Halloween 2017

Nüüd, mil kõik on juba kõrvitsad ära söönud ja kaunistused nurka visanud, leian mina, et on hea aeg kirjutada halloweenist.

Loetud nädalad enne halloweeni sattusin ma youtuber Bree Ann-i hw videodest vaimustusse ning sain ka ise motivatsiooni ja inspiratsiooni midagi uut proovida. Ostsin lateksit ja kunstverd ja mõned värvid ja voilaa!

Alguses ma arvasin küll, et ostan hunniku asju kokku ning siis katsetan, ebaõnnestun ja asjad jäävad seisma, aga ei, ma sain hoopis indu juurde!

Jah, ma nägin peale nende valmimist, mis oleks võinud paremini teha, aga siis ma mõtlesin, et ah, on halloween, mida verisem ja rõvedam, seda parem.

Igatahes peale nende valmimist konsulteerisin ma vennaga, uurisin veidi maad, millal halloweeni tähistatakse (kuna õige päev oli argipäev) ning hakkasin harjutama. Kuigi palju aega mul ei olnud, ehk umbes kaks nädalat, aga selle aja sees sain nii mõnegi asja proovitud.

Kui kass satub mängides liiga hoogu :)

Ja siis *trummipõrin*

Siis jõudis kätte Le Grande Finale ehk Halloween:

Ma ei tea, miks ma ainsana bitchface'i teen

Vend oli mul vampiir- punased silmad ja hammustusjäljed kaelal ja puha.

Mees oli mul natukene koduvägivalla ohver. Mis tähendab sa ei vii prügi välja?!

Ja ega sõbralgi vist paremini läinud..

No olgu, sõbral hoidis siiski naine silmi peal. 

Ja muidugi ei puudunud peolt minu alati naeratav sõbranna,  if u know what I mean...

Ise läksin ma surnud ergutustüdrukuna. 

Piltidelt puudub üks häbelik sõbranna. K, näedsa, kui ma poleks seda lauset kirjutanud, siis keegi ei teakski, et sa ka meiega olid ja meile 150€ baarikrediiti võitsid. :D

Not so ginger anymore

Ma ei hakka üldse vaatamagi, millal mu viimane postitus kirjutatud on, jätkame lihtsalt kuskilt maalt. :D

Tahtsin kirjutada ühest asjast, millega ma hakkama sain. Tähendab, mitte mina, ikka kaks toredat naisterahvast, aga mina pöördusin nende poole selle sooviga.

Ma olen juba tükk aega mõelnud, et tahaks vaheldust. Kuna ma aga meest ei hakka vahetama ja teist kassi juurde võtta ei tohi, siis kõige lihtsam viis on muuta oma soengut. Aga mis sellega peale hakata? Ma olen nii armunud oma punasesse, kuid pika peale tahaks ikka midagi muud, midagi teistsugust. Aga mida siis teha?

Mingil hetkel hakkas mulle meeldima lilla (juukse) värv. Aga kui juustesõbralik oleks minna punasest lillaks? Kes veel ei tea, siis ma võin öelda, et punane juuksevärv on täielik tõbras. Kohutavalt ilus, aga tõbras. Mul oli pea niiske ja istusin mehe autosse, tulemuseks oli see, et rikkusin istme peatoe ära. Mehel nahksisu ja punane määris ning maha seda enam ei saanud.

Okei, mõtlesin, mis ma mõtlesin, panin omale 27.ndaks oktoobriks aja kinni. Oli Eesti minek ning ohverdasin ühe päeva enda jaoks.

Hommikul kell üheksa istusin tooli ning usaldasin oma pea Maarja ja Kersti kätte. 12 tundi hiljem nägin välja selline:

Ja teate, mulle niii meeldivad need. Päriselt. Ma sain oma lilla värvi ja ma saan lasta oma värvitud juustel puhata. Sest juuste pesemine umbes kahenädalaste vahedega peaks ju olema puhkus? Lisaks ei pea ma hommikuti enne tööd enam patsi punuma hakkama (hehee).

Enamasti käin ma lahtiste juustega, aga kuna ma sain siiski ka pikkust juurde, siis tööl ma nendega lehvitada ei taha, ma olen siiski koristaja ja koristan. Enne mamagaminekut läheb pats pähe ja peale tööd võtan jälle lahti. Ma pole küll lahtiste juustega maganud, aga pidi olema äärmiselt ebamugav ja pidi sikutama ja lisaks räägiti midagi ka juustega poomisest, seega not gonna happen.

