi ei jaganud mu vaimustust. Võib-olla nad ei tea seda lugu?

Oleks ma vaid seda teadnud, kui ma veel mäkis töötasin...

Endiselt vaimukas.  

Hahahaha kas ma üldse pean veel midagi lisaks ütlema? :D

Story of my life #IdiotAlert

"Mis on parem, kui üks Big Mac? Kaks Big Maci!"

Nagu miiisasjaa? :D