Sellega seoses olen ma vaikselt hakanud mehele õpetama patsipunumist. Piltidelt ilmselt näete, kui palju mul nüüd juukseid on ja mõelge siis, kui paks pats tuleb, kui kõik need kokku panna. Mingi hädapärase hobusesaba- või punupatsikäkatsiga saan ma ise ka hakkama (harjutamise asi), aga tööl võiks siiski midagi viisakamat olla, seega me mehega koos punume mulle patsi enne magamaminekut. Talk about romance.

Okei, aga räägime negatiivsest ka. Ei ole ju head ilma halvata.

Patside punumise ajal ei olnud mul mitte midagi. Oli oodata sügelust ja sikutamistunnet ja peavalu, kuid ma rõõmustasin, et pääsesin nendest. Võib-olla mu peanahk ei vihkagi neid patse kunstmaterjaliga? Boyyyy was I wrong!

Koju minekuks panin mütsi pähe ning tundsin, kuidas peanahk hakkab sügelema. Noh, üritasin siis peanahka kuidagi... masseerida, et seda veidi leevendada. Kratsida ju ei tohi. Aitas. Siis lõikas ema vennal juukseid ning kui pead veega pihustas, lasin endale ka veidi pihustada. See oli hetkeline leevendus.

See ei sügelenud nagu nii hullult, et maitea, ainult sügaks, aga no ikka oli tunda.

Esmaspäeval lasin emal omale krokodilli punuda ning tulime tagasi Soome. Õhtul avastasin kuklalt punnid ja kuna ikkagi sügeles (mütsi kandmisega läks hullemaks), siis pesin pea ära. Hakkasin veel pesema minema ja siis jõudis kohale, et kurat, ma pean ju siis patsi lahti võtma, aga ma ei oska nende juustega patsi punuda ja ema ka ilmselt poleks nõus Soome sõitma, et tütrele patsi punuda.

Lasin peal kuivada, ööseks sain ikkagi patsi pähe punutud ning lasin mehel punne aaloega tupsutada. Käiku läks Eestist ostetud allergiarohi. Mingi.. kolm päeva äkki võtsin neid tablette, aga siis unustasin ära ja nüüd mõtlen, et ei ole nii hull, et peaks võtma, las nad siis seisavad mul seal.

Paar päeva pritsisin veel pihustist külma vett ja lasin mehel aaloega tupsutada. Kuna ma enamasti siiski suudan oma sügamisvajadust alla suruda ning vaid õrnalt masseerin sügelevat kohta (loe: tervet pead), siis hakkavad punnid vaikselt tagasi tõmbuma. Vaikselt, aga hakkavad. Alguses ikka suutsin õrnalt küünega kratsida, kui ikka väga sügeles ja oli paar verist täppi peas, aga need nüüd läinud. Enivei ma loodan, et varsti see sügelus jääb järgi. :D

Olen nendega juba korra saunas käinud, rätik pähe ja ei olnud midagi hullu.

Ma ei teagi, rohkem ei meenu vist hetkel midagi olulist. Hoolduseks aeg kirja pandud ning kes soovivad endale ka selliseid (või keerupatse), siis küsige kontakti, neil pannakse juba jaanuarisse aegu kirja, seega peab kiirustama.

Aaaa, ja mis kõige tähtsam. Järgmine päev käisime klubis ja selgus, et heledamad patsid (neid on rohkem, pealaele pandi veidi tumedamat ka) helendavad klubivalguses!

Üks äärmiselt hea kvaliteediga pilt, millelt kindlasti kõik näevad ära, et helendavad :D :D :D #feil

Üks jama päev

Ma ütlen päris ausalt, et ma ei oodanud tänast päeva üldse. Nimelt on täna see päev, kus ma pean 24 tunniga väga palju asju ära tegema.

No alustame sellest, et ma pean tegema suurpuhastuse, kuna kui meie oleme Eestis, tuleb siia elama meie kassi lapsehoidja ning viisakas vast oleks ta ikka puhtas korteris vastu võtta. Pean ära pesema kõik pesu, mis on korvi jäänud,  ja veel tahan ma täna koristada nii, et pesen kõik plaadid, pliidi (nii seest kui väljast), külmkapi jne puhtaks. Ma jooksvalt ikka teen neid asju, aga täna tahan kõik üle käia.

Siis pean ma oma küüneasjad välja võtma, kuna üks küüs tahab parandamist. Ja muidugi on see küüs mu dominantsel käel ja teise käega ma olen paras kobakäpp, aga no mis parata, tuleb ära teha, eks.

Siis ma pean täna asjad ära pakkima. Ma eile õhtul juba alustasin, kuid täna pean viimased asjad ka panema, kuna homme ma olen tööl ja õhtu peale väga ei panustaks ning neljapäeval ma tulen varem töölt ära ning olen kodus vähem kui tund, ja siis hakkame sõitma.

Alustuseks ma pean läbi mõtlema, mis ma üldse kaasa võtan. Ma olen täiesti kindel, et midagi jääb nii kui nii maha, see on nii tüüpiline. Õnneks passi ja ID-kaardi ma juba pakkisin ära.

Haha, vahepeal ütlen, et ma ostsin eile kommi, noh et lapsehoidja saab neid süüa, ja nüüd ma sorteerin siit skittlesid välja ja söön neid ise. :D

Aa ja kui ma kirjutasin ajakava,  siis kohe peale postituse avaldamist tulid muudatused.

Noh, ja mis veel. Aa, ma lubasin täditütre poega inglise keelega aidata, aga ma vist ei viitsi sinna minna, kutsun nad vast siia, muidu mul läheb nii kaua ja ma ei jõua midagi tehtud.

Ee.. Ja no söögi peaksin ka valmis tegema. Pea on täiesti tühi, ideid pole, aga pole hullu, mõtlen midagi vast välja. :)

Munadepüha munajaht

Kuna meie kodumaale minek on väga lühike, tahtsin, et saaksime selle ajaga võimalikult palju tehtud. Kava näeb välja umbes selline: 

• reede varahommikul jõuame kodulinna
• reede hommikul/lõunapaiku oleme emaga köögitoimkonnas
• reede õhtul külastame randa ning hiljem kohvilaud, mis ilmselt venib poole ööni
• laupäeva hommikul koolitus (omg I'm excited af!!!!)
• laupäeva päeval tulevad sõbrad ja istume aias, planeeritud on grillimine (ja et ilm oleks super!)
• laupäeva päeval munadejaht kahele miniinimesele
• laupäeva õhtu on lahtine, kuid ilmselt venib sõprade külastus õhtuni, kui mitte poole ööni, pole ju siiski mitu kuud näinud
• pühapäeva lõuna ajal poeskäik
• pühapäeva pealelõunal põrutame pealinna ja naaseme siiapoole lahte

Ma panin praegu selle plaani siia kirja, ilmselt midagi muutub vahel, midagi tuleb juurde, loodetavasti midagi vahelt ära ei jää, kuid üldiselt annab see pildi kätte. Eks ma siis peale pühi vaatan, kui palju see paika pidas. 

Tulin siia aga pühadest kirjutama, täpsemalt miniinimestele (issand kuidas mulle see sõna meeldima on hakanud :D) mõeldud ettevõtmine. 

Nimelt mõtlesin, et kui me nii kui nii õues oleme, siis võiks lastele ka midagi korraldada, munadepühad ju ikkagi. Mõeldud-tehtud. Või no see teostuse osa tuleb alles nädalavahetusel, aga see selleks, eks. Rääkisin emaga ning nüüd on nii, et meie kanda jäid magusad munad, ema ostis valgeid kanamune ning vend ostab munavärvid. Ma ei tea, ma ise pole näinud ja täditütar ütles, et siin neid tabletivärve polegi, siin on sellised, kus on šabloonid ja totsikute sees värvid koos pintsliga. No mis seal ikka. 

Ma ei hakanud liiiga palju mune ostma, kuna need lapsed saavad meie juurest lahkudes kaasa suhkru üledoosi. Meil emaga on plaanis veel kringel ja tort (kook), seega magusast puudu ei tohiks jääda. 

Mul tegelikult hakkas pea valutama ja härra sätib end juba magama (kell on veerand üheksa, duh..), seega ma tõmban ka otsad kokku. 

Muide, alles oli see mõte, et läheks kodumaale, siis oli selleni kuu aega, siis oli nädal ja nüüd on juba pühapäev ning neljapäeval on minek!

ÜLLATUS! Või siis.. noh..

Soomlased puhkavad munadepühade ajal päris pikalt, neil on vabad päevad 14-17.04, see on siis reedest esmaspäevani, tööle lähevad alles teisipäeval. No ja ega minagi kehvem ei saa olla- rääkisin johtajaga ja sain ka mina selle päeva vabaks. Edasi tekkis juba mõte, et noh, neli vaba päeva, põrutaks siis kodumaale? Mõeldud-tehtud! Ostsime piletid ära. Kusjuures meid hoiatati, et enamus eestlasi lähevad pühadeks koju ja kui soovime ka (kallima hinnaga, muidugi) minna, siis piletid tuleb varakult ära osta. 

Ma praegu mõtlesin vaadata, mis olukord seal valitseb, ning kui ausalt öelda, siis ega seal midagi kiita pole. Paljudel on kõik autokohad täis, ja mitmed reisid ongi täiesti fully booked. 

Meie ostsime piletid kuu aega ette. Kuna kõik ajavad nendeks kuupäevadeks hinnad lakke, siis meil on kuidagi kombineeritult need piletid ostetud. Ma ausalt ei tea, härra tegeles sellega, ma lihtsalt ütlesin, mis kuupäevad ja mis kellaajad sobivad. :D

Niisiis, meie läheme veidi varem. Me lahkume kodust 13. ja kodumaa pinnal oleme veidi peale südaööd. 

Aa, seoses sellega, mu vend hakkab suvel kolima ning seetõttu viib meiega oma talveasjad Pärnu, et oleks lihtsam kolida hiljem (me võtame ta peale ja lähme koos Pärnu). Päris hea võib olla, kui ta hakkab keset ööd mitmendalt korruselt kolima. :D

Milleni ma aga jõuda tahtsin..

Kuna nüüd on meid veelgi raskem kokku saada (üks elab teises linnas, teine teises riigis), siis otsustasin, et nüüd võtan selle asja käsile ja ajan rahva kokku ning puistame lõpuks isa tuha ära. Rääkisin esialgu ühe (nooremaga) vennaga ning panime plaani paika. Siis rääkisin teise vennaga. Talle ka kõik sobis, välja arvatud üks asi.

Ma tahtsin teha emale üllatust- lapsed tulevad koju. Mõte iseenesest oli super, aga vanem vend arvas, et kui läheb puistamiseks, siis ema vast ikka peaks teadma. Alguses ma arvasin, et no ema teab, et kui ma tulen, siis tahan selle ära teha, ta lihtsalt ei teadnud, millal ma tulen. Siis ma aga mõtlesin, et no tädi arvas, et peaks hiljem väikse kohvilaua vms ka tegema, et ei ole päris nii, et puistad tuha merre ja vsjoo, lähme laiali. Kuna meid on aga kokku eeldatavasti üheksa inimest (otsustasin, et kuna ärasaatmine on juba olnud, siis puistamisele tulevad vaid kõige-kõige lähedasemad inimesed), siis ema võiks vast tõesti teada, kuna see kohvilaud toimub ju tema juures. Noh, okei, olin veidi (tegelikult päris palju) kurb, et üllatus läks nässu, ning rääkisin emale kõik ära. Ta oskas vaid öelda, et ma olen suslik (päris täpset sõnastust ei mäleta, kuid mõte jääb samaks). 

Miks ta nii ütles? Aga vot sellepärast, et ma olin talle juba öelnud, et me ei tule pühadeks koju, kuna piletid on välja müüdud. Õigemini ma ütlesin, et just nendel kuupäevadel on need otsas, kuid me oleme Eestis 13-16.04. 

No hea küll, läks siis nii. Ta oli siiski õnnelik, et me tuleme. 

Kui ma nüüd mõtlen, siis on tegelikult isegi hea, et ta teab, kuna ma pole kunagi ühelgi tuha puistamisel osalenud (ta ka pole) ning ma saan sellega seoses asjad temaga läbi rääkida. Kui ma kunagi suudan, siis kirjutan sellest ka täpsemalt, siia postitusse ma ei hakka seda lisama. 

Aa, ma tegelikult tahan pühadest ka kirjutada, kuid ma ei hakka seda postitust pikaks venitama, muidu läheb kogu see teema väga laialivalguvaks. 

Mis ma oskan öelda? Tahtsin üllatust teha, kuid ei tulnud välja. Õnneks ta lubas teha üllatunud nägu, kui meie invasioon lõpuks tema koju jõuab. :